Mis rääkida esivanematest, kui ma ei tea kuigipalju isegi vanaisa Zygmuntist ja vanaema Janinast ning tema vanematest. Vanaema sugulasi, Dziadulewiczeid on nii Poolas kui Ameerikas ja olen ühega neist ka mõned sõnumid ja pildid vahetand, tema nimi on Neil Dziadulewicz. Ta elab USA-s ja näib olevat perekonnaloost ja Poola asjadest huvitatud, vähemalt on ta tantsinud poola rahvatantse. Huvitav, kas tants ja rahvariided on viimane, mis inimestele eelmisest etnosest jääb?
Sellest, et sa olid korra enne Eestis abielus olnud, kuulsin alles siis, kui hakkasime Külliga 1964 abielluma – minule oli see esimene kord. Kui ema kuulis, et Külli on enne abielus olnud, ütles ta, otsekui lohutuseks (ma ei tea, kas mulle, meile või endale), et sinagi olid olnud. Et sul oli eelmisest abielust olnud isegi poeg, minu poolvend. Kui seda kuulsin, käis mul läbi pea mõte, et kui tore on, kui mul on kuskil poolvend, et püüan ta üles otsida. Siis aga ütles ema, et sellel pojal, kelle nimi olnud ka Zygmunt, olnud midagi viga ja ta olevat nüüd surnud. Ega ta palju rohkem ei rääkindki. Ütles ainult, et korra või paar olite temaga, sinu esimese naisega kohtunud. Et sa käinud ikka oma poega vaatamas ja arvanud, et minu ema ja Zygmunti ema võiksid sõbralikult läbi saada, aga see teine naine oli minu emale niisuguse pilguga otsa vaadand, et …
Hiljem olen ühe ja teise inimese käest püüdnud midagi tema kohta teada saada. Tädi Aino imestas natuke selle üle, ütles, et see naine oli mulle ju võõras inimene. Aga sinule ta võõras ei olnud, ja teie laps oleks ju olnud – isegi oli mingit aega – minu poolvend. Kui ma teaksin teie armastuse, abielu ja lahkumineku lugu, teaksin rohkem ka sinust. Tädi Siina vist natuke tundis seda naist, ütles, et oli hoopis teine tüüp, et teie abielust ei saandki midagi tulla. Küllap see nii oligi. Hiljem olen veel üht-teist teada saand tema kohta. Tiiu R. kaudu jõudsid minuni mõned pildid, mis temast olid järele jäänud, kui ta Ameerikas suri. Mõned pildid sinust, temast ja teie lapsest. Ja pilt kolmest balletti tantsivast tüdrukust, mille taha on kirjutatud vene tähtedega paar nime, teiste hulgas Иpa Kыыйв …
Enne seda oli Arvo Valton mulle öelnud, et minu isa eelmine naine – tema nimetas nagu nime Helene Kaplinski – olla tahtnud Kanadas välja anda Eesti näitemängukogumikku ja selles ka minu Neljakuningapäeva. Ja spordiveteran Ruudi Toomsalu, kellega koos me 1992 saime Mart Laarilt medalid teenete eest Eesti ees, küsis minult, kas minu ema oli see odaviskaja … Ma ei saand algul aru, siis taipasin aga, et ta mõtles sinu eelmist naist. Nüüd võtsin kätte – see on alati suur pingutus, sest ma kardan telefoniga helistada, mul on peaaegu telefonofoobia – ja helistasin spordiajaloolasele Eugen Piisangule, kes kinnitas, et Ira Kõivu nimeline naine on tõesti 1925–1930 võitnud Eesti meistrivõistlustel odaviskes teisi ja kolmandaid kohti.
Mis viis teid kokku Ira Kõivuga? Kas Ira Kõiv on ikka seesama inimene, kes tegeles vanas põlves näidendite väljaandmisega? Sport sind vaevalt huvitas, aga pilt noorest baleriinist seletab ehk midagi. Ira Kõiv tantsis, ka sina olevat armastand tantsida. Ehk siis sattusitegi kokku kuskil ülikooli ballil. Ira Kõiv käis ülikoolis, tädi Siina nimetas, et ta oli olnud korporant. Arvo Mägi ütles, et olnud Indias. Seda võib muidugi uurida. Ira Kõiv olla õppinud inglise filoloogiat, nagu mulle kirjutas üks tema korpikaaslane. Siis oli teil muidki võimalusi kokku puutuda. Kas tema oli hakkajam pool, otsustas sind ära võtta? Tädi vihjetest võis nagu nii aru saada. Kujutan ette, et ta oli suur tugev naine, ikkagi odaviskaja. Niisiis vaevalt mingi kurtisaan või vamp, vaevalt mingi hasartne meestevõrgutaja. Kujutlen, et tollal, kahekümnendate lõpul tegelesid naised üldse vähe spordiga, eriti veel selliste puhast jõudu nõudvate aladega nagu odavise või kettaheide. Nii et sinu esimene naine pidi olema mingis mõttes eriline. Võibolla oli ta liiga tugev, eestipäraselt tugev ja iseseisev naine sinu jaoks: sa olid ju harjunud teistsuguste naistega. Poolas, võibolla Venemaal ja Ukrainaski.
