Mõte hüppas meeleavalduse peale, et inimesed tulevad kokku ja hakkavad vallavalitsuse ees mässama, kaameramehed kihutavad kohale ja asi läheb televisioonis suure kella külge. Vot, sellel üritusel oleks juba jumet! Ta ise ja veel mõned vanad vastu tuult kusijad, kes polnud kunagi võimusid kartnud ega nende vägivalla ees risti ette löönud, suudaksid selle piketi ehk teokski teha, aga teisalt nägi Eerik vaimusilmas üksikuid loosungitega aktiviste, kes vallavalitsuse ees jalalt jalale tammuvad ja pärast ikka narriks jäävad. Ei, esialgu peab tegema kirja, avaliku pöördumise, vaatama, mis nad selle peale vastavad ja alles siis teravamad abinõud tarvitusele võtma.
Seoses kirjaga liikus Eeriku mõte kohe Priidu peale ja ta helistas. Priit oli asjaga juba kursis ja kukkus talle omase mahlakusega telefonis sõimama. Avaliku kirja üle oli ta ka ise mõelnud ja seletas, et see on kõige pehmem, lahja soigumise variant, tavaline inin, millel polevat tulemuslikku väljundit. Vaja oleks hoopis mõnel mehel hambad sisse lüüa ja vallamajale tuli otsa pista!
„Aga mis sa sellega muud võidad kui aastakest paar vangimajas prii riigileiva peal olemist,” kostis Eerik.
Priit lubas asja üle põhjalikult järele mõelda, oma süvaanalüüsi ja juriidilise ekspertiisi teha ning järgmisel päeval tulla Soontevahele aru pidama. Mees seletas innukalt, et „volikogu nahaalsusele peab vastama adekvaatse konkreetsusega, mis oleks sümmeetriline, samamoodi ülbelt üle sõitev, kuid juriidiliselt korrektne, sellega nendele elegantselt näkku sülitav ja protsessi ruineeriv akt. Ühesõnaga, neid tuleb põhimõtteliselt nende oma relvadega viisakalt näkku nikkuda. Seega – vahest oleks targem värk kohe kohtusse anda, kui üldse kirjaga välja tulla?”
See oli ka Eeriku arvates väga hea mõte ja Priit seletas, et siis peab asja väga õigest otsast ajama ja kindlasti juristi abiks võtma. Rahaga polevat esialgu erilisi probleeme, sest Priidul on ju tutvusi pätist ministrini, nagu küla õlletuba iga valitsuse ajal oli kuulnud.
Priit suutis oma lõugade lõksutamisega Soontevahe peremehe pahameelt tublisti jahutada. Joonud ära klaasi õlut, hakkas Eerik tammiku tulevikku nägema juba päris helgetes värvides. Heameelt tegi just see, et ta polnud oma murega enam üksi. Priit oli küll paljudes asjades kõva lõuapoolik ja peamiselt teoreetik, aga tammiku asjus kindlasti ka teokalt kaasalööv. Kindlasti mängis olulist rolli tõsiasi, et nende vanaisad olid vennad – Priit seega tema vanaonu tütrepoeg, kellega Pangaääre tammikus mitmelsetmel jaanikul pidu pandud.
Eerik tegi tule pliidi alla, kooris kartulid, pani ka panni hakkama ja hakkas varsti vaheldumisi lesta ja ahvenat praadima. Ja justkui selle särina ja lõhna peale jõudiski Antu bussi pealt koju. Kahekesi istusid nad köögilaua ääres ja sõid oma merest nõutud värsket, nii et kalaluud ragisesid hammaste all.
„Mis on maailma kõige parem asi?”
„Võiga praetud kolmesajagrammine panniahvenas.” Antu oli selle tavapärase vastuse juba ammu omale pähe tagunud. Aga muidugi oli maailmas ka mitmeid teisi häid asju, kõik olenes olukorrast.
Rapped ja kalapead kastis Eerik mõneks minutiks tulisesse vette ja pani siis penide tarbeks jahtuma. Koeri oli juba kutsikast peale harjutatud kalast lugu pidama, maitseks tuli ainult natuke õli hulka sortsutada, mõnikord läks loosi ka päris toores kraam, nagu suuremate purikate pead, kõhuääred ja seljarootsud. Tänuks limpsati vaid keelt ja liputati saba.
Eerik oli kord mõelnud, et mis viguriga saaks koera saba külge mingi muunduri paigutada, et pidevalt tühja tuult vehkiva saba energia koduseks elektriks jahvatada? Igatahes selle nipi väljanuputamise otstarbeks paistis Soontevahel jõudlusvõimet olevat, Nobe saba käis kogu aeg edasi-tagasi nagu auto esiklaasi kojamees tihedas vihmas.
Aga ka oma jalgealuse peale tasus mõelda. Eerik oli kusagilt lugenud, et kui teha sellised kingatallad, mis käies hõõrdumise elektriks muundavad, siis võiks oi-oi kui palju energiat koguda. Aga mis tallamaterjal see pidi olema, kuidas seda sääri mööda miskitesse akudesse juhtida ja palju see kõik maksma läheb, sellest täpsemalt juttu veel ei tehtud. Paljugi oli alles idee faasis, Eerikul näiteks kas või see, et paadi välisparda ja vee hõõrdumise võiks eriliste vahenditega elektriks ümber muundada. Aga kuidas sa seda teed? Mitu tuhat kilovatt-tundi ma oma elus juba nõnda vette olen jätnud? Kas mu silmad veel neid hõõrdumisemuundureid näevad?
