Sest inimese loomuses domineerib uudishimu. Seda aga saab rahuldada hoopis lihtsamini, kui oleme teinud seni. Ja uudishimu teiste olendite ja asjade vastu häirib neid hoopis vähem kui taotlus neid omastada, lasta, praadida, hävitada, ümber teha. Uudishimu annab meile nägemis-, kuulmis- ja osasaamisrõõmu, mis tipneb imestuses, tõdemuses, et kõik on imelik ja ime. See tunne teatab meile, et oleme maailmaga leppinud – vahest siis lepib maailm kord ka meiega.
Nüüd võib mõttes tagasi tulla selle sihiseadmise ja sihiotsimise juurde, millest oli juttu eespool, ja tõemeeli küsida, kas seda ongi enam tarvis. Kas saab inimesel olla teist sihti kui asumine oma kohale selles imelikus biosfääris; kas saab elul olla muud mõtet kui leppimine iseendaga; kas saab olla paremat unistust kui unistus sellest, et maailm kord taas lepib inimesega? Imelik unistus. Aga kõik on ju imelik.
ALISTUMISE JA LEPPIMISE AEG
XX sajandi esimene pool oli revolutsioonide, sõdade ja vastuhakkude aeg, sadistlik aeg, kui nii võib öelda. Nüüd, sajandi lõpupoole, oleme jõudmas masohhistlikku alistumise ja leppimise aega.
See aeg algas vaikselt, peaaegu märkamatult, niinimetatud vodka-cola poliitikaga, ühtse maailmasüsteemi kujunemisega, mida Georg Henrik von Wright nimetab tehnosüsteemiks. Ida (kommunistliku süsteemi) kokkuvarisemine ei muutnud siin palju, see oli vaid vanade dekoratsioonide koristamine lavalt, kus kõik oli juba valmis uueks vaatuseks.
Sadistlik ajastu tipnes Vene revolutsiooniga, milles jõuti äärmuseni vastuhakus igasugusele inimeste ja looduse seatud korrale.
Vene revolutsionääride eesmärk nii ühiskonnas kui ka looduses oli ümberkujundamine: kõik pidi uueks saama nagu prohvetite ettekuulutustes. Nagu prohvetlus, vajas ka revolutsioon usku. Usk aga ei sobi kokku kriitikaga; nii sai kommunismist sõjakas ja sallimatu religioon, mis välistas kriitilise mõtte ja sõna.
Tulemus ei saanud olla muud kui ummik: pärast inim- ja loodusressursside arutut kulutamist pidi kunagine revolutsiooniline Venemaa tunnistama, et nii ühiskonna kui ka looduse ümberkujundamise projektid on nurjunud.
Üks jättis mälestuse kümnetest miljonitest hukkunud ja hukatud inimestest, teine hävitatud mustmullamaadest ja soolakõrbeks kuivanud Araali merest.
Kogu Nõukogude süsteemi kestmise aja, eriti aga tema viimased viiskümmend aastat, elas ta teravas konfliktis arenenud läänemaailmaga. See konflikt tähendas pidevat propagandasõda, mille käigus mõlemad pooled kujundasid oma ideoloogia, oma ründe- ja kaitsetaktika. Need olid vastakad, kuid mõlemaid iseloomustas hoolimatus tõe vastu. „Külmas sõjas” oli tõde esimene ohver.
Mõlema poole propaganda ülistas oma saavutusi ja mustas vastast. Muidugi oli Läänel seda hõlpsam teha, kuna tema saavutused olid palju paremad ja Idas leidus laiduväärset palju rohkem. Ometi oli ka Lääne propagandale võidupunktide kogumine olulisem kui tõe leidmine, ja ebamugavaid asju püüti siingi varjata. Kui Idas ja Läänes oli suhtumine ühiskonda ja majandusse suuresti erinev, ei olnud suhtumises loodusse tõsist vahet. Looduse ümberkujundamise projekti kallal töötati mõlemal pool innukalt.
Nii on „külma sõja” käigus kujunenud Lääne ideoloogia kaks komponenti omavahel vastuolus. Sotsiaalsfääris on Lääs konservatiivne, kuulutades oma süsteemi ainuõigeks, peaaegu pühaks ja puutumatuks. Suhtumises loodusse on Lääs aga uuenduslik, pidades looduse ümberkujundamist vältimatuks ja positiivseks. Looduses ei ole midagi püha ja puutumatut, inimtegevust võib piirata ainult selle ohtlikkus inimesele endale, näiteks keskkonna mürgitamise näol.
Sisuliselt püüab praegu maailmas valitsev Lääs säilitada senist ühiskonnakorraldust, ent luua uut loodust. Laiemas mõttes on praegune Lääs ja teda nii või teisiti matkiv muu maailm revolutsiooniline, haaratud ökoloogilis-tehnoloogilisse eksperimenti, mille tulemusi on raske ette näha; väga võimalik, et need on hukatuslikud nagu Nõukogude tüüpi kommunistlikul eksperimendil.
Tänapäeva läänemaailm meenutab sõjaeelset Nõukogude Liitu, kus pöörase industrialiseerimise altarile ohverdati nii talupojad kui põllumajandus. Läänes tuuakse toodangu kasvule ja tehnika progressile ohvriks loodus, meie elukeskkond.