Millised olid sinu esimesed kogemused naistega? Kas sattusid noorena ka bordelli? Olid ju sõjaväes, võitlesid punaste vastu Vislal. Sõjavägi on initsiatsioon, sageli mitmes mõttes. Sõja ajal kaovad mõnedki tabud, surm ja seks on üksteisele lähedal. Mäletan Kuuba raketikriisi aega 1962, kui seisime suure sõja lävel: siis oli mul vist üle kõige hirm, et midagi juhtub, et hukkun, enne kui saan esimese seks-kogemuse. Sellal võis veel noormees kahekümne üheselt olla kogenematu. Minu tüdruk ei suhtund aga tookord minu hirmusse ja himusse mõistvalt. Nüüdsel ajal on vist kõik palju lihtsam, kogemused saadakse varakult ja ilma suure vaeva ja veenmiseta. Kas noored on seeläbi õnnelikumad kui meie? Ma ei tea, aga vaevalt küll.
Kas sul oli Eestis teisigi suhteid peale Ira ja Nora? Indro järgi küll. Võibolla elab veel kuskil keegi, kellele oled armastust avaldand, kellega oled mõne öögi veetnud. Äkki on sul isegi veel kellegagi olnud lapsi? Äkki on mul kusagil mõni poolvend või poolõde … Raske uskuda, kui oleks, oleks nad ehk minuga ühendust võtnud. Aga mine tea, kuidas on Poolas, võibolla seal on suhtumised teised.
Kui nägin esimest korda pilti oma poolvennast Zygmuntist, tundus üks asi mulle kahtlaselt, hirmuäratavalt tuttav. Tema suur pea ja kõhetud jalad. Võtsin foto ja läksin tuttava meditsiinigeneetiku juurde, kes kinnitas minu kahtlusi. Jah, Zygmuntil võis olla sama viga kui Maarjal – spina bifida. Mis kujul täpselt, milline oli tema vaimne seisund, kas ta suutis käia – seda ta ei osanud öelda. Aga tuttav meedik ütles mulle ka seda, mida Maarja sündides 1964 ei teatud, nimelt et spina bifida on põhjustatud geeniveast, on pärilik. Hiljem kinnitas üks Ira Kõivu tuttav oma kirjas, mille sain pärast seda, kui see kirjaraamat sinule oli enamvähem valmis, et väikesel Zygmuntil ei olnud spina bifidat, vaid titapõlves põetud peaajupõletiku (või meningiidi) tulemusena tekkinud chorea ja üldine vaimne alaareng. Ta olla olnud füüsiliselt tugev, aga tugeva vaimse alaarenguga. Teda polevat saanud üksi jätta, tal olla olnud ka püromaani kalduvusi.
Võibolla sellest ajast ma telefoni kardangi, vähemalt rohkem kui varem. Külli oli läinud õhtul sünnitusmajja, ma helistasin sinna hommikul linnast, tookord meil oma telefoni loomulikult ei olnud, ja mulle öeldi, et sündis tütar, aga … Ja siis rääkis minuga juba arst. Muidugi ei teadnud ma tollal meditsiinist midagi, mul olid olnud teised huvid. Läksin viimase kursuse arstitudengi Ivari poole, kellega olin kord Kunda tsemendivabriku ehitusel koos töötand ja samas suures telgis elanud. Tema ei teadnud ka õieti, mis on „seljaajusong“, aga raamatute abiga saime asjale jälile. Maarjat opereeriti varsti pärast sündimist närvikliinikus. Vist ühena esimestest omasugustest, sest varem oli sellise veaga laps kiirele surmale määratud. Seljas olev ava pandi kinni, nii et vedelikku ei nõrgunud enam välja. Siis aga hakkas ülemäära kiiresti kasvama peaümbermõõt ja ajuvedeliku rõhk vajutas silmaterad alla, nii et kõige pahematel päevadel olid mu tütrel selgelt väljendunud „loojuva päikese silmad“. See fraas on ka ühes mu luuletuses, ühes kõige meeleheitlikumas luuletuses, mis olen kirjutanud:
Päike, päike päevatooja
päike, ära mine looja
minu lapse silmades.
Seda kõike pidime naisega abitult pealt vaatama, sest teha ei olnud midagi. Nende nädalate ja kuudega sain noorukist täiskasvanuks, midagi mu elus muutus pöördumatult. Jäin eemale sõpradest, kirjandus- ja kultuurielust,