“Ikkagi on see põrgulikult ilus,” pomises Claude ekstaasis.Florent kannatas. Tema meelest oli tegemist üleinimliku kiusatusega. Ta ei tahtnud enam näha, ta vaatas Saint-Eustache’i, mis oli tema suhtes nagu põiki ja nägi välja otsekui laveeritud seepiajoonistus taevasina taustal oma roosakende, suurte kaarakende, väikese kellatorni, kiltkivikatustega. Ta seisatas Montorgueil’i tänava pimedas suudmes; sinna paistis lõik Montmartre’i tänavat, kus palkonitel särasid silmatorkavate, kuldsete tähtedega siltide jupid. Ja kui ta tuli tagasi ristmikule, tõmbasid tema pilgu endale teised sildid: “Droogid ja ravimid”, “Jahu ja kuivatatud aedvili” paksude mustade või punaste suurtähtedega luitunud taustal. Kitsaste akendega nurgamajad olid ärkamas ja näitasid uue Pont-Neuf’i tänava avaruses mõningaid vana Pariisi vanu kollaseid ja tugevaid fassaade. Rambuteau tänava nurgal, püsti suure uudiskauba poe vaateaknal, seadsid väljapanekut hästi riides müüjad, vestiväel, liibuvates pükstes ja kiiskavate laiade mansettidega. Kaugemal näitas “Guillout’” äri, range otsekui kasarm, tagasihoidlikult oma klaaside taga karikakujulisi, kuldseid biskviidipakke ja küpsiseid täis vaase. Kõik poed olid lahti. Valgetes kitlites töölised, tööriistad kaenla all, kiirendasid sammu, läksid üle tänava.
Claude ei olnud oma pingilt alla tulnud. Ta sirutas end, et näha tänavate sügavusse. äkitselt märkas ta rahva seas, kellest ulatus üle vaatama, heleda juuksepahmakaga pead, mille kannul tuli väike must pea, üleni krässus ja sassis.
“Hei, Marjolin! Hei, Cadine!” karjus ta.Ja et ta hääl sumbus melusse, hüppas ta maha ja pistis jooksu. Siis, mõeldes, et oli unustanud Florent’i, tormas ta ülepeakaela tagasi ja ütles kiiruga:
“Teate, Bourdonnais’ umbtänava lõpus… Mu nimi on kriidiga uksele kirjutatud, Claude Lantier… Tulge Pirouette’i tänava oforti vaatama.”
Ta kadus. Ta ei teadnud Florent’i nime; ta lahkus temast samamoodi, nagu oli ta tänavanurgalt kaasa võtnud, olles talle selgitanud oma kunstieelistusi.
Florent oli üksi. Algul rõõmustas ta üksioleku üle. Sestpeale kui proua François oli ta Neuilly avenüül üles korjanud, kõndis ta ringi uimaselt ja kannatades, ta ei saanud asjadest enam päris hästi aru. Lõpuks oli ta vaba, ta tahtis ennast raputada, raputada maha talumatu unenägu sellest tohutust toiduhulgast, mis näis teda jälitavat. Ent tema pea oli tühi, hingepõhjas oli taas ebamäärane hirm. Päev läks valgemaks, nüüd võidi teda näha; ja ta silmitses oma haletsusväärseid pükse ja redingotti. Ta nööpis redingoti kinni, kloppis tolmu pükstelt, püüdis end pisut korrastada, arvates, et tema mustad närud räägivad valjusti, kust ta tuleb. Ta istus pingil vaeste kuradite, äpardunud hulguste seas, kes olid sinna maabunud päikest ootama. Keskturu ööd on leebed ringiuitajatele. Kaks politseinikku, alles öömundris, keebi ja kepiga, marssisid kõrvuti, käed selja taga, piki kõnniteed edasi-tagasi; iga kord, kui nad pingist möödusid, heitsid nad pilgu saagile, mida nad seal haistsid. Florent kujutles, et nad tunnevad ta ära, et nad peavad nõu tema arreteerimiseks. äng tuli talle peale. Tal oli meeletu tahtmine püsti tõusta, jooksu panna. Aga ta ei julgenud enam, ta ei teadnud, mil moel ära minna. Ja politseinike pidevad pilgud, see politsei aeglane ja külm uurimine tegid talle piina. Lõpuks tõusis ta pingilt, hoidis ennast tagasi, et mitte pageda nii kiiresti kui jalad võtavad, läks samm sammu järel, pea õlgade vahel, tundes kohutavat hirmu, et kohe haarab politsei karm käsi tal selja tagant kraest kinni.Tal oli vaid üksainus mõte, üksainus vajadus, saada eemale Keskturust. Ta ootaks, ta otsiks veel, hiljem, kui müügiplatsid on tühjad. Ristmiku kolm tänavat, Montmartre’i tänav, Montorgueil’ tänav, Turbigo tänav ärritasid teda: nad olid ummistunud igat sorti vankritest; köögivili kattis müügiplatse. Siis kõndis ta otse edasi, kuni Pierre Lescot’ tänavani, kus roheline ja kartuliturg tundusid talle läbipääsmatud. Ta eelistas minna mööda Rambuteau tänavat. Kuid Sevastoopoli bulvaril sattus ta säärase mööblivankrite, veokärude ja pinkvankrite ummiku peale, et ta tuli tagasi Saint-Denis’ tänavale. Seal sattus ta jälle köögivilja juurde. Kahel pool tänavat olid rändkaupmehed laiali laotanud oma väljapanekud: müügilauad olid pandud kõrgete korvide peale, ning kapsa, porgandi ja naeri uputus algas taas. Keskturg ajas üle. Florent üritas välja