Pean tunnistama, et olen kirjandusliku prostitutsiooniga elus küllalt tegelnud. Olen käind omal maal ja välismaal luuletusi lugemas, käind kirjandusfestivalidel, kus on koos mitukümmend kirjanikku-poeeti mitmelt maalt ja kus igaüks siis oma loomingut saalitäiele rahvale ette loeb. Oma vabast tahtest, kirjandushuvi pärast ma ei läheks kunagi sellistesse kohtadesse. Kirjanikkude esinemine on enamasti tapvalt igav ja mulle endale on luuletuste lugemine suur vaev, raske töö, milleks peab end kõvasti kokku võtma ja mis väga väsitab. Nagu arvatavasti prostituuti tema töö … Olen end vahel sarkastiliselt nimetand intellektuaalseks call-girliks. Et olen nagu nemad: kui kutsutakse ja makstakse, siis lähen ja teen oma töö, loen oma värsid või istun mõnes „paneelis“ koos mõne teise kirjaniku, alias call-girliga mõnelt teiselt maalt. Olen ikka mõelnud, et tahaksin mõne päris call-girliga natuke juttu ajada, küsida, kuidas on. Aga kardan, et sellise huvilise, oma elu ja tegevust mõtestava prostituudi leidmine ei oleks lihtne. Ja ma ei oska teda ka otsida.
Internetist on vahel palju kasu. Eespool ma kirjutasin Orzełi kaptenist ja tema teadmata saatusest. Mõtlesin juba kirjutada Poolasse ja järele pärida, kas temast on midagi teada, aga siis vaatasin igaks juhuks veebist järele. Ei olnudki raske leida: kapten Henryk Kloczkowski suri 1962. aastal Ameerikas. Ta oli tõepoolest 1940. aastal eland Tartus. Aga teda süüdistati selles, et ta oli argpüks, et ta ei söandand Läänemerel torpedeerida Saksa laevu ja läks Tallinna ainult selleks, et oma nahka päästa. Poola pagulasvalitsus olla ta N Liidust välja nõudnud ja ta olla reetmise eest neljaks aastaks vangi mõistetud. Näe siis. Ka haigust olla ta simuleerinud. Kas tõesti? Pimesoolepõletikku võib simuleerida, aga kas teda siis opereeriti või ei? Kas välispoolakad said selle üle objektiivselt otsustada? Seda saaks ehk välja uurida haigla dokumentidest, kus teda raviti.
Mul oleks sulle raske seletada, misasi on internet, WWW, ka seda, mis on kompuuter. Neid sinu ajal ei olnud, ei olnud ilmselt ka nii palju kõiksugu kultuurisündmusi. Kirjanikud kirjutasid, istusid kohvikutes ja reisisid, kui raha oli. Kas sinu ajal oli selliseid asju kui kultuuriministeeriumid? Vaevalt. Kena on, et meie ajal kultuurist nii palju räägitakse ja temale nii palju raha kulutatakse, aga midagi on selles kõiges, mis mulle sugugi ei meeldi. Kultuuri bürokratiseerumine ja labastumine. Ja sellega seoses suur bluff ja soolapuhumine. Kõik need paneelid, sümpoosionid, konverentsid, ümarlauad, kultuuripoliitika arutamised … Sellel kõigel pole üldse või on väga vähe tõelist sisu.
Kõige huvitavam osa kirjandusfestivalidest on hommiku- ja õhtusöögid ja pikemad bussisõidud, kus saab inimestega juttu ajada. Mitte ametlikud luulelugemised ja paneelid, millele on pandud nii jäigad raamid. Raamid, milles kultuur, loov vaim närtsib, mis aga bürokraatidele on aruandluseks vajalikud ja milles püsimise, mille täitmise eest meile makstakse. Tegelikult makstakse meile selle eest, et laseme oma vaimu närtsitada ja oma aega raisata. Mis teha, kohvikuid, kus vaimuinimesed saaksid istuda ja rääkida, jääb järjest vähemaks. Neid pole õieti enam Tartuski, kohvikutest on saand sööma- ja joomakohad, mis peavad omanikule korralikku raha sisse tooma. Boheemlaste kohvikut, kes istuvad seal ühe tassikesega pool päeva, ei tasu pidada. Ei Tartus ega Varssavis.
Mõtlesin tihti sinu peale, kui lugesin Isaac Bashevis Singeri jutte vanast Varssavist. Singer oli peaaegu sinu eakaaslane ja varssavlane ka. On ju täitsa võimalik, et te kuskil, mõnes vana Varssavi kohvikus kunagi kokku saite, isegi ühes lauas istusite ja juttu ajasite. Tema oskas ju poola keelt, sina jidišit. Ariste ütles, et isegi väga hästi. Ja jutuainet teil kindlasti oli. Mulle tundub, et Poolas, vähemalt Varssavis ei olnud juutide ja poolakate vahel sellist seina nagu Leedus. Kirjandusse tulid Julian Tuwim, Janusz Korczak, Antoni Słonimski. Eks paljud neistki kindlasti Varssavi kohvikute kaudu. Või ülikoolide kaudu, kuhu neil oli küll raskem pääseda kui kohvikutesse. Sellest kõigest on lugeda Singeri juttudes.
Singer meeldib mulle ka sellepärast, et ta kujutab üht kadunud maailma – vana poolakate ja juutide Varssavit, mida enam ei ole. Temast jäi järele väga vähe ja nüüdne Varssavi on hoopis teistsugune linn kui see, mis ta kunagi oli. Ma ei tunne end Varssavis hästi, see on võõras kõle linn. Hoopis midagi muud kui Kraków, kus on ikka hea olla. Sinule oli Varssavi, vana Varssavi vist päris kodu, aga meie suguvõsa on eland mõlemal pool. Vanavanaisa Edward, vanaisa Zygmunt ja vanaema Janina on maetud Varssavis Powązki surnuaiale, vanavanaema Ludwika Krakówisse. Sinu fotode hulgas on üks, kus sa seisad Krakówis kuningalossi juurde viiva tee ääres. See on üks väheseid kohti, mille ma fotolt kõhklemata ära tundsin.
