Depressioonis inimene võib küll püüda korda säilitada, järgida igapäevaelus üht rituaali teise järel, aga mingis staadiumis lööb kontroll alati vankuma, rebeneb. Pigil oli see ühtviisi jätkunud kümme aastat ja korrahoidmine ei paistnud talle mingeid raskusi valmistavat. Seda, mida ta tegi, tegi ta vaevata. Ta tõusis hõlpsasti kohe pärast ärkamist voodist. Perioodid, mil liikumatult hommikust õhtuni televiisorist loodusfilme vahitakse, olid talle täiesti tundmatud. Üks mu depressioonis sõber tegi nii, sest kõik ülejäänu tundus kordussaadetena. Multikad oli teine erand.
Pigi lõhnas alati hästi, suvetuules kuivatatud pesu ja Nivea kreemi järele, ja tema juuksed olid alati korralikult värvitud, kukal alati trimmeriga puhastatud.
Ja kui tema voodis magasin, hakkas puhta pesu lõhn mullegi külge.
KELLELGI POLNUD laenata. Võlgu olime pea kõikidele tuttavatele. Pank ei oleks kahele töötule ja varatule tegelasele midagi laenanud. Pigi kodust tuli vana hea käsk: „Mine tööle! Teised inimesed saavad ka niimoodi raha”
Meil see teadagi ei õnnestunud.
Oli vaja midagi välja nuputada.
Mis oleks realistlik?
Kord naljatamisest võrsunud plaan tuli meile uuesti meelde.
Mis läheb alati kaubaks, millest on alati puudus?
Seks ja narkootikumid.
Narkootikumidega kaubelda Pigi enam ei tahtnud.
Üle jäi seks.
„Ja mul on parem plaan kui see esialgne suhuvõtmine.”
Ja parem see Pigi plaan tõepoolest oli.
Tema hääl, minu jalad.
Tema nurrumine, minu lõhn.
Tema naer, minu rind.
Mitte mingeid nägusid, mitte mingit live-esinemist.
Ei kodust aadressi, ei oma nime.
Ei õiget vanust.
Isegi mitte tähtkuju.
„Siin Susa, tsau.”
Häälgi pole minu, vaid mu sõbranna oma.
Mu sõbranna pole aga isegi hetero.
Pole kunagi mehega maganudki.
Aga tal on jumalik hääl. Ja minul jumalik keha. Ja üheskoos olemegi see jumalik Susanna Päiväperho, kelle nimi tuleb Buñueli filmist ja püksikud Seppäläst.
Mees. 25-aastane kirglik naine tegi endast fotosid, ainult stringid jalas. Kui huvitab, võta ühendust.
Nii hakkas Pigi hääl meile raha helisema. Elasime nõnda mitu aastat hästi, oleksime veelgi elanud, kui niisugune elukorraldus ei oleks meid näilisest lihtsusest hoolimata liialt ära kurnanud. Kui meie elukorraldus poleks olnud selliste inimeste väljamõeldis, kellel pole valikut.
Esialgne plaan tekkis naljatamise käigus – Pigi oli mind algusest peale õrnalt väikeseks mokamooriks kutsunud. Ühtlasi hakkas ta ajaviiteks minu ja mu huulte kohta lugusid välja mõtlema. Lood lõppesid mingil hetkel alati sellega, et võtsin kellelgi suhu. Meestest Pigi ei hoolinud, aga ilmselt oli mõte minust riista imemas tema jaoks erutav.
Ütlesin talle küll, et ma ei ole millegi sellisega tegelenud, aga ta ei uskunud. Et talle meele järele olla, ei vaielnud ma enam vastu, vaid nõustusin. Hea küll, just nii see oli. Just. Kõik kodukandi poisid käisin niimoodi läbi. Jah, garaažis, poe tagahoovis, kooli vetsus, garderoobis, raamatukogu prügikastide taga ja metsas. Silla all ja mängumajas.
Pigi tahtis, et näitaksin, kuidas ma seda tegin. Ta ulatas oma sõrme ja eks ma siis näitasin.
See nägi tema meelest hea välja.
Kui paljudel, tahtis ta teada.
Mina ütlesin, et ei lugenud.
Tema ütles, et ma pidin siis küla peal päris kuulus olema.
Küllap vist, vastasin mina.
Ta tahtis, et räägiksin suhuvõtmisest üksikasjalikult, aga mina olin vait. Ja kuna mina olin vakka, tahtis ta uuesti, et näitaksin, kuidas ma seda teinud olin, ja ulatas mulle dildo. Ja eks ma siis näitasingi.
