Seda muidugi ei juhtunud, ei saanudki juhtuda, sest isa oli selleks ajaks kindlalt uue pesa külge aheldatud. Tema käigud Anu juurde olid aja jooksul üha harvemaks muutunud ja lõpuks lakanud.
Eks olnud laps nüüd juba kolmandas klassis, iseseisvunud, ei vajanud enam pidevat järelevalvet ega kontrolli. Anu soojendas ise endale toitu, oli tubli ja kohusetundlik. Õppimine lausa lendas tema käes ning seega polnud tarvis tema pärast muretseda. Kontaktid isaga polnud küll harvenenud – sedavõrd sagedamini käis Anu ise isa töö juures, kuhu oli kodunt vaid viie minuti tee. Prillidega valvuritädi all koridoris tundis Anu hästi, polnud mingit muret sisse- ega ülespääsemisega. Ja teisel korrusel asuvas avaras tsehhiruumis, kus pikkade laudade taga lisaks isale veel kümmekond meest peent tehnikatööd tegi, võeti väike preili – nagu osa onusid teda kutsus – alati lahke sõbralikkusega vastu. Isa oli helde ja andis Anule tihtipeale taskuraha. Sünnipäevaks ja koolilõpuks sai tütar talt suurema summa mõne olulisema asja ostuks, näärideks lisas isa veel rublasid, et jätkuks kingituste ostmiseks ka sugulastele ja sõbrannadele. Anule meeldis väga kinkida, isegi rohkem, kui ise kingitusi saada, ja vana-aastaõhtul maal sai igaüks Anult kasvõi midagi pisikest ja ebaolulist, olgu see jasmiiniseep, väike päkapikukujuline lõhnaõlipudel või nailonist rinnarätik pealetrükitud Tallinna pildiga.
Isa andis, ütles Anu uhkusega, kui teda kingituste eest kiideti ja päriti, kust ta selleks kõigeks raha on saanud.
Sedakaudu kuulus isa endiselt nende peresse, ehkki ta ei puutunud enam kellegagi neist kokku.
Ema nuttis Harri lahkumise järel palju, püüdes seda küll Anu eest varjata, kuid tütar märkas koolist naastes sageli ema paistes ja punetavaid silmi ning vahel läksid ema põsed justkui iseenesest märjaks.
Põhiliselt nägi Anu teda fanaatiliselt käsitööd tegemas. Kodumajanduskoolis oli ema omandanud silmapaistvad oskused, mida nüüd haiglasliku pühendumusega kasutas. Ta kudus lakkamatult – valmisid kampsunid naabriperedele, uue kampsiku sa ka Anu, lisaks soonilised karupüksid ja ilusad kirevad mütsi-salli ning kindakomplekti; vahepeal pilutas ema padjapüüre ja tikkis ristpistes diivanipadjakatteid. Ta jäi silmanähtavalt norgu, kuid mitte üksi. Sõbrannasid, keda tal tänu avatud ja lahkele loomusele ikka jätkunud oli – seltskondlik elu kõige selle juurde kuuluvaga oli nende peres alati vilgas olnud –, hakkas nüüd pidevalt voorima. Kõik tahtsid ema lohutada. Enamasti istuti köögis, veinipudel ees, aga vahel oli laud tuppa kaetud ja kui Anu koolist koju jõudis, oli ruum suitsust hall. Siis kiskus ema mõlemad aknad lahti ja koliti kööki, et laps saaks puhata. Anu aga ei jäänud koju, pärast riiete vahetamist lippas ta pinginaaber Kati juurde, kes elas samas lähedal Vana-Viru tänaval, kuhu oli vaid mõne minuti tee. Seal peres oli ta alati teretulnud ja Kati isa-ema, kes olid oma ainsa lapse suhteliselt eakatena saanud, kohtlesid Anu nagu päris oma last. Anule meeldis Kati juures väga, isegi rohkem kui oma kodus, kus tujutu või kurb ema tihtipeale pisiasjade pärast närviliseks muutus ja kergesti kannatuse kaotas. Naabri-Elfi ütles korra Anule, et olgu ta ikka hea laps, sest emal on raske ja ta on väga õnnetu.
Anu oligi hea laps – siis veel. Ta ei mõistnud elumuutusest õieti midagi arvata ja Harri lahkumine tegi talle pigem rõõmu, seda enam, et ta lootis isa koju tulevat. Mõnevõrra hiljem selgus, et seda lootis ka ema.
Anu oli isale kohe rääkinud, kui Harri minema läks, ja esitanud isale sama küsimuse, mis emalegi, ent polnud vastust saanud.
See ei tähendanud midagi, ikkagi uskus Anu, et isa armastab ema ja tuleb tagasi. See oli ju ema, kes isa vahepeal ei armastanud ja ta maha jättis, nüüd aga enam Harrit armastada ei saanud. Ja ema teda enam kindlasti ei armastanudki, sest Harri oli talle haiget teinud ja ta nutma pannud. Pealegi polnud isa ja ema Anu teada abielu lahutanud. Anu oli ema juttudest naabrinaiste ja sõbrannadega kuulnud Asta nime. Ta teadis, et Asta on see naine, kelle endise äia majas isa nüüd elab, ja et see on väga võimukas ja tähtis naine. Kindlasti tahab isa niisuguse naise juurest kolida oma endisesse koju ja võib-olla toob ta tagasi ka oma toreda punasest puust kirjutuslaua, mille ta siiski ära oli viinud ja mille asemel seisis nüüd moodne kerge, vaid mõne sahtliga laud.
