Baby Jane. Sofi Oksanen

teine. Või muud taolist.

      Õnneks avastasin vanniskäimise. Seal ei saanud ta mind üllatada, nagu näiteks televiisori ees, kui ta midagi saate kohta küsis. Või kui oleksin istunud kogu aeg tapeeti põrnitsedes diivanil või voodil, ka selle üle oleks Joonatan võinud imestama hakata. Aga vanniskäik on vannis olemine ja seda sai käsitleda iluravina ning sellistesse asjadesse Joonatan ennast ei seganud.

      Vannisolek aitas mind mu igatsuses naise järele.

      Soe vannivesi tundus kui naise sülelus ilma iharuseta. Ja vesi hellitas mu keha nagu naine.

      Vesi tundus mu ihul nagu Pigi suudlused, kui need olid suured ja avatud. Tundus nagu hõljuksin nendes. Tundus nagu lebaks mu käsi Pigi jalge vahel, libedana, uppunult.

      Mu varbad muutusid vees ligunemisest valgeks ja pundunuks nagu koolnul. Nagu oleksid liha ja veri nendest pagenud, jättes järele ainult kortsud, mida nad enam täita ei suuda.

      Joonatan ei öelnud kunagi, et tahaks minuga koos vanni minna. Ja see oli hea, sest ma ei tea, kuidas oleksin saanud ilusti keelduda. Vann võis ju olla Joonatani oma, aga vanniskäik oli minu.

      Joonatan hankis oma hommikusse sobivaid dušigeele, mis lõhnasid nagu greipfruut ja teised tervisliku hommiku alustajad, ja lubasid aktiivset algust aktiivsele päevale. Nende värvide kollased olid eredad ja nende sinine oli koobaltsinine ja nad olid tõhusad ning aega ja ruumi kokku hoidvad, sest sama tootega võis pesta juukseid ja keha ja üksiti nahka niisutada, nii et kreemitamine pärast dušši ei olnud enam vältimatu. Nutikas.

      Joonatan ei kulutanud pesugeelide valimisele aega ja ostis uue alles siis, kui eelmine oli kohe otsa saamas. Ja viskas ühtlasi vana pudeli prügikasti. Tema vanniserval ei olnud poolikute dušigeelide rivi ega võimalust valida.

      Joonatani dušigeelid ei olnud mõeldud öiseks vannis vedelemiseks ega koos vanniskäimiseks. Need ei olnud mõeldud asendama puudutust ega turvaliselt lõhnama. Need ei olnud mõeldud kasutamiseks küünlavalgel või siis, kui tahaks nutta.

      Alati, kui vanni läksin, peitsin Joonatani geelid rätikute alla või taha. Sest nad olid hommiku sümbolid ja mina ei tahtnud vanni midagi masendavat. Tahtsin valida oma vanniskäikudeks lembeid mälestusi, mälestusi naerust ja ihast.

      Ma tundsin puudust ühise voodielu plaanidest.

      Tundsin puudust märgadest linadest öös.

      Tundsin puudust tema sõrmenukkide kujust oma sisemuses ja suus.

      Ma tundsin puudust sellest, kuidas ta mul käest võttis, kui tulin, tugevasti kinni haaras, oma sõrmed mu sõrmedesse sõlmis ja kuidas mu sõrmused jätsid jäljed ta ihusse, kuid tema ei lasknud ikkagi lahti.

      Ma tundsin puudust ihast.

      Ma tundsin puudust sellest, kuidas tema keel üle mu alahuule libises. Ma tundsin puudust tema keele karedast pinnast.

      Ma tundsin puudust sellest, kuidas häälitseb naine orgasmi saades.

      Ja sellest, kuidas naine orgasmi saab.

      Igatsesin väga. Näriv igatsus teise keha järele. Koht, mille kaudu Pigi käis mu südant oma pihku võtmas ja mis oli nii põletavalt punane, oli muutunud igatsusest halliks samblikuks. Igatsus ei olnud mind rahule jätnud, kuigi olin teinud kõik, et uues elus oleks võimalikult vähe meenutusi Pigist. Ja kuigi olin Joonatani eest salajas igatsusest nutnud nii, et kõhulihased muutusid kiviks ja nägu kujutuks, see ei vähenenud, see ei vähenenud, kuigi olin nutnud kõrvad lukku, nii et olin nagu lennukis, millest ei saa välja hüpata, ja nina nii kinni, et ma ei suutnud neelata. Miski ei leevendanud ega varjutanud seda, isegi lakkamatult lõhkuv peavalu.

      Vahel ärkasin öösel. Kas telefon helises? Ei. See oli unes. Kui seda mõistsin, võtsin enda kõrval oleva selja ümbert kinni. Selg oli kitsas, mu käed ulatusid vaevata rinna ümber. Rind oli lame ja külm. Avasin silmad. See oli Joonatan.

      Kui silmad uuesti sulgesin, krabisesid ümberringi kassikäpad. Nende avanevad küünised kadusid kohe, kui silmad avasin. Ja silmad – need põrkasid valesse kuklasse, valedele abaluudele, õlanukile, millel oli vale tätoveering.