Eeriku jaoks jäid need küsimused õhku.
Taimi jõudis õhtu eel töölt koju, oli peale vahetust linnaturult läbi sõitnud ja lambaliha hindu uurinud, et kas tasub üldse selle pisku müügiga jändama hakata. Mihklipäev polnud enam mägede taga, kindlasti lähevad siis värsked uterümbad ümbruskonnas soodsamalt loosi kui mingil haisval turul. Aga muidugi oli ta sealt turult üht ja teist ikka kaasa ostnud, kus sa selleta saad, kui juba kord sõidetud ja viis bensiiniliitrit huugama pandud – nende vana maastur neelas kütust nagu janune härg.
Taimi ei teadnud tammiku jamast midagi. Oli hoopis üllatunud sellest, mis sooja praeahju savikausist võtta. „Ei-ei, te juba siin sööte, aga ma alles plaanisin rappima hakata.” Taimi toetas koti taburetile ja hakkas sellest turukraami välja võtma.
„Mis asja sa siin enam plaanid? Tõsta omale sooja lesta ette ja söö kõht täis!” Peremehe hääles kõlas ärateinu ja omainimese üleolevat nooti.
„Ei noh, ma vaatasin, et olid päris parajad räimed, ainult kaheksateist krooni ja võtsin kaks kilo ära.”
„Soo-oh, kas ma siis ise ei suuda enam püüda või mis?”
Eerik oli naise kalaostust natuke üllatatud ja pisut riivatudki. Ta oli endamisi teinud otsuse, et ei räägi kodustele tammiku sigadusest ega Priidu plaanidest esialgu pooltki sõna. Sest ta nagu kartis kaarte avades plaanid ära sõnuda. Eks aeg ja meeste enda tegusus anna arutust.
„Tõin purgi mett ja kaks liitrit rammusat piima. Näe, võtsin koertele konti ka,” seletas Taimi pakendeid lauale ladudes.
„Kondid jäägu esialgu paremate päevade ootele. Kõigepealt tuleb kalasaadused ära kugistada.”
Eerik kallas hautatud kalapead ja rapped kahte eraldi kaussi ja kandis need penidele ette. Enne tuli meretoores nahka panna, kui ihaldatud kontideni pääsesid. Ja polnud see nii väga kont midagi, täitsa korralik ja mahlakas searibi, mida kõlbas teinekord inimesegi jaoks ahjusütel malmpotis hautada koos kaalika, porgandi ja sibulaga tumeda magusa õlle kastmes.
Enne hämarat said Eerikul ka võrgud klaaritud, kuigi nende uueks paigutamiseks polnud tal selget plaani. Korraliku kaluri püünised lihtsalt pidid kogu aeg olema klaarid, iga kell varnast võtta.
Eerik läks kööki, istus ja vaatas, kuidas Taimi räimi roogib. „Ja-jah, tee kõik rümbaks, kui fileerida ei viitsi. Ma marineerin need ise toorelt sisse.”
Ja talle meenus see kaugesse kolhoosiaega jäänud kevad, kui ta maiõhtul isa repetanud räimevõrgu aida seina pealt kätte võttis ja siis just sõjaväe järelõppustelt pääsenud Pundelepa Antsuga selle aegadest ununenud püünise merre viis. Et noh, saab näha, mis ka tulla võib? Mehed mõtlesid, et teevad pulli, tongrid mingu sitale! Kurat, kes meile seda ikka keelata saab? Ants oli ju just kirsasaabaste kandmise kohustusest lahti saanud ja kibeles merele, et ei läheks rannarotiks kätte. Aga meri oli siis juba ammu peaaegu kinni pandud, kirsasaapad ja hundikoerad olid rannikule sisse tallanud raja, mida nimetati Nõukogude Liidu riigipiiriks. Võimas helgiheitja kallas öösiti oma silmipimestavat juga kaugele meretumedusse, suurem osa paate oli juba 1944. aasta sügisel püssikuulidest sõelapõhjaks tulistatud, pärast lubati merele ainult neid kolhoosikalureid, kellel polnud välismaal sugulasi ja kes purjuspäi liiga palju ei laulnud.
Aga Antsuga olid nad siis vanad sõbrad, noored härjad, seest ja väljast parasjagu märjad, meri üle põlve munadeni, pudel viina juba enne mõtte teostamist sisse neelatud, teine poolik läks käiku veel lainete peal. Nad mõlemad mäletasid ka pärast aastakümneid, kuidas nad selle tamsaniidist võrguotsa kergesse läänelainesse kastsid ja oh imet, peale ninuli põhus põõnamist ka hommikul välja vedisid. Ja siis oli imestajaid: „Sihukest asja pole siin rannas enne nähtud!” Lihtsalt üks kudema sõudev