Ka 1971. aasta algas nõnda, et kõik oli veel päris uus. Maailm avanes. Jaanuaris käis Pikkuus Vilniuses Dünamo üleliidulises laagris. Ta ei jaksanud täismeestega võrdselt mäkke joosta ja vastas arupärijaile tähtsalt: “Tark ei ronigi mäest üle, tark läheb ringiga mäest mööda.” Nõnda jäi tööka eestlase nägu dünamolastele meelde.
Kuu viimasel päeval sõitsid Eesti dünamolased, nii täiskasvanud kui ka nooremad, lõunalaagrisse. Üks pilet jäi puudu ja viimasel hetkel kampa võetud Pikkuus pidi järgnema teistele 1. veebruaril.
“Ma ei osanud üldse vene keelt, ainult roppe sõnu teadsin. Juba Kiievis vahemaandumisel oleksin jäänud lennukist äärepealt maha, aga Adleris ei suutnud ma kuidagi Pitsunda bussi väljumiskohta küsida. Lõpuks istusin paar tundi koti otsas ratta kõrval ja mõtlesin: oskaks niigi palju vene keelt, et saaks Eestisse tagasi. Nutt tuli peale. Nutsingi. Siis astusid oma lennukilt maha moskvalased, tundsid mu ära, uurisid, mis lahti, ja võtsid mu Pitsundasse kaasa. Õppisin Pitsunda ja järgnenud Gagra laagriga vene keele enam vähem selgeks, nii hästi jäi see hirmutunne meelde!”
Pitsunda lähedal Alahadzes tundis Aavo, kui tühjaks võib jääda kasvueas poisi kõht suurte koormuste juures. Vaese aja laagris koostas ta endale üsna omalaadse erimenüü. Ta võttis sööklast leiba kaasa ja ronis õhtul kolhoosi sidruniaeda. Lõpuks tundunud kuiv leib sidruniga peaaegu delikatessina.
“Muidugi oleks ostnud ma midagi mõistlikumat, nagu teised seda tegid. Aga vanematel polnud mulle kaasa anda rohkem kui kümme rubla ja seda hoidsin igaks juhuks koduni alles.”
Eesti velotuuril pedaaliti 26. mail 127 km pikkune etapp. Pikkuusi rattavahetus võttis aega ning juhtgrupp, kus sõitsid Ants Jeret, Jaan Kodanipork, Kalle Kaupmees ja teised tollased staarid, kadus kaugele. Tuuri pesamuna surus pea maha ja püüdis täiesti lootusetuna tundunud olukorras grupi kinni. Finišis oli Pikkuus kümnes.
Krossisügisel võitis viimaseid nädalaid 16-aastane poiss meeste ees mitu jõukatsumist, Eesti meistrivõistlustel sai Simmo Malga ja Mati Taburi järel pronksmedali. Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel Ašhabadis teenitud kuues koht tähendas meistrinormi täitmist.
Noor rattavõlur suure veoauto kohal
Pikkuus tohtis juba tükk aega harjutada koos täismeestega. Varsti tunnistasid osavadki sõitjad, et Pikkuusi rattatrikid avaldavad muljet. Eestlased olid trikitamises üldse kogu Nõukogude Liidu esirinnas.
“Kui Aavo läks Reinu juurde, siis oli ta vanadest tugevatest sõitjatest ratta valitsemises üle, ehkki ka need olid kõvad tegijad. Aavoga oli nii, et ta õppis ise rattaga nippe, mis jõudsid täiesti riski piirile. Kui sõitsime Riia maanteed mööda Tartu linnast välja, siis teised läksid hiiglaslikust loigust ettevaatlikult mööda, nii et jalad jäid kuivaks. Aavo tõstis esiratta õhku ja kihutas lombi keskelt läbi tagumisel rattal kuiva jalaga!” kirjeldab Eomõis. “Ratta valitsemine oli Aavosse kui sisse kodeeritud. Treenerid vaatasid poiste trikkidele positiivselt, kuigi rattaid tuli aina parandada ja varuosadega oli kitsas. Me ei saanud lõhkumiseks kehvemaid rattaid pakkuda, sest nendega polnuks võimalik mingeid nõkse õppida. Lappisime kumme…”
“Õppisime poisikestena ratta valitsemist ajaviiteks, uljuse näitamiseks ja ka täiesti teadlikult. Kompasime ja proovisime piire. Sõitsime tagarattal ja tagurpidi, seisime, tegime järske pöördeid ja kantisime ratast, mängisime ratastel kulli, jalgpalli ja sõda. Need olid ohtlikud liikumised, veri oli sageli väljas,” meenutab Pikkuus. Ent ratas hakkas sõitja tahtele laitmatult kuuletuma.
“Raadi pargi sõda käis sedasi, et kaks meeskonda ajas taga teineteise liikmeid. Kes laksu sai, pidi marssima keldri kohale vanglasse. Aga kui oma mees suutis teda puudutada, sai ta taas priiks. Võttis võhma välja küll. Kalle Kirsiaiaga oli meil veel üks mäng. Liikusime ratastel mööda võrkpalliplatsi nii, et teine oleks sunnitud jala maha panema või platsilt välja sõitma igasuguse tõuklemiseta.”
