“Palju ma pean sulle siis andma?”
“Kümme franki, sa tead väga hästi, ma ju ütlesin sulle… Aga sinu Jules, mida sa temaga peale hakkad, Sarriette?”
Noor naine pahvatas naerma ja võttis välja suure peotäie peenraha.
“Ah! Jules alles põõnab… Tema leiab, et mehed ei ole loodud töötegemiseks.”
Naine maksis ja viis kaks korvi puuviljapaviljoni, mis oli just lahti tehtud. Keskturul oma luukide tuhandete valgustriipudega valitses ikka veel kerge hämarus; laiades kaetud käikudes liikus rahvas, sellal kui kaugemal olid paviljonid endiselt inimtühjad kõnniteedelt kostvas paisuvas saginas. Saint-Eustache’i kiriku ristmiku juures tõstsid pagarid ja veinikaupmehed luuke eest; poekesed oma läidetud gaasilaternatega moodustasid punakaid auke majaderivi hallis pimeduses. Florent vaatas üht pagaripoodi Montorgueil’ tänavas vasemal pool. See oli täis kuldset kaupa viimasest küpsetamisest, ja talle näis, et ta tunneb sooja leiva mõnusat lõhna. Kell oli pool viis.
Vahepeal oli proua François oma kaubast lahti saanud. Järel oli veel väike kuhi porgandipunte, kui tuli taas Lacaille oma kotiga.
“Noh, kas saab ühe sou eest?” küsis ta.
“Ma olin päris kindel, et näen teid veel,” vastas aedviljakasvataja rahulikult. “Eks võtke mu ülejäänud kaup. Siin on seitseteist punti.”
“See teeb seitseteist sou’d.”
“Ei, kolmkümmend neli.”
Nad leppisid kokku kahekümne viie peale. Proua François’1 oli äraminekuga kiire. Kui Lacaille oli oma porgandikotiga läinud, ütles proua François Florent’ile:
“Teate, ta luuras mu järele. Vanamees tingib lõpmatult tervel turul; mõnikord ootab ta viimast kellalööki, et osta mõne sou eest oma kaup… Oh neid pariislasi! Kraaklevad paari krossi pärast, ja siis viivad viimased santiimid veinikaupmehele.”
Kui proua François kõneles Pariisist, oli ta väga irooniline ja täis põlastust; ta rääkis sellest otsekui väga kaugest linnast, mis on üdini naeruväärne ja põlgust tekitav ja kuhu tema on nõus oma jalga tõstma vaid öösel.
“Nüüd võin ma minema hakata,” lausus ta, istudes uuesti Florent’i kõrvale, naabri juurviljakuhja peale.
Florent lõi pilgu maha, ta oli just vargusega hakkama saanud. Kui Lacaille oli ära läinud, oli ta märganud maas porgandit. Ta oli selle üles võtnud ja pigistas seda nüüd oma paremas pihus. Tema selja taga levitasid selleripundid ja petersellikuhjad ärritavaid lõhnu, mis pitsitasid ta kõri.
“Ma hakkan nüüd minema,” kordas proua François.
Teda huvitas see tundmatu, ta tajus, et mees kannatab sellel müügiplatsil, kust ta polnud liikunud. Naine pakkus talle uuesti oma abi; ent tema keeldus jällegi, uhkelt ja veel ägedamalt. Ta koguni tõusis, seisis püsti, et näidata, kui hästi ta ennast tunneb. Ja et naine pööras pead, pistis ta porgandi suhu. Ent ta pidi seda hetke suus hoidma, hoolimata kohutavast tahtmisest hambad kokku suruda; naine vaatas talle jälle otsa ja päris midagi talle omase heatahtliku uudishimuga. Et mitte rääkida, noogutas Florent vastuseks. Siis näris tasakesi aeglaselt oma porgandit.
Aedviljakasvataja hakkas ilmselt minekule seadma, kui äkki tugev hääl tema kõrval lausus:
“Tere hommikust, proua François.”
See oli kõhn mees, suure kondiga, jämeda peaga, habemes, väga peene nina ning pilukil heledate silmadega. Tal oli peas pruunikaks tõmbunud ja vormist väljas must viltkaabu ja seljas tohutu lai palitu, mis oli kunagi olnud helepruun, millesse aga vihm oli pleegitanud laiad rohekad triibud. Pisut vimmas, kergelt võbisedes mingist talle omasest sisemisest rahutusest, oli ta oma jalad jämedates nöörkingades tugevasti vastu maad surunud; ja tema liiga lühikeste pükste alt paistsid sinised sukad.
“Tere päevast, härra Claude,” vastas aedviljakasvataja rõõmsalt. “Teate, ma ootasin teid esmaspäeval; ja et te ei tulnud, panin teie maali varju alla; riputasin selle oma toas naela otsa.”
