„Nurga peavad puhtad olema,” tavatses ta toonitada.
„Ainult lohakas perenaine tõmbab lipsti-lopsti suurema sodi ära ja arvab, et ongi kord majas. Kõige tähtsamad on need kohad, mis kohe silma ei jää. Ja pea meeles, et õige naisterahvas on usin, puhas ja kombekas,” õpetas mamma.
„Mitte nii nagu sinu ema Evi,” viskas magamistoast tädi Endla, kelle suhted oma õega olid tihtilugu pingelised.
Vanatüdrukust lasteaiakasvataja Endla kritiseeris õe elulaadi, see oli ta meelest kerglane. Ema omakorda õiendas Endla kallal tema mugavuse ja saamatuse pärast. Tõsi see oli – kõik olulisemad tööd maal olid pärast papa surma Anu ema õlul, ehkki ta käis oma lapsepõlvekodus märksa harvem kui Endla, kes üksiku inimesena veetis seal kõik suvised nädalalõpud ning kogu pika puhkuse. Kui ema oli maal, ei lasknud ta Anul üksi rasket koristusetööd teha, vaid asus kohe appi.
„Ära nüüd last niimoodi ka sunni, töö läheb talle vastikuks,” ütles ta mammale. „Meid sundisid sa kraamima juba väiksest peast ja see oli ikka hirmus raske. Eks sellepärast ma koristamist ei armastagi, et sellega alati niisugune vastumeelsus on seostunud.”
„Mis sa nüüd räägid! Ei olnud mingit sundust ega vastikust, mina küll ei mäleta! Ja mulle meeldib kraamida, ilus on vaadata, kui su ümber on kord ja puhtus,” vaidles Endla vastu.
„Puhtus võib ju sulle meeldida, aga ma miskipärast ei näe, et sa sellega siin tegeleksid. Miks siis alati pean mina kõik need aknad siin majas puhtaks pesema? Kui on suurpuhastuse aeg, käid ja atsatad niisama kõrval. Õpetaja oled sa muidugi kõva,” andis ema tuld.
„Jätke nüüd järgi, tüdrukud, töö tahab tegemist, kes kuidas seda teeb ja oskab, on iseasi,” püüdis mamma tuure koguvat riidu taltsutada.
Anu koristada jäid siiski vaid magamiskamber ja köök, nõndanimetatud saalitoa kraamimist mamma talle ei usaldanud.
See, kahe aknaga avar ruum, oli mamma meelest nii peen ja puhas paik, et sinna võis minna enamasti vaid siis, kui keegi külla tuli. Anul sinna tavaliselt asja polnud, oma kirjutamised-joonistamised tegi ta ikka lahmakal köögilaual, kus oli tõtt-öelda mugavam ka, sest sai rahus laiutada. Aga saalitoas oli see-eest väike nikerdatud riiul raamatuid täis ja sügavas kummutisahtlis hulk põnevaid vanu ajakirju ajast, mil ema ja isa veel noored olid. Nende piltide vaatamine tekitas mõnusa erutuse – kõik see elu rannapromenaadidel oli nii teistmoodi, uhke, klanitud ja suursugune. Põnev olnuks siis elada ja seda kõike kogeda… Mamma neid ajakirju sealt ära tuua ei lubanud ning vaatama pääses Anu neid ainult pühapäevahommikuti, kui mamma ise piiblit luges, ja see piirang tegi asja veelgi erakordsemaks. Õnneks raamatuid keeld ei puudutanud, neid tohtis kätte võtta ja lugeda.
Nii Anu töökohustustest vaba suveaeg lugedes mööduski – lugedes ja unistades. Eriti kippusid mõtted lendu tõusma aias pikutades, mil pilk sinitaevas liuglevaid pilvi saatis. Ilusa ilmaga seadis Anu end sireliheki veerde tuulevarju päevitama ja turja pruunistades sai üksiti lugeda. Anul oli päikesevõtuga väike probleem, sest septembrikuus taas koolis olles oli ta ikka pisut kade klassiõdedele, kes olid saabunud rannapiirkondadest või koguni Krimmist, torgates oma tugeva päevitusega teiste seas silma. Anule ei hakanud päike eriti hästi peale, aga ta oli kusagilt lugenud, et seda omadust saab parandada ja nii katsus ta võimalikult palju päikest püüda, pälvides sellega ära mamma pahameele.
„Mis see nüüd olgu, muudkui sirakil maas ja raamat käes! Ei minu ajal küll sihukest asja olnd, et kogu aeg käis üks loosklemine! Lapsed kas mängisid või aitasid tööd teha.”
„Ma teen ju küll, kui käsid,” õigustas Anu.