„Minu kullake pidi olema tõeline kuldsuu. Kuulus.”
Pigi jäi mu suud vahtima.
„Kuule, selle eest võiks päris head raha saada.”
Vaatasime teineteisele otsa ja samal hetkel hakkas mõlema mõte ühes suunas tööle.
„Muidugi mitte iial ilma kondoomita. Aga oleks ju rumal lasta sellisel andel tühja minna. Kuule, mehed on valmis suhuvõtmise eest hästi maksma. Seda suud poleks vaja isegi reklaamida.”
„Ma ei oska…”
„Ära valeta. Ega ma sind sundima ei hakka, aga mõtle raha peale… Mina hoolitsen kogu vahendamise eest, telefonikõned, teated, kuulutused, leiame sulle veel kellegi turvameheks, ega ma sind üksi kuhugi ei lase, puhas ja lihtne töö. Paari minuti eest paar sotti. Ei ole ahvatlev või?”
„Sa liialdad.”
„Ei.”
„Ma ei usu siiski, et see nii lihtne on.”
„Heia-heia, ma tean, kui suur nõudlus sellel alal on. Arvad, et minu häälega ei saa kliente ligi meelitada? Mina sain seksiliinil kõige rohkem kõneminuteid ja püsikliente.”
Selle üle ma ei imestanud. Kes iganes Pigiga telefonis rääkis, oli kadunud.
„Aga minu huuled ja sinu hääl ei ole ju ühe pea otsas, vaid kahe.”
„Nii see on. Aga mis siis? Mina meelitan kliendid telefonis ligi ja valmistan nad ette ja siis, kui nad sinuga kohtuvad, näevad nad ainult sinu huuli ega mõtle enam millestki muust. Usu mind.”
Pigi oli mitu aastat tagasi Widowmakeri seksiliinil tööl olnud ja see oli paljude maalt Kallio homolandi tulnute meelest tõeliselt cool. Pigi viskas sõprade seas nalja, et tegutses vabakutselisena meelelahutusäris. Mõnikord näis, et Pigi liialdas sellega, nautis pisilesbide ilmeid. Pigi oli olnud hea, Pigi oli teeninud kõige paremini kogu liinil. Ta kallas minut minuti järel oma hääle mett, pannes helistaja iga kord kikkiskõrvu kuulama ja ta kõrvatagused spermapiiskadega täidetud roose higistama. Igaüks, kes Pigiga korra rääkis, helistas üha uuesti. Ehkki Pigi oli tüdinud ja haigutas, jäi tukkuma või unustas, mida just väitnud oli, polnud sel tähtsust. See hääl mõnitas väga pikalt, väga kallilt ja väga mitme kõne jagu, enne kui meeskodanik toru teises otsas taipama hakkas, et sel võrratul mürri jooksval häälel vahest polnudki päris tõsi taga, võibolla veeti teda lausa ninapidi. Kas polnud see köhatus mitte summutatud naer?
Seksiliinil veedetud aastad lõppesid bossi kirjaga. Klientidega ei tohi nalja pärast kohtamist kokku leppida, neid ei tohi sõimata ega pilgata – ja Pigil tuleb sellest aru saada.
Pigi sai aru, aga ei suutnud sellest praktikas juhinduda ja tuli Widowmakerist ära.
Suhtlusliinil oli Pigilt tihti proovitud eraseanssi saada. Talle tehti ettepanek, et raha kantakse Pigi kontole ja Pigi helistab kokkulepitud ajal kokkulepitud pikkusega kõne või helistab maksja kokkuleppe kohaselt ise Pigile. Aga üksi ei suutnud Pigi sellega pihta hakata. Ta pea auras niigi tööpäeva lõpuks. Mitte rohkem, enam mitte. Pigi lõpetas sellepärast, et tema peas käis kiiks ja krõks ning see kiiks ja krõks ei olnud sugugi nii tore, kui Pigi mõista andis, visates nalja kadunud aegade üle suhtlusliinil.
Aga nüüd… üheskoos… kas see võiks õnnestuda? On meil valikut?
Pigi sai oma ravimid järelmaksuga, minule seda soodustust ei tehtud. Ma ei rääkinud Pigile, kui rohud otsa said, et ta ei muretseks. Mul ei olnud raha, et uusi osta. Pigil oli õnnestunud panna kiriku diakooniatöötaja oma telefoniarveid kinni maksma, aga minu olukord oli teadagi teistsugune, nii et suskasin arved otse prügikorvi. Pigi peitis minu