“Te olete väga lahke, proua François, ma tulen paari päeva pärast ja lõpetan oma etüüdi… Esmaspäeval ma ei saanud… Kas teie suurel ploomipuul on kõik lehed veel alles?”
“Muidugi.”
“Ma tahan selle panna maali ühte nurka. Ta sobiks hästi sinna, kanalast vasakule. Ma olen sellele mõelnud nädal otsa… Ilusad aedviljad siin täna hommikul! Tulin vara välja, mõeldes, et päikesetõus nende paganama kapsaste kohal võib olla vaimustav.”
Ta näitas laia liigutusega tervele müügiplatsile. Aedviljakasvataja jätkas:
“Noh, ma siis lähen nüüd… Nägemiseni, härra Claude.”
Ja enne lahkumist tutvustas ta Florent’i noorele maalikunstnikule:
“Paistab, et see härra tuleb kaugelt. Ta ei tunne enam ära teie närust Pariisi. Võib-olla saate teie härrat juhatada.”
Naine lahkus, tundes rõõmu, et sai mehed koos maha jätta. Claude silmitses huviga Florent’i; piklik nägu, peente näojoontega ja väljendusrikas, näis talle originaalne. Proua Fraçois’ tutvustamisest piisas; ja juhukohtumistega harjunud uitaja familiaarsusega ütles ta rahulikult Florent’ile:
“Ma saadan teid. Kuhu te lähete?”Florent oli kimbatuses. Tema nii ruttu lahti ei läinud; aga kohale-jõudmisest peale oli tal olnud üks küsimus huulil. Ta riskeeris, ta küsis, olles valmis ebameeldivaks vastuseks:
“Kas Pirouette’i tänav on ikka alles?”
“Aga muidugi,” vastas maalikunstnik. “See tänav on vana Pariisi väga põnev nurgake! Ta keerleb nagu tantsijatar, ja majadel on rasedate naiste kõhud… Ma tegin seal ühe ofordi, ei tulnud sugugi paha välja. Kui te minu juurde tulete, siis ma näitan teile… Kas te sinna lähetegi?”
Florent, tundes kergendust ja saades jõudu juurde uudisest, et Pirouette’i tänav on olemas, sõnas, et ei, kinnitas, et tal pole vaja kuhugi minna. Claude’i pealekäimisest ärkas taas kogu tema umbusaldus.
“Sellest pole midagi,” ütles Claude. “Läheme sellegipoolest Pirouette’i tänavale. Pimeduses on seal alles värvid… Tulge ometi, see on siinsamas.”
Florent pidi kaasa minema. Nad sammusid nagu kaks kamraadi külg külje kõrval, astudes üle korvide ja aedvilja. Rambuteau tänava müügiplatsil kõrgusid tohutud lillkapsakuhjad, laotud virna imelise korrapäraga nagu kahurikuulid. Kapsaste õrnad ja valged pead särasid otsekui hiigelroosid lopsakate roheliste lehtede keskel, kuhjad ise aga sarnanesid pruudikimpudega, mis olid seatud ritta tohutute mõõtmetega lillekorvidesse. Claude oli seisma jäänud, ahhetades imetlusest.
Seejärel näitas ta vastas Pirouette’i tänaval iga maja ja rääkis sellest pikemalt. üksainus gaasilatern põles tänavanurgal. Kokku kuhjatud, nagu paisunud majad sirutasid ettepoole oma varikatuseid otsekui “rasedate naiste kõhtusid”, nagu oli väljendanud maalikunstnik, katuseharjad olid tahapoole kaldu ja majad toetusid üksteise õlgadele. Seevastu kolm või neli pimedasse soppi uppunud maja näisid vastupidi kohe-kohe ninali kukkuvat. Gaasilatern valgustas ühte neist, see oli kiiskavvalge, värskelt üle võõbatud, vana naise nõrgaks jäänud ja lõtvunud pihaga, üleni valgeks puuderdatud, halvasti mingitud nagu noor tüdruk. Teiste majade küürus rida kaugenes, vajus pilkasesse pimedusse oma koorunud värvilaikudega ja vihmast rohekaks tõmbunud triipudega, moodustades säärase värvide ja pooside tohuvabohu, et Claude naeris laginal. Florent oli seisatanud Mondétouri tänava nurgal, vasakul pool oleva eelviimase maja vastas. Kolm korrust magasid: iga korruse kahe luukideta akna klaaside taga olid valged kardinad hoolikalt ette tõmmatud; üleval, kitsa katuseakna kardinatel liikus valgus edasi-tagasi. Ent pood varikatuse all näis Florent’i kõvasti erutavat. Just tehti lahti. See oli aedvilja-kulinaariapood; tagaseinas särasid keedukatlad; letil olid savikaussides ümarad teravatipulised spinati- ja siguripasteedid: neid lõigati väikeste labidatega, millest paistsid vaid heledast metallist