Keegi ei olnud kunagi mul käest kinni haaranud, kui sain, polnud sõlminud sõrmi mu sõrmedesse ja neist kinni hoidnud. Mu sõrmused vajutasid nahale jäljed. Ja Pigi ütles, et ta tundis neid veel järgmisel päevalgi oma peas. Et ta ärkas selle peale, et minu käsi ja minu sõrmused pigistasid tema kätt, kuigi me polnud sel ööl ühes voodis.
Keegi ei olnud kunagi mul kuklast kinni haaranud, kui sain, ega surunud mu pead oma rinna vastu. Pigi haaras, tugevasti ja sihikindlalt. Tema sõrmed mu kaelal, mu kuklas, päris üleval, kõrvade kõrgusel. Keegi ei olnud mind kunagi niimoodi süleluses hoidnud, nii täielikult ihu ligi, nii täielikult muu maailma eest varjul, nii kaitstud. Nii minemapääsmatult kaitstud. Tema vasak käsi tugevasti mu kuklas, minu pea tema rinnal, tema parem käsi minu sees.
Pigi oli esimene, keda ma voodis ei küünistanud. Pigi oli esimene, kelle nahka ja verd ei olnud hommikul mu küünte all. Pigi oli ainus, kes võis hommikul duši alla minna oma kriimustatud selja ning kukla üle muigamata.
Võiks arvata, et see oli vastupidi. Et Pigi oli esimene, kes pani mind kriipima, sest kellegi teisega ei olnud ma varem samamoodi orgasmi saanud, korduvalt ja pidevalt, jätkuvate punaste lintidena.
Pigile ei meeldinud küünistamine, see on tõsi, aga teiste meeldimised ei olnud mu küünistamiskirge varem mõjutanud. Ütlesin, et ma ei saa sinna midagi parata. Ei saanudki. Võiks arvata, et Pigiga olin voodis teadlikum. Teadsin, et Pigile see ei meeldi, ja sellepärast ei kriipinudki. Aga seegi ei kõlba seletuseks, sest alguses oleks ehk küll võinud nii olla, aga pärast kümnendat orgasmi sai vaevalt veel ütelda, et tegutsen teadlikult.
ME HAKKASIME OTSEKOHE TULEVIKUST ja ühistest ettevõtmistest rääkima! Rippusime tundide viisi telefoni otsas, unistades nii, et toru auras. Meie igapäevased armastuskirjad pistsin esmalt padja alla, kuid kui kogus suurenes, ladusin need oma peatsisse riita. Öösiti sosistasime:
„Mida sa tahaksid minuga koos teha?”
„Juua ühte jäätisekokteili kahe kõrrega.”
„Linnanmäkile?”
„Korkeasaarisse, vähemalt Korkeasaarisse!”
„Värskesse lumme jalutama?”
„Järve äärde, sadamakaile, suvel?”
„Ja Lapimaale?”
Mina vastasin kõige peale jah.
Ja ootasin esimest lund ja Korkeasaarisse minekut ja ühist jäätisekokteili ja Linnanmäki päeva.
„Ameerika mägedele ma ei julge minna, eks.”
„Isegi kui sulle kaks palli suhkruvatti osta?”
„Kaks palli suhkruvatti, ja kui ma tohin silmad kinni hoida ja pea sinu jope alla peita.”
„Siis julged,” naeris Pigi.
„Ei, aga auhinnad on head.”
„Noh, ma võin sulle nendele lisaks veel mingi hiigelsuure mängukaru võita.”
„Jaa! Lähme kohe?”
„Kallis, see ei ole öösel lahti.”
„Niuks.”
„Kas suudlus lohutab?”
„Võib-olla.”
„Tule siia.”