Vahe on selles, et kui Nõukogude Liit sai pärast oma põllumajanduse fiaskot importida vilja Ameerikast, ei ole tuleviku maailmal kuskilt importida rikkumata loodust, puhast vett ja õhku ning viljakat maad.
Läänemaailma valitsev ideoloogia on segu sotsiaalsest konservatismist ja ökoloogilisest revolutsioonilisusest. Samal ajal, kui kuulutatakse tagasipöördumist põlisväärtuste juurde, muudetakse ikka kiiremas tempos inimese loodus- ja tehiskeskkonda. Biotehnoloogia ja keemia kujundavad ümber põllumajanduse ja toiduainetetööstuse, infotehnoloogia loob uue infokeskkonna, turism toob seni kõrvalistena püsinud paikadesse miljoneid võõraid.
Tehnika uuenemine on saanud eesmärgiks iseendas ja selle tempo kasvab. Ameerikas öeldakse, et kui visata uus kompuuter pilvelõhkuja katuselt alla, on ta enne maapinnale jõudmist moraalselt vananenud.
Kõik need uuendused toimuvad, ilma et nende mõju inimesele ja loodusele jõutaks põhjalikult uurida. Uuendused on enam usu kui mõistuse asi, inimese mõistus teenib progressiusku, mis on rakendatud tehnoloogilise revolutsiooni teenistusse.
Ka see tehnoloogiline revolutsioon ei soosi kriitilist mõtlemist, ta nõuab meilt allumist ja kuulekust nagu Nõukogude süsteem. Nagu nõukogude ideoloogia, väidab ka praegune globaalideoloogia, et valitsevale süsteemile ei ole alternatiivi: Lääne tüüpi tehnoloogiline turumajandus on ainus mõeldav ühiskonnakorraldus, looduse intensiivne ekspluateerimine ja ümberkujundamine ainus mõeldav tulevik. Ning meil ei ole muud võimalust kui sellesse helgesse tulevikku uskuda.
Kes kahtleb, on kahtlane, nagu oli Nõukogude Liiduski. Valitseva tehnosüsteemi vastaste vastu kasutab tehnosüsteem võimsaid repressioonivahendeid.
Prantsusmaa salateenistus uputas Greenpeace’i laevukese Rainbow Warrior. Soome võimud saatsid „roheliste anarhistide” meeleavalduse vastu Tamperes hambuni relvastatud politseijõud helikopteriga.
Nii ootab tehnosüsteem – riik, suurkorporatsioonid ja meedia – meilt masohhistlikku suhtumist, alistumist sellele, mida nimetatakse „aja nõudeks”, „progressiks”, „arenguks” või lihtsalt „moeks” ja „trendiks”. Ja enamik inimesi alistub, nagu alistus enamik nõukogude inimesi. Allumatuid on vähe ja nende mõju on väike, nagu oli väike dissidentide mõju Nõukogude Liidus.
Neid toetas ja aitas tuntuks teha külma sõja aegne Lääne propaganda. Ilma selleta vaevalt keegi teaks midagi Solženitsõnist ega Sahharovist. Kuigi Solženitsõn ja Sahharov rääkisid tõtt. Nüüd on arenenud maailm ühtne ja ökodissidente ei toeta ükski suur rahvusvaheline jõud; nad on üksi ja nende hääl sumbub tarbimisühiskonda ja tehnooptimismi jutlustava propaganda ja reklaami mürasse. Külma sõja võitjad vajavad tõde sama vähe kui külma sõja pidajad.
Titanic lisab kiirust, salongides mängib muusika ja tantsitakse. Õhk on läinud külmaks, asjatundjale võiks see ennustada jäämägede lähedust, kellelgi ei ole aga aega sellele tõsisemalt mõelda.
Titanicul ei olnud päästepaate kõigile reisijatele. Laeval, mille nimi on Maa, ei ole ühtegi päästepaati, ja kui olekski, poleks nendega kuskile minna.
GLOBALISEERUMINE: LOODUSE HEAKS VÕI LOODUSE KAHJUKS?
Sõnal „globaliseerumine” on väga ähmane tähendus; seega ei ole lihtne mõista, mille vastu meeleavaldajad meelt avaldavad või mida poliitikud ja majandusteadlased kaitsevad. See sõna on katse kirjeldada kasvavat integratsiooni, aga ka maailma ühtlustumist, piiride kadumist ja kauguste kahanemist. Kuid globaliseerumine on ka ettevõtete võimu kasv ja paljurahvuseliste kompaniide laienemine. Globaliseerumise – nagu paljude nähtuste – häda on selles, et seda ei ole kunagi planeeritud. See, millele me tänapäeval tunnistajaks oleme ja mida me globaliseerumiseks nimetame, on turu- ja tehnoloogiliste jõudude nähtamatu tegevuse tagajärg, mis on andnud meile nii tehnilised vahendid kui ka motivatsiooni selleks, et liikuda integreerituma ja ühepalgelisema maailma poole. Globaliseerumine on midagi, mida oleme kohanud oma jahil