Asta nimi kõlas nüüd nende kodus õige tihti. Ühel päeval aga sai Anu tädi Lia jutust aru – too oli ainus isa sugulane, kes emaga veel sidet hoidis ja vahel südalinnas käies nende juurde sisse astus –, et Asta on haiglasse sattunud.
Ja siis, ühel laupäevaõhtul tuli isa.
Anu jaoks oli see täiesti ootamatu, sest isa polnud enam ammu neil käinud, ka mitte pärast Harri lahkumist. Ent nüüd äkki andis isa uksekella – võtmed oli ta eelmisel aastal ise tagasi andnud – ja astus Anu suureks üllatuseks esikusse. Uus mantel seljas, peas karakullpapaaha, millel sätendasid sulama hakanud lumekristallid, otsekui võõras ja peen härra.
Emale tordikarpi ulatades oli isa oli kohmetuvõitu olekuga ja vaatas huvitunult ringi.
„Ikka kõik niisama nagu ennegi, ei ole siin midagi tehtud,” ütles ema, ja Anu nägi teda üle pika aja rõõmsa ja säravana.
Nüüd märkas Anu sedagi, et ema oli juuksuri juures käinud: ta juuksed olid värskelt lokitud ja kulmud tumedaks maalitud. Seljas oli tal uhiuus kollaste lilledega pluus, mille vanamamma just valmis oli saanud, ning ette oli ema sidunud brodeeritud põlle, mida ta kandis vaid pidude ajal toitu serveerides. Ema järelikult teadis, et isa tuleb.
Nad astusid pliidisoojust õhkuvasse toidulõhnalisse kööki.
„Kas sa tahad siin või toas süüa?” küsis ema isale lähedale astudes.
„Teeme nagu vanasti, ikka siin, see on armas ja omane koht,” võttis isa oma vanal kohal istet ja ulatas tema ümber hõõrutavale Anule uue paksu joonistusploki. Anu armastas väga joonistada – ta oli selle ande isalt pärinud ning isa püüdis teda tagant ärgitada ja suunata.
Ema tõstis praeahjust panni välja. Pruunid kartulid ribiliha ja kaalikatega! Pohlamoos, hapukurgid ja sõstramorss olid juba laual.
„Kas tahad toidualust ka? Väljas on külm.” Ema sirutas käe laual seisva asuniku järele.
„Pole tarvis, niigi on kõik suupärane.”
Isa oli natuke nagu vanasti, aga päriselt polnud ka. Tal oli teistmoodi pintsak seljas ja lips ees. Ja ta oli kõhnaks jäänud. Võib-olla ei osanud see Asta süüa teha ja hoidis isa näljas? Nende suguseltsis oli söömine ja söögitegemine suure au sees. Kokakunstitarkusi oli põlvkonniti edasi antud, mamma oli hinnatud kokk, keda jootudele toiduvalmistajaks kutsuti, ema aga oli kodumajanduskoolis oma oskusi lihvida saanud.
Ühise õhtusöögi juures tundis Anu, kuidas õnnest kipub hing kinni jääma. Kui isa teda kõnetas, sai ta vaevalt sõna suust, rõõm ja heldimus oli nõnda valdav. Kas tõesti on nad jälle koos, siin, kodus, nagu kunagi ammu, ja nad on jälle üks pere!? Kas isa tuleb päriselt tagasi, ja kõik jääbki nii? Anu ei pea enam isa töö juurde minema, nad ei otsi enam kõnelemiseks tühja nurgakest või kapitagust, isa ei vaata kella ja nad saavad nii kaua ja nii palju koos olla, kui iganes tahavad – eladagi koos! Minna kuhugi koos, käia koos nagu varem ja isa näitab talle kõike ja õpetab teda nagu siis, kui ta oli veel päris pisike ega osanud veel arugi saada, mis suur rõõm on see, et sul on isa. Nende klassis puudus isa vaid Merikesel, Vellol ja Tõnul. Aga Tõnu isa oli surnud.
Anu vaevalt kuulis, millest ema ja isa rääkisid, nii palju oli tal tegu oma unistusega, et ei märganud õieti taldriku tühjenemistki. Jõhvikamahlaga tehtud mannakreemilgi polnud justkui maitset, ehkki marju oli Anu emal soos ise korjata aidanud.
„Sa, Anu, mine nüüd Marikaga mängima,” ütles ema taldrikuid kokku korjates.
„Ma ei taha! Ja ma ei tea, kas ta üldse koduski on,” hakkas Anu vastu.
„On, on. Mul on tädi Galiinaga kokku lepitud. Vaadake televiisorist lastesaadet ja võta oma paberist nukud ka kaasa. Võite rahus ja pikalt mängida,” ütles ema ja tõstis talle pool ploomidega torti naabrite juurde kaasavõtmiseks taldrikule. Isa vaatas Anule naeratades otsa ega öelnud midagi. Ta silmad särasid soojalt.
Anu