See hüpoteetiline utoopia on lähedane sellele, mida väljendas juba ammu üks esimesi isereguleerimise ja detsentraliseerimise teoreetikuid, poolmüütiline hiina mõtleja Laozi. Mis puutub selle võimaliku mitmekesise, hajutatud, kuid siiski globaliseerunud maailma poliitilisse korraldusse, siis peaks see olema detsentraliseeritud võimuvõrk. Jääb üle vaid öelda, et esimene mees, kes lõi sellise organisatsiooni – mitte riigi, vaid kogukondade võrgustiku –, ei olnud keegi teine kui India Gautama Buddha, maailma ajaloo suurimaid organisatsiooniloojaid.
Üks vähestest eluviisidest, mis on osutunud stabiilseks, väga kohandumisvõimeliseks ja on püsinud väga vaenulikes tingimustes, on põline talupoja eluviis, põline talupojakultuur, olgu see siis Euroopa, Vana-Peruu, Hiina, India, Aafrika või Kesk-Aasia oma. Meil ei ole põhjust idealiseerida talupojaelu, mis ei ole kunagi olnud idülliline, kuigi seda on tihti sellisena kujutatud. Klassikalisel hiina kirjandusel on palju selgeid analooge antiigiga ja hiljem Lääne arkaadiliste, bukooliliste ja pastoraalsete motiividega. Raskem on leida põlisest hiina kirjandusest marksistliku traditsiooni põlgust „maaelu idiootsuse” suhtes, aga ma olen kindel, et ka seda leidub. Linn või vähemalt suurlinn on tavaliselt huvitavam koht kui küla. Aga küla on lihtsalt palju kohanemisvõimelisem kui linn, ning seetõttu on küla olnud varjupaik, peavari ja koht, kuhu inimesed võisid tagasi tulla, kui katastroofid olid linnad hävitanud.
Minu esimesed lapsepõlvemälestused olid mälestused pommitamisest, varjendites redutamistest, ent ka pagemisest maale, meie seal elavate sugulaste juurde. See päästis tõenäoliselt mu elu, sest maja, kus me 1944. aastal elasime, sai tabamuse ja põles kogu meie varaga maha. Aga sugulased suutsid meile peavarju anda ja meid toita. Kuhu saavad tänapäeval põgeneda inimesed, kes elavad linnas, tihedalt asustatud elurajoonides või ohtlike tehaste ja teiste ehitiste läheduses? Uue aja tsivilisatsioon hävitab küla, traditsioonilise talupojaelu, talu, aia, põllu. Kaasaegne põllumajandus muutub üha tõhusamaks, aga üha sõltuvamaks kaasaegse ühiskonna, tööstuse ja transpordi koest. Võib öelda, et see on sõltuv ka veendumusest (uskumusest), et mingid suuremad katastroofid ei ole võimalikud, et emantsipeerunud rahvad ei vaja pelgupaiku, peavarju, kohalikku-piirkondlikku isemajandamist, et ajalugu kui darvinistliku valiku protsess on lõppenud.
11. septembri traagilised sündmused 2001. aastal näitasid, et see võib olla täiesti illusoorne uskumus. On tavaline, et praegust läänemaailma võrreldakse Rooma keisririigiga. Saavutanud rikkuse ja võimsuse, sai Rooma lahti oma talupoegadest, sest selle põllumajandus põhines latifundiumidel. Itaaliasse toodi palju vilja Egiptusest. Keisririik ei olnud talupoegade rahvas. Selle vallutanud rahvas ja hiljem selle varemetest esile kerkinud rahvad olid talupojarahvad. Kui keisririik oli langenud, kasvatasid inimesed vilja ja loomi Foorumil ja teistel väljadel Igaveses Linnas, mis oli juba sajandeid lakanud olemast linn. Ajaloo pendel on juba mitu korda käinud linna, suurlinna ja küla vahel. Kas ei oleks arukas eeldada, et see juhtub uuesti? Kas oleks arukas hüljata traditsiooni, eluviisi ja oskusi, mis on aidanud meil suurtest kriisidest üle saada? Vahest peaksime me andma mõningat rahalist ja moraalset tuge inimestele, kes on valmis seda traditsiooni säilitama, tulema tagasi põllule ja aeda, nagu kõlab põline ütlus hiina keeles, mille tegi surematuks suur luuletaja Tao Yuanming.
MAAUSKU SUMATRA SAARELT
Maausus on midagi, mis mulle on väga sümpaatne, seda ka siis, kui tema kuulutajad minu meelest poliitilisi meeletusi teevad. Olen Kalle Elleri, Anzori Barkalaja ja Art Leete kirjutisi jälginud kaasaelamisega ja mitu korda mõelnud ise neile järge kirjutada. See ei ole aga lihtne, sest usk on väga intiimne asija oma usuelamustest rääkides on inimene väga kaitsetu ja abitu. Viimast ka sellepärast, et usk ei ole nii ratsionaalne ja teoreetiline asi, kui meid on harjutatud mõtlema. Usk ei ole ka emotsionaalne asi, vaid midagi kolmandat. Usk on hingelähedus, vaimne kodusolek, mille kirjeldamiseks ei ole õiget keelt olemas. Katsed usku formaliseerida ja dogmatiseerida on minu meelest viinud usu võõrandumisele, tema painutamisele teoreetiliste konstruktsioonide ja kinniskujutelmade liistule. Selline usk konstrueerib ja postuleerib lähedust, ei suuda aga seda anda, isegi mitte sellele viidata.