Ja mina uskusin, et see kõik on võimalik, polnud mingit põhjust kahelda. Me ei unistanud millestki, mida võimatuks pidasin, vaid väikestest, suurtest, sulnistest asjadest, milleks polnud vaja muud kui armsamat ja küllalt armastust – ning seda oli meil ju silmini. Läks muidugi vaja ka tahtmist neid asju teha, aga sedagi meil jätkus. Meil oli olemas kõik, mida vaja nende asjade teokstegemiseks. Me läheksime Linnanmäki lõbustusparki ja Pigi võidaks mulle mingist lasketiirust või keeglimängust hiiglasuure karvase mängulooma ja mina tassiksin seda uhkelt kogu päeva. Me läheksime värskesse lumme jalutama ja heidaksime pilke selja taha oma kõrvuti jalajälgedele. Me teeksime seda kõike koos. See kõik kuulus meile.
Aga kohvikutes istuda Pigile ei meeldinud, nagu ta hooletult, kuid vahest siiski minu vastuväiteid oodates poetas.
Ega ka poes käia. See talle ei istunud.
Ütlesin, et sellest pole midagi, ma võin seal üksi või oma sõpradega käia. Meil on ju nii palju muud, mida koos teha.
Ma ei kuulunud nende hulka, kes ei taha kellegagi elades midagi üksi teha.
Mul ei olnud Pigit kinnominekuks tarvis.
Oskasin ka üksi trammiga sõita.
Ma ei tahtnud koos kallimaga uut harrastust ette võtta ega jätkata vana.
Ma ei tahtnud Pigit oma vanemate juurde viia ja ka sõpradega kohvitasin meelsasti ilma temata.
See kõik sobis mulle hästi.
Sest mulle oli lubatud Linnanmäkit, suhkruvatti ja Korkeasaarit ja neid ei olnud mulle keegi kunagi varem lubanud. Kunagi varem ei olnud keegi osanud selliseid pisiasju hinnata. Ja et just minuga neid jagada taheti. Mitte jõule või reise või sõprade pulmi, vaid jäätisekokteili ja tuvisid pargis.
Lisaks sellele tahtsin teha koos Pigiga teisigi tavalisi asju, mille kohta Pigi ei olnud eraldi maininud, et ta neist keeldub, ja mida mina pidasin niivõrd endastmõistetavaks, et ei tulnud selle pealegi, et neist oleks pidanud rääkima. Ma lihtsalt sulasin, kui Pigi kõneles ühisest jäätisekokteilist, sulasin nii, et ei osanud ütelda, mida mina omakorda tahaksin. Nagu näiteks, et Pigi tuleks mulle raudteejaama vastu. Või sadamasse. Kui tulen laevalt ja kannan raskeid kotte ning tax-free alkoholi. See oli minu jaoks iseendastmõistetav. Et ma ei ole ainus naine sadamas, kes peab oma pagasiga üksi hakkama saama. Pigi tuleb mulle vastu, põimib kohe minu ümber oma käed, mis olid mu südame ära värvinud, on mind nähes rõõmus, kaevub rõõmu ja kirega mu kuklasse ning mina olen sel hetkel maailma õnnelikem naine.
Aga kui oleksin kohe Pigile rääkinud sadamatest ja raudteejaamadest ja vastutulemistest ja sellest, kui olulised sellised väikesed asjad minu jaoks on, siis võib-olla polekski ta minuga koos elama hakanud. Ta ei oleks pärast seda esimest ööd kunagi helistanud ja me poleks jõudnud armuda.
Pigi nimetas mind uueks eluks ja nägi unes sauna. Mina vaatasin unenägude seletajast järele ja ütlesin, et see tähendab uut elu.
„Ma ju teadsin seda!”
Ta kihlas mind oma ema kihlasõrmusega, milles läikis türkiis nagu Pigi aknast paistev taevas – ja me jäime ootama samasooliste paarisuhte seaduse jõustumist.
PIGI EI ÖELNUD MULLE KOHE, kui meie rahaline olukord hakkas pingeliseks muutuma. Kui olime plaaninud õhtul välja minna, pani Pigi mind kergesti meelt