Selles aiasügavusse avanevas kabinetis, mille akna taga liikus jändrik õunapuuoks, kriipides tuulise ilmaga kurvalt klaasi, oli kunagi töötanud Olafi sõjas hukka saanud isa. Anu tahtis küll väga teada, mis temaga juhtunud oli, ja püüdis emalt uurida, mis nende sõnade taga peitub. Mis tähendab hukka saanud? Mehed ju sõjas ikka langesid, nagu võis sõjaohvritele püstitatud ausammastelt ja muudelt mälestusmärkidelt lugeda. Ema miskipärast ei tahtnud sellel teemal kõnelda. Nii ei teadnudki Anu muud, kui et kunagi kuulus kogu maja Olafi perele. Olafi isa oli Viljandis olnud tähtis mees, aga midagi halba oli juhtunud, suur õnnetus. Midagi oli läinud väga halvasti ja nüüd oli kunagisest õnnest ja heast elust järel vaid see majakorrus. Üleval, kuhu pääses külgmisest uksest, elas venelastest abielupaar, keda kuigi palju näha ei olnud. Anu täheldas, et ülemise ja alumise korruse elanikud omavahel ei suhelnud, jäi mulje, et alumise korruse rahvas suhtub ülakorruse omadesse vaenulikult. Aga see oli loomulik, venelasi ei sallinud keegi.
Ehkki Anule seal väga meeldis, tundus talle ajuti, et sellel kodul ja perel lasub mingi salapära vari. Vestluses pillati talle arusaamatuks jäävaid repliike, vahel vakatati lauseid pooleli jättes, vahetati tähenduslikke pilke. Küllap oli see kõik tema pärast, ilmselt peeti vajalikuks midagi tema eest varjata. See häiris Anu, sest enda meelest oli ta juba suur küll, et täiskasvanute asju taibata. Pealegi polnud ta mingi latatara, klassiõedki usaldasid talle oma saladusi ja hindasid ta võimet vait olla.
Ikkagi oli Viljandis tore olla ja ning Olafki muutus Anule sel ajal märksa sümpaatsemaks. Võimalik, et selles oli peale põneva raamatukogutoa oma osa ka sõbralikul vend Erlendil ja vahvatel kaksikutel, ilusal valgusküllasel verandal ja suurel hoolitsetud aial, kus sai eaka saarepuu okste külge seotud võrkkiiges raamatut lugeda. Aga Olaf oli ise ka kuidagi teistmoodi, pehmem ja heatujulisem ning Anu ei märganud teda kordagi tujutsemas ega kuulnud häält tõstmas.
Anu tundis end selles keskkonnas kuidagi parema ja tähtsamana. Eneseväärikust tõstsid juba kuldäärega soliidsed lauanõud, millelt Beata toitu pakkus ja mis täielikult erinesid nendest rohmakatest taldrikutest-tassidest, mis nende juures Tallinnas ja maal kasutuses olid. Anu köögilauda kodus kattis kirev vakstu, siin aga einestati beeži tikandiga kreemikal laudlinal, millele ei tohtinud mingil juhul plekki teha.
Üksiti liikus ta mõte üha isale – kas ka tema maja on selline? Kas astub temagi väravast läbi ja mööda liivatatud teerada majani ja edasi mööda kivitreppi värviliste klaasidega välisukseni? Kas temagi aeda ümbritseb läikivate lehtedega hekk? Kas seal on samuti vana elupuu ja värvikirev kiviktaimla? Kas isa joob ka Astaga verandal kellaviieteed? Isa tundus siin Viljandis eriliselt kauge ja kättesaamatu, aga kuidas tahtnuks Anu oma praegusi päevi temaga jagada – pärast hommikusööki koos raamatukogus raamatuid vaadata, enne lõunat järve äärde päevitama minna, õhtupoolikul lossimägedes jalutada. Kord oli Olaf viinud nad lõunatama isegi Stalini väljaku ääres asuvasse restorani, kus Anu oli hoolega naaberlaudu jälginud, et õppida kombeid, mille olulisust Beata sageli toonitas. Millal tema oma isaga viimati koos sõi või üldse midagi tegi? Nad pugisid tõesti vahel koridorinurgas pirukaid ja jõid pudelist piima peale, aga see ei tekitanud säärast mõnusat tunnet nagu Viljandis söögilaua ääres.
Polnud see proua Beata ka mingi hirmuolend, keda karta. Anu oli teda peljanud kui pedagoogi, kuid naine oli oma kodus nagu päris tavaline inimene. Ei ta õpetanud ega manitsenud, pigem julgustas ja õhutas. Hoiakult viisakas ja väljapeetud, ta tõepoolest erilist lahkust ega avatust ei väljendanud, aga miski temas ei kõnelnud ka kõrkusest ega üleolekust.
