Arvatavasti ongi parallelismi disjunktiivsus vahend, millega rahvalaul saavutab vajaliku abstraktsuse ja määramatuse, jäädes ometi maksimaalselt konkreetseks. Loomulikult ei taha ma väita, et parallelismi disjunktiivsus on selleks ainus vahend.
Kuidas siis saavutab disjunktiivne parallelism selle eesmärgi? Võime öelda, et iga konkreetse mõiste kasutamine tähendab valikut paljudest võimalustest järgmise, abstraktsema tasandi ühe mõiste piirides. Kui laulus nimetatakse maasikat, on marjadest valitud just see liik. Tegemist on definiitse konkreetsusega. Teine võimalus valikut teha on jääda indefiniitseks, öeldes näiteks mingi mari, mingit sorti mari jne. Rahvalaul ei kasuta seda indefiniitsuse väljendamise viisi, vaid ütleb (maasikas) ∨ (vaarikas) … (jõhvikas) ∨ … Valik jääb tegemata, kuid valikuvõimalustest tuuakse konkreetseid näiteid. Boole’i algebras vastab sellisele disjunktsioonile hulkade summa: maasikas ∪ vaarikas ∪ jõhvikas ∪…∪ sinikas = mari; piirjuhtum ongi see, kus parallelismis valikuvõimalused esitatakse täielikult – mingit valikut seega üldse ei tehta. Nii ammendab tegelikult näites 11 antud loend varblane, pääsukene, lõokene enam-vähem väljendi väike, tavaline ja populaarne lind tähenduse. Sellist täielikku loendit võib vaadelda omamoodi definitsioonina (teatavasti on loendi andmine üks defineerimise viise), millega piiritletakse tähendusi, millel eksplitsiitsemat ja lähemat väljendust vahel polegi. Nii määratleb sageli kokkuloetud hulk kuld, hõbe, kard, tina mõiste, mida meie ehk võiksime nimetada: ained, mida talupoeg pidas väärtuslikeks; rikkust demonstreerivad ained. Laulust „Poisi ja neiu matus” (näiteks VK IV, tüüp 38) leiame, et poisi ja tema matusekoha iseloomustused annavad sidusa tähenduspiirkonna: (istub kui) ilves, jänes; puujuurest juuksed, seaharjastest habe; (matusekoht) soo, laas, kus käivad hundid ja karud, kuhu ei kuule kuke häält. Kokkuvõtlikult on poiss kasimatu ja metsik; metsik, inimeste maailmast eemal on ka tema matusekoht.
Niisiis võime väita, et parallelism lubab rahvalaulus väljenduda indefiniitselt ja moodustada tavalisi või tavatuid üldistusi. Parallelism annab võimaluse tõusta kõrgemale päris argikonkreetsusest, minetamata siinjuures konkreetse väljenduse korvamatut kujukust.
Parallelismi võime väikese lähendusega pidada tema liikmete kujutuseks üksteisel (meenutame, et parallelismi liikmed on tema loogilisemasse-täielikumasse keelde parafraseeritud sisu korduvad osad). Hulga kujutuseks teisel nimetatakse teatavasti vastavust kahe hulga elementide vahel, kus igale ühe hulga elemendile vastab tema kujutus, mingi teise hulga element. Parallelismi puhul on tegemist valdavalt isomorfse kujutusega, s.t. et erinevate elementide kujutused on erinevad ja – lihtsustatult öeldes – vastavuses on ka struktuur, s.o. suhted hulkade elementide vahel (lausete puhul näiteks lauseehitus). See isomorfsus on parallelismi tekstis endas rikutud, kuid üldiselt (kuigi mitte alati) taastatav parafraasis. Näites 3 on ka paralleelvärsid peaaegu isomorfsed: üksteise kujutustena võime vaadelda sõnu mine – jookse – käi, too – too – too, meresta – joajõesta – allikasta. Vasteteta jäävad sõnad vetta ja karmu. Siin ei ole koht pikemalt peatuda paralleelvärsside sisemisel struktuuril, mida karjala materjali najal on põhjalikult eritlenud Wolfgang Steinitz.12 Nimetame vaid, et niisugust sõnade või väljendite, s.o. paralleelvärsi osade omavahelist vastavust nimetab Wolfgang Steinitz sõnaparallelismiks, tõdedes, et tal pole õnnestunud leida rahuldavat süsteemi selle kirjeldamiseks.13 Samas toodud Kaarle Krohni paralleelsõnade klassifikatsioon on tõesti meelevaldne ja pinnaline. Pole aga võimatu, et loogika skeemide rakendamine võiks abiks olla siingi.