Mis ta ikka enam mängib, suhtlus Ülle ja Priiduga oli ka hõredamaks jäänud. Maalastel oma tegemised, mis sul linnalapsel nendega rääkida ongi, arvas ka mamma, kes oli sedapuhku naabrinaisega jälle vingu vedamas ega näinud heal meelel, et Anu naabrite juurde läheb. Pealegi oli naabriperesse suviti hakanud käima üks sugulane oma perega ja nende lastega näis Priidul-Üllel väga hästi klappivat. Erilist kahetsust lapsepõlve mängukaaslastest võõrdumise pärast Anu ei tundnud, sest aeg oli täidetud niigi – raamatumaailm neelas ta endasse ning sealsetel maastikel oli palju huvitavam seigelda ja unistada.
Raamatud pakkusid võimaluse elada läbi seda, millest Anu elus kõige rohkem puudus oli – põnevaid sündmusi, suuri tundeid, näha vaimusilmas imelisi paiku, samastuda erakordsete inimtüüpidega, kelle elu oli täis võimalusi, saavutusi, kuulsust ja edu. Kõik see oli nii kaugel, aga ometi ju ka võimalik!
Selili murul, pilk taevakõrgustes, tõusid Anu unistused pilvedesse ning liikusid piiritutes sfäärides – küll nägi ta end tunnustatud kunstnikuna, küll kuulsa lauljannana. Ja miks poleks seda võinud sündida? Kunstiringis läks Anul hästi, ta oli üks õpetaja lemmikutest ja mitu tema pilti oli pääsenud ülelinnalisele näitusele, mida Sõpruse kinos võisid vaadata kõik, kes kinno olid tulnud. Isagi oli käinud. Anu viis Kati ka neid näituse avamise päeval vaatama ja pärast käis veel paar korda üksi ka. Oli eriline tunne näha oma töid – oma loomingut! – suures kinos, parimate seas. Ja looming see ometi oli, ehkki pooljuhuslikult just sellisena välja kukkunud. Anu lihtsalt ei leidnud sel korral kõiki oma värvipliiatseid üles ja nii sai nende piltide koloriit õige omapärane, mis graafiku ja raamatuillustraatorina tuntud ringijuhendajat millegipärast kangesti vaimustas. Igal juhul pidas kunstnik Anu andekaks ja püüdis teda igati innustada kunstiga järjekindlalt tegelema. Anule meeldiski väga joonistada ja vesivärvidega pilte teha, isegi oma uhked pastellid oli õpetaja kord tunnis tema kätte usaldanud ja tulemust kiitnud. Õlivärve polnud nad veel proovinud – need olid väga kallid, aga isa oli lubanud, et kui asi nii kaugel on, siis ühel päeval ta need värvid saab.
Musikaalsust oli Anul ka: kooli mudilaskoorist oli ta nüüdseks jõudnud pioneeride palee lastekoori, mida juhatas hallide vuntsidega väike mees, keda Anu veidi pelgas, sest too kippus tüdrukuid puudutama. Ka oma koolis laulis ta endiselt kooris edasi ja paaril korral koguni solistina. Lauluõpetaja ütles, et tal on ilus ja tugev hääl, ainult kuulmine pole kõige parem. Nii või teisiti oli Anu ees mitmeid võimalusi. Päris kindlasti saab ta kuulsaks ja edukaks, tuleb ainult püüda ja pingutada.
Ja seda ta ometi suutis – ta õppis hoole ja kohusetundega, sai häid hindeid ja õpetajatelt kiita. See tiivustas. Anul oli tahtejõudu ja pealehakkamist, enamasti sai ta hakkama nii enese kui teistega.
Ema käis sel suvel maal abiks harvem kui tavaliselt. Aga kõige kibedamal heinaajal oli ta puhkusest nädala maal ja rabas nagu ikka tarmukalt tööd teha, kuid siis sõitis kohe minema ning jättis oma edasised plaanid saladusse. Ka vaarikaajal tuli ta korraks nädalavahetusel maale, korjas kaks päeva metsas marju ning kiirustas siis linna tagasi, seletamatu pilk silmis ja õhkõrn naeruvirve lopsakail huulil. Sellist ilmet mäletas Anu kunagi ema näol näinud olevat, kuid õige ammu.
Nüüd on küll midagi teoksil, kuulis Anu Endlat vanaemale ütlemas, kuid rohkem ta kõrvaulatusse ei jõudnud.
Oligi. Uus pööre oli sündinud.
Kui Anu suve lõpul linna tagasi oli jõudnud, tabas teda üllatav korduskogemus – kohal oli ema uus mees, justkui uus Harri. Aga erinevus oli kohe tajutav. Tõsi, Anu nähes tõusis pikk turd mees diivanilt kohe püsti ja sirutas just samal moel käe nagu Harrigi, ometi oli olukord sootuks teine. Kui Harri tuimuses oli aimunud nõrkust ja suletust, siis nüüd seisis ema kõrval mees, kelle kogu olek kõneles enesekindlusest ja varjamatust võimukusest, koguni upsakusest. Mingilgi moel ei püüdnud ta