Hiljem läks riugaste varasalv suurtel sõitudel täiega käiku. Ent maailma tasemel rattavalitsejal tuli taluda ka tagasilööke. Samal kevadel, 25. märtsil elas Pikkuus Musta mere ääres Salme küla läheduses üle oma karjääri ühe kõige rängema avarii. Mägedes peeti üleliidulisi võistlusi, Pikkuus tuli juunioride 20 km eraldistardiga sõidus teiseks. Kitsas tagasitee oli pikk ainitine laskumine ja ta tuli üksi ees, nagu sellistel puhkudel ikka. Tunnikiirust võis olla 80 kandis. Vastu tuli puhkides veoauto, mis kaldus kurvis selgelt vastassuunda. Pikkuus paiskus löögist auto kohale, maandus asfaldile ja tuli teadvusele järgmisel päeval hotellis. Koondise vilunud arst öelnud haiglas pärast röntgenit, et saab patsiendiga ise hakkama ning viinud ta kohe ära. Luud olid imekombel terved, kuid nädala raatsis põhjalikult põrutatud Pikkuus siiski rattasõiduta olla.
Sõber Kalle Kirsiaed ja Jawa 350.
Parima sõbra ränk mootorrattaavarii
Kui lapata ajaloolisi võistlustulemusi, siis esiti oli oma tänava poiss Kalle Kirsiaed pigem Aavo Pikkuusist ees. Osalt oli see tingitud vanusevahest ja varem alustatud ratturiteest. Ent Pikkuus tunnustab ka sõbra teravat finišijalga ja sõitjataipu. Kui Pikkuus tuli 1976. aastal Montrealist tagasi olümpiavõitjana, ütles ta Kirsiaiale: “Täiesti vabalt oleksime võinud kõrvuti pjedestaalil seista.”
1970. aastal jõudis Kirsiaed endast vanemate keskel nii kaaluka saavutuseni nagu Nõukogude Liidu juunioride trekipronks 100 ringi vahefinišitega sõidus. Erinevalt Pikkuusist oli ta lõpetanud korralikult põhikooli, kuigi ka temal seisis rattasõit tuupimisest mitu astet tähtsamal kohal. Nüüd õppis Kirsiaed kutsekoolis treialiks-freesijaks-lihvijaks.
“Direktor nõudis, et kõik meie kooli õpilased spordiksid Tööjõureservides, aga mina olin kalevlasena 17-aastasena liidu ametiühingute noortekoondises ega tahtnud klubivahetusele mõeldagi. Kui direktor sai teada, et olen rattasõidus Eesti noortemeister, nõudis ta klubivahetust päris kategooriliselt. Keeldusin, ja mul keelati minna kevadlaagrisse. Läksin ikka. Kui tagasi jõudsin, siis anti teada, et kõik võlgnevused tuleb likvideerida mõne päeva jooksul, mul alandati käitumishinnet ja määrati võistluskeeld. Sain võistlemiseks loa muul viisil ja läksin Tartus tänavasõidu starti. Pool maad oli läbitud, kui ruuporist teatati, et Kirsiaed on diskvalifitseeritud. Direktor oli käinud kohtunike juures laamendamas,” tutvustab Kirsiaed oma tragöödia eellugu.
“Läksin koolist minema, aga liidu laagriks oli vaja kooli luba. Kogu halb jooksis kokku ja ma saatsin kõik kuradile! Mõtlesin minna õhtukooli ja pürgida sealtkaudu uuesti koondisse. Aga enne ostsin mootorratta Jawa 350, üldse kiireima riistapuu, mille sai tollal hankida. Kiusu pärast ostsin! Sain 9. juunil 18-aastaseks ja siis tohtisin pruukida varalahkunud isa hoiukassaarvet.
Sedaaegu edastas õppealajuhataja mulle kutse naasta kooli ja asuda eksamite kallale. Ei jõudnud veel reageerida, kui käis pauk. Seepeale juhtus nii, et koolijuhid andsid mulle kategooriatunnistuse eksamiteta ja saatsid selle koos roosidega haiglasse…”
5. juuli 1971, Näituse ja Kooli tänava ristmik. Pärastlõunal pidi Tartus jagatama Eesti meeste ja noorte meistrivõistluste grupisõidumedaleid. Kalle Kirsiaed sõitis mootorrattaga poodi hommikusööki ostma. Tema ees sooritas auto valesti pöörde ja jäi selle tipuks tee keskele seisma. Kirsiaed lendas üle auto järgmise kapotile. Haiglas loeti kokku 11 luumurdu, sealhulgas lahtine abaluumurd. Lappimist jätkus kõvasti ja kirurg tunnistas hiljem, et kartnud kõige halvemat. Ent tema meistritöö ja patsiendi tugev tervis aitasid sündida imel. “Kui paranemise järel niite välja võeti, kogunes neid mitu kausitäit. Kuid õppisin mõne kuuga uuesti käima ja kirjutama.”
Avariiaasta lõpul ihkas Kirsiaed treenima hakata, aga Kalev ei tahtnud teda sellises seisundis. Küll tegi noormehele Aavo Pikkuusi soovitusel konkreetse ettepaneku treener Rein Kirsipuu. Ka Kirsiaiast sai dünamolane.
Ühtekuuluvus Eestis, Gruusias ja Kuubas
Suvel 1972 võitis Pikkuus kahe Kalle, Kirsiaia ja Männamaa ees Eesti juunioride velotuuri. Pikkuus oli saabunud tuurile otse Tšehhoslovakkia võistlustelt, kaasas