Usku saab pigem väljendada tantsu või laulu kui sõnade keeles. Sõnastatud usk on valmis, „valmis” aga tähendab eesti keeles, eesti omameelses filosoofias sedasama mis „surnud”. Elav usk ei saa olla valmis, lõplik, sõnastatud, elav usk saab olla lõpetamata, non finito.
Usk on lähedus. Lähedus kellele, millele? Lähedus on olemas enne tema subjekti ja objekti, lähedus on kõigepealt lähedus. Lähedus on kaasaolemine, ilmaolemise vastand. Jutlustajad ja misjonärid haaraksid kohe mu sõnasabast ja ütleksid: „Usk on lähedus Jumalale ja Jumala armule; usuta inimene tunneb, et on üksi, on kaugel, on ilma. Inimene igatseb usku, igatseb Jumala lähedust” Ma mõistan sellist juttu ja võiksin seda ka ise rääkida, kuid ei saa seda teha: minu meelest ei saa usk tegelda diskrimineerimisega, oma objekti ja sisu-sõnastuse määramisega. Kui määratleme usu Jumala-usuna, lõhestame oma mina ja maailma, toome sisse õige ja vale usu ning heitluse inimese sees ja inimeste vahel. Usk välistab sellise diskrimineerimise. Usku võib samahästi nimetada läheduseks kõigele ja eimillelegi.
Lähedus eimillelegi on näiteks buddhism. Sellest on Eestis omajagu ka juttu olnud. See, mida nimetatakse maausuks või metsausuks, on lähedus kõigele. Lähedus maale, kivile, allikale, puule, metsale ja metsloomale. Ka Jumalale, Jumala emale, Jumala isale, Jumala tütrele ja Jumala pojale. Sellist lähedust võib leida, veel enam aimata muistsete eestlaste maa-, metsa- ja kuu-usust. „Tere, tere, kuu, sina vanaks, mina nooreks” Või karjala naise usust, kes kallistas kaske, kurtes talle: „Sina Jumala valge püha puu, ütle mulle, kus on mu vend”
Mille me oleme kaotanud ristiusu ja Lääne tsivilisatsiooni võiduga, on suur osa sellisest lähedusest. Me ei leia enam lähedust puu ja metsaga, kivi ja jõega. Me ei julge seda lähedust otsida, veel vähem leida. Ja ometi elab see läheduse mälestus ja igatsus meis veel väga võimsalt. Suur osa eestlasi ei suuda veel loodusse suhtuda eurooplase kombel; meile on loodus veel midagi imelikku, omast ja vahel kõigest hoolimata lähedastki. Meie inimene läheb metsa, kui tal on raske, otsib loodusest lohutust ja abi.
Ka usk ise on midagi, millele võime olla lähedal. Tundub, et eestlastel sellist usku ikka ei ole. Tundub, et paljudele võiks see olla maausk. Kui maausk suudaks oma lähedusetunnetust paremini meile lähedale tuua; kui me ise suudaksime oma lähedusehirmust ja teoloogilistest mõttešabloonidest – näiteks hirmust „ebajumalakummardamise” ees – üle olla. Või kujutelmast, et usk kivisse, puusse või jõesse on midagi lapsikut ja primitiivset.
Vahel leiab kirjeldusi teiste maade ja rahvaste maausust, mis on meie päevadeni püsinud. Kõigest tagakiusamisest ja mõnitamisest hoolimata. On Marimaal, on Guatemala maajade juures, on Indoneesia ja Indo-Hiina põlisrahvaste juures. Nendest lugedes tajud äkki, et lähedus haarab sind kaasaja võidab kauguse.
Siberuti saarel Sumatra lähedal elab mentawai rahvas. Nemad uskusid veel mõnikümmend aastat tagasi, et kõigel, mida saab nimega nimetada, on hing. Hing on inimesel, kivil, puul, kodul, tarbeasjal, tuulel ja tulvaveel. Maailm on täis hingi ja vaime – mine tea, mis vahe neil on ja kas neil vahet ongi –, kellega inimene peab läbi saama. Elu maailmas on keeruline diplomaatia, kedagi ega midagi ei tohi pahandada. Ka oma hingega peab inimene oskama läbi saada. Kui ta hinge eest ei hoolitse, leiab hing, et esivanemate juures on parem, lahkub sellest kehast ja läheb ära. Mentawaidel on väljend „oma hingega hea olla”. Hingel on inimeses ja inimese juures siis hea, kui inimene on lahe, ei hoolitse enda eest, ei kanna ilusaid pikki juukseid ja juustes lilli, ei