Aga nüüd pean sulle kirjutama oma Poolas-käikudest. Ja üleüldse oma vahekordadest Poolaga. Mul on Poola suhtes ikka olnud kaksipidi tunded. Lapsena, kui sind imetlesin ja sinu käekirja matkisin, tahtsin olla poolakas, ja natuke hiljem unistasin sellest, kuidas Poola saab jälle suurriigiks, vallutab suurema osa Euroopa Venemaast kuni Kaukaasiani välja. Kui kolmeteistaastaselt luuletama hakkasin, mõtlesin romaanist, mida kord kirjutama hakkan. Selle tegelane oleks olnud noor poolakas Stanisław. Midagi rohkemat ma temast ega tollest kirjutamata jäänd romaanist ei mäleta, need napid märkmed, mis tegin, on ammu kadunud, ära visatud, ära põletatud. Osa neist tegin veel omaenda väljamõeldud salakirjas. Imelik, miks nii paljud noored inimesed murdeeas leiutavad endale salakirja. Tiial oli teismelisena ka oma salakiri. Vaid üht mäletan: Stanisław sattus maapakku Austraaliasse ja igatses seal veel kord näha põhjataevast, Suurt Vankrit. Nagu mina olen ikka igatsend korragi näha lõunataevast. Lõunaristi.
Poolat ma ei osand lapsena igatseda, teadsin temast nii vähe. Mõned ema jutud, kes aga oli Poolas olnud ainult paar korda ja sedagi lühidalt. Mõned sugulaste kirjad, mis olid kirjutatud nii halva käekirjaga, et emalgi oli neid raske lugeda. Nüüd e-maili aegadel on Poolaga lihtsam ühendust pidada … Tädi Ada kirjutas pealegi päris vigaselt, tal oli ilmselt väga vähe kui üldse kooliharidust. Tädi Ada. Anna Jaworska. Sinu amm ja hoidja, keda sa olevat nimetand oma teiseks emaks. Tema kirjutas meile ikka, küsis minu järele, kirjutas sinu kuldkellast, mis tema kätte oli jäänud pärast vanaema Janina surma. Ta muretses kella pärast – kuidas see ikkagi minuni jõuab. Sa jätsid kella neile, et nad selle müüksid ja elamiseraha saaksid. Aga nad ei müünud. Kell jõudis tegelikult minuni, võtsin ta kaasa, kui aprillis 1999 Varssavis olin. Aga ta ei käi, seisab niisama mälestusesemena kuskil laekas koos vanaisa Zygmunti portsigariga.
Vanaema suri ju varsti pärast sinu lahkumist. Nüüd alles taipasin vaadata tema surmadaatumit ja viisin need kaks asja kokku – teie pääsmise Poolast, Eestisse tuleku ja vanaema surma. Ma tean, et sa olid hea poeg, ma tean, kui raske sul oli surmahaige ema juurest Varssavist ära tulla. Aga ma usun, et vanaema ütles sulle, et pead minema. Seni kui veel võimalik. Te tulite Eestisse 28. jaanuaril 1940. Pääsite tulema tänu sellele, et emal oli Eesti pass. Tänu sellele, et ema oli Eesti kodanik, sain ka mina selle nüüdse vabariigi kodakondsuse. Alguses ei tahetud andagi, arvati, et pean taotlema … Seda ma küll teinud ei oleks, oleksin siis pigem Poola kodakondsust püüdnud hankida. Kuigi ka Poola tundus siis ebameeldiv. Walęsa pärast, teda piirava raudkatoliiklaste seltskonna pärast, kellega ma hiljem korra Eestiski kohtusin, kui Walęsa siin käis. Tal polnd kaasas kuigi palju poliitikuid, see-eest tosinajagu preestreid. Ja tema autobiograafia lõpust uhkab seda katoliikliku natsionalismi vaimu, mis mulle Poolas väga vastu hakkab. Küllap hakkas ka sinule. Sa olid ikka natuke vasakpoolne ja klerikaal sa kindlasti ei olnud. Seda tõendavad isegi need kriipsutused filosoofia käsiraamatus. Nüüd, Kwaśniewski ajal, on Poola mulle veidi omasemaks saanud. Suuresti tänu paarile inimesele: Czesław Miłoszile, Krzysztof Czyżewskile ja Joanna Zachile.
Miłosz nimetas mind oma lemmikuks ja ütles, et ta esitas mind Nobeli kirjanduspreemiale. Tõeline üllatus: kust ta minu ingliskeelsed luuletused leidis? Ja elamus oli pan Czesławiga kohtumine isegi. See oli Krakówis 1997, ühel luulefestivalil. Ta rääkis mulle, et ta mäletab Tartut … aastast 1918, kui ta vanaemaga Saksa okupatsiooni ajal siin käis. Heldeke, see oli siis, kui sina olid veel koolipoiss ja ema koolitüdruk. Teid ei ole enam ammu, ka ema surmast on juba kakskümmend aastat, aga pan Czesław on elus, ja kuigi mitte enam päris terve, ometi töövõimeline. Viimase luulekogu viimased luuletused on ta kirjutanud üheksakümne ühe aastaselt.
Krzysztof kutsus mind Sejnysse konverentsile, kus arutati Euroopa kultuuri asju. Üks vähestest konverentsidest, kus oli huvitav olla. Seal sain