Paralleelsõnade peamisi tunnuseid on see, et on olemas abstraktsema tasandi tähendus, milles sisalduvad nende tähendused; see üldmõiste ei ole paralleelsõnadest lahutatud mitme abstraktsiooniastmega. Paralleelsõnad on tavaliselt tõesti „paralleelsed”, asuvad ühel ja samal abstraktsioonitasandil, on ühe hulga elemendid. Tuleb arvestada seda, et iga tähendus sisaldub paljudes abstraktsemates tähendustes ja kõik sellised sisalduvused ei realiseeru korraga, ühes ja samas kontekstis. Paralleelsõnadeks ei saa hunt ja jänes olla seal, kus realiseerub nende kiskja-ohvri vahekord, küll aga näiteks seal, kus realiseerub vaid nende ühine kuuluvus metsloomakategooriasse. Rahvaluule poeetiliste vabaduste hulka kuulubki vabadus ignoreerida rohkem sääraseid sisalduvusi, kui saab ignoreerida proosas.
Omaette huvitav on uurida seda, millisel määral rahvaluule lihtsalt kasutab keeles olevaid kõige ilmsemaid sisalduvusvahekordi (nagu eespool toodud näites marjadega) ja millisel määral erilisi, ainult luuleomaseid vahekordi. Näiteid luulekeele ja argikeele erinevuste kohta pakub poeetiline kordussünonüümia, kus sünonüümseteks paralleelsõnadeks on näiteks ema – hani – kana – lind,14 mis tavalises tekstis kuidagi ei saa olla sünonüümid. Oletame, et niisugusel puhul on sõnade hani, lind jt, sisalduvustest ignoreeritud neid, mis vastandavad lindu inimesele, ja arvestatud vaid sisalduvust nagu hani kodulind, kes hoolitseb oma väikeste poegade eest. Sellest nurgast vaadates võime teha vahet sõnade tähendusvahekordade ahendamise kaudu võimalikuks saanud metafoorse sünonüümia ja lihtsalt kirjeldava sünonüümia (ema – kasvataja – hellitaja) vahel.
Uurimist vääriks kindlasti ka loomevabaduse määr, mida kasutab laulik parallelismis. Nagu nimetatud, saab paralleelsõnade valikul toetuda nii argikeelele kui ka sellest mõneti hälbivale luuletraditsioonile. Vahel aga astub laulik üle nende piiride ja toob paralleelsõnade abil luulesse ja isegi keelde uue sisalduvusvahekorra. Iga poeetilise sünonüümi tulek keelde seostub suurema või väiksema loova uuendusega luulekeeles; see uuendus võib hiljem levida ja liituda traditsiooniga, või jääda ühe lauliku ainukordseks leiuks, mis järgijaid ei leia. Sellise loova loomingu näiteina võime nimetada paralleelsõnade ridu nagu: saksad – sinisärgid – punasärgid (2759, 2– 4); mõisad – kullipesad (2784, 6–7); punased –peenikesed – sametised (2789, 2–4).
Paralleelsõnu saab jagada kahte rühma ka selle järgi, kas nende tähendusel on ühisosa või ei. Kui lähtume sõnade-väljendite tavalisest (täielikust) tähendusest, on ühisosa olemas sünonüümidel. Mida suurem on ühisosa, seda täielikum sünonüümia; absoluutsete sünonüümide puhul kehtib vahekord A ∪ B = A ∩ B. Kui paralleelsõnadel A ja BAB=, siis eeldab nende kasutamine paralleelsõnadena A ja B sisaldumist vähemalt ühes abstraktsemas tähenduses: A ⊂ C ning B ⊂ C. Lihtsamal juhul on tegemist mõlema lähima liigimõistega (jõhvikas ⊂ mari; maasikas ⊂ mari), keerulisematel juhtudel eraldatakse paralleelsõna B teatavad tähendusseosed teistest, mispuhul saame taas vahekorrad A⊂C ja B ⊂ C; siin ei ole aga C enam normaalses keelepruugis A-le ja B-le vahetult ühine lähim liigimõiste, vaid mingi argikeeles võib-olla kõrvaline ühine tähendusjoon, näiteks mõisa ja kullipesa puhul see, et mõlemates elavad kiskjad – teiste lihast ja töövaevast (omakorda paralleelsõnad või – mõisted) toituvad olendid. Märgitavasti on niisugusel puhul üks paralleelsõna teisega metafoorivahekorras: metafoor ei ole sisuliselt muud kui ühe sõna tähenduse muutmine (osa tähendusseoste kõrvalejätmise teel) teise sõna tähendusega võrreldavaks, mõlema mahutamine ühe üldisema tähenduse alla. Eespool toodud näites, kus mõisa metafooriks on kullipesa, on tegelikult vastavusse seatud terve tähendustekompleks, metafoorsed vahekorrad on kahe ligikaudu sellise (mõisa ja kullipesa iseloomustava) väljendi vahel: mõisas elavad mõisnikud, kes elatuvad talurahva töövaeva röövimisest – kullipesas elavad kullid, kes elatuvad loomade-lindude elude röövimisest. Vastavused on siis: mõisnikud – kullid, talu- rahvas – loomad-linnud, töövaeva röövimine – elu röövimine.
Kokkupuutepunkte on metafoori ja parallelismi vahel seega mitmeid. Nii nagu paralleelsõnade vahel on sageli metafoorivahekord, nii sisaldab metafoor potentsiaalset parallelismi.