Emagi oli kiiresti võõristusest üle saanud ja kohanenud Beata jaheda viisakusega. Ta käitus tagasihoidlikult ning püüdis perenaist mitte millegagi häirida. Kohe algul oli ema end süüa tegema pakkunud ja Beata, kes köögis toimetamisest ei hoolinud, andis kokkamise heal meelel täielikult üle. Ema üha kiitis, kui mugavalt ja kiiresti käis gaasipliidil söögitegemine, ning valmistas vähemalt kaks korda päevas sooja toitu, mis suurepärane välja kukkus ja pidevalt kiidusõnu pälvis. Tõesti, kõigega võis rahule jääda – ilmadega, mugava magamisaseme ja ilusa voodipesuga, vastuvõtu ja suhtumisega. Viljandis oli hea olla.
Viimaseks, lahkumislõunasöögiks oli ema palunud Olafit tuua turult lillkapsaid ja vasikaliha, millest ta valmistas ülimaitsva smoorungi. Harva, kui kodus nii kuninglikku toitu sai, ja üldse tundusid Anule seal kõik söögid kuidagi isuäratavamad ja erilise maitsega. Anu oli kehalt habras ja kõhnuke, üldse närb sööja, kuid viimase nädalaga tõhusalt kosunud. Küllap oli oma osa ka järveveel, kus Anu iga päev tunde veetis ja mis omakorda söögiisu tõstis.
„Kuidas sulle, Evi, siis siin meeldis?” küsis Beata viimasel lõunasöögil, kui kõik seitse ühiselt massiivse söögilaua taga istusid – seekord pidulikkust rõhutavalt suures elutoas.
Bussipiletid olid võetud ja kotid pakitud. Anu meelest oli aeg ilusas Viljandis pea märkamatult möödunud ja lahkumine muutis ta kurvaks. Erlend oli ka tõsise moega, nagu ta ema Beatagi, ja Olaf paistis samuti tujutum, juba päris samasugune, nagu ta tavaliselt oli. Aga ega suvi siis veel otsa polnud saanud, see kestis ometi veel mitu nädalat, ja puhkusepäevigi oli neil kõigil veel ees.
„Tore oli! Aitäh, et meid siin nii kenasti vastu võtsite!” ütles ema. „Anul oli ka nii palju raamatukogus lugemist. Ja ilmadega vedas!”
„Tõsi jah, pidas sooja ja kuiva nagu tellitult,” ütles Beata kohvi kõrvale paksu tuhksuhkrukorraga kaetud tikrikooki ulatades. See oli ta enda küpsetatud – nagu näha, olid kaks perenaist köögis koos hakkama saanud. Nad vist üldse sobisid omavahel, tundus Anule. Pelg ja võõristus oli olnud asjata.
Pisukese pausi järel küsis Beata äkki: „Kas te ei võiks Olafiga abielluda?”
Ema ei jahmunudki nii ootamatu sirgjoonelisuse peale, vaid ütles täiesti rahulikult: „Ega sellega pole kiiret kuhugi.”
„Aga miks te peaksite niimoodi ebaseaduslikult elama? Teil on ju mõlemal lahutus ammu käes, takistust pole. Oleks igati lihtsam ja siis sa saaksid Olafi sisse kirjutada, nii et oleks võimalik korterit taotlema hakata. Ma saan aru, et teil on seal pinna peal üpris kitsas.” Beata vaatas emale uurivalt otsa, aga too näis ta pilku vältivat.
„Ei see taotlemine nii lihtne ole, ega minusugusele ikka uut korterit anta. Pealegi on vanalinnas hea elada, juba nii harjunud ka. Ja see, et…” Ema otsis sõnu. „Me oleme küll mõlemad lahutatud, aga just selle pärast ei tohikski kiirustada.”
„Mis kiirustamine, tunnete ju juba üle aasta,” käis Beata visalt peale.
Olafi ilme oli pingestunud, Erlendil, kes aitas tordikahvlitega pusivatel tüdrukutel kooki tükkideks teha, paistis piinlik olevat.
Ema tõrjus leebe kannatlikkusega Beata ebatavalist pealetükkivust.
„Eks põhjalik tundmaõppimine võtabki kaua aega. Ei tahaks enam eksida.”
„Seda muidugi,” möönis Beata ruttu, „aga mina loodan küll, et kui te järgmisel suvel siia tulete, siis on teil sõrmused sõrmes. Elu peab ikka stabiilne olema.”
Ema oli vait.
„Hea küll, eks see ole ikka Evi otsustada, kas ta tahab ja kui tahab, siis millal,” sekkus nüüd Olaf järsult ja Anu tundis temas ära mehe, kellega nad koos elasid, kes tuju rikkus ja keda ta pigem vältis. Kõik kena pidi kohe otsa saama.
„Kui te Tallinna satute, siis tulge ikka tingimata Virusse ka,” viis ema, et õhus küdevat pinget lahustada, ruttu jutu teisale. „Meil on kitsas muidugi, aga öömaja saab ikka. Põrandal on ruumi küll ja kes