pääseda sellest voolust, mis sai ta kätte, kuhu ta ka ei pagenud; ta proovis Cossonnerie tänava, Berger’ tänava, Süütute skvääri, Ferronnerie tänava, Keskturu tänava kaudu. Ja ta jäi seisma, kaotanud julguse, ehmunud, suutmata end vabastada sellest põrgulikust roheluse ringist, mis hakkas lõpuks tema ümber keerlema, sidudes ta jalad oma kitsukeste roheluseväätidega. Kauguses kuni Rivoli tänavani, kuni Raekoja väljakuni kadusid vankrirataste ja hobuste lõputud rivid läbisegi olevate kaupade sekka, mida peale laaditi; suured vankrid viisid puuviljakaupmeeste kraami tervele linnaosale; raksuvate külgedega pinkvankrid suundusid äärelinna poole. Pont-Neuf’i tänaval eksis ta lõplikult; ta sattus käsikärude varjualusesse; tänavakaupmehed panid sinna varjule oma veerevad müügiletid. Nende seas tundis ta ära Lacaille’, kes läks Saint-Honoré tänava poole, lükates enda ees käru porgandite ja lillkapsastega. Florent läks talle järele, lootes, et Lacaille aitab teda sellest rüsinast välja pääseda. Sillutis oli läinud ligaseks, kuigi ilm oli kuiv; artišokivarte kuhjad, lehed ja juurikad muutsid sõidutee ohtlikuks. Ta põrkas igal sammul millegi vastu. Vauvilliers’ tänaval kaotas ta Lacaille’ silmist. Viljaturu pool olid tänavaotsad barrikadeeritud järjekordse kärude ja vankrite tõkkega. Ta ei üritanud enam võidelda, Keskturg haaras ta jälle oma võimusesse, rahvavool tõi ta tagasi. Ta kõndis aeglaselt ja leidis end taas Saint-Eustache’i ristmikul.
Nüüd kuulis ta lakkamatut mühinat, mis sai alguse Keskturult. Pariis jahvatas suutäisi oma kahele miljonile elanikule. See oli nagu mingi suur metsikult pulseeriv keskorgan, mis paiskas eluverd kõigisse soontesse. Kolossaalsete lõugade müra, lärm, mida põhjustab moonavarumine alates linnaosaturgudele suunduvate suurmüüjate piitsaplaksudest kuni nende vaeste naiste kotalohinani, kes käivad ukselt uksele oma korvidest salatit pakkumas.Ta astus katusealusele teele vasakul pool, kus oli neljast paviljonist koosnev grupp, mille suurt vaikset varju ta oli näinud öösel. Ta lootis sinna pageda, leida sealt mingi uru. Ent sel tunnil olid paviljonid ärkvel nagu ülejäänudki. Ta läks kuni tee lõpuni. Koormavankrid tulid traavis, ummistades linnuturu elavaid linde pungil puuride ja kandiliste korvidega, kuhu olid laotud suurte kihtidena tapetud kodulinnud. Vastaskõnniteel laaditi teistelt koormavankritelt maha terveid veiseid, mis olid linasse keeratud ja pikali pandud nagu lapsed kahe sangaga suurtesse korvidesse, kust paistsid välja vaid neli verist ja õieli aetud konti. Seal oli ka terveid lambaid, veiseveerandeid, reie- ja õlatükke. Lihunikud, ees suured valged põlled, märgistasid neid templiga, vedasid edasi, kaalusid, riputasid oksjoni jaoks kangile; nägu surutud vastu võret, silmitses Florent seda ülesriputatud lihakehade rida, punaseid veiseid ja lambaid, kahvatumaid vasikaid, rasvast ja kõõlustest kollaselaigulisi, kõht lahti lõigatud. Ta läks rupskite müügiplatsile, kus olid veiste kahvatud pead ja jalad, kastides puhtalt pakkidesse keeratud soolikad, madalatesse korvidesse ritta pandud ajud, verised maksad, lillakad neerud. Ta seisatas ümara puldaniga kaetud pikkade kaherattaliste kärude juures; need tõid kohale seapoolikuid, mis olid riputatud kahele poole vankriredelite külge õlekihi kohale; vankrite avatud tagaosad näisid katafalkidena, tabernaakliniššidena korrapäraste ja alasti lihakehade lõõmavas valguses; ja õlekihil seisid plekkanumad täis seaverd. Nüüd valdas Florent’i varjatud raev; tapamaja imal hais, soolikate kirbe lehk ajas ta meeleheitele. Ta sammus minema katusealuselt teelt, ta eelistas veel kord tagasi tulla Pont-Neuf’i tänava trotuaarile.
Ta oli omadega täiesti läbi. Hommikune värin raputas teda taas; hambad plagisesid, ta kartis sealsamas kokku kukkuda ja maha lamama jääda. Ta otsis, ent ei leidnud ühtegi pinginurgakest; ta oleks seal maganud, olles valmis selleks, et politseinikud ta seal äratavad. Siis lõi pööritusehoog tal silme ees mustaks, ta nõjatus vastu puud, silmad kinni, kõrvad kumisemas. Toores porgand, mille ta oli peaaegu närimata alla neelanud, rebestas magu ja klaas punši oli ta purju pannud. Ta oli purjus viletsusest, väsimusest, näljast. Hõõguv tuli kõrvetas jällegi rinnas; ta surus sellele ajuti kaks kätt, otsekui tahaks kinni toppida auku, mille kaudu tundis kogu oma olemust lahkuvat. Kõnnitee kiikus laialt; ta kannatus