„Ja-jaa, seda oleks neile tarvis. Vala mulle ka üks sorts, teise ajupoole jaoks.” Nad tõstsid klaasid ja Eerik kinnitas: „Aga see jäägu mulle nüüd täna küll viimaseks piisaks.”
„Tead, Eerik, kui kõik läheb nii, nagu ma praegu oma vaimusilmas näen, siis hoidku nad oma nahk! Mõnele mehele koidavad trellid. Tead ju isegi seda pistisevõtjat ja meelehea noolijat Endel Soori.”
„Tean, tean, susi teda söögu!”
„Ma teen nad kõik tümaks, pulbriks… Võtan aatomiteni koost lahti, pistan tule otsa ja lasen peldikupotist alla, nii et kohin taga.”
Priit oli vahel liiga pealetükkiv, aga tema aktivismil paistis alati mingi oma õiguse tuli huugavat. Kahjuks kippus ind aga hiljem jahtuma, kuid mõtted jäid hõljuma ja õhk oli aastatega loobitud lubadustest tiine. Ning nüüd oli tõesti viimane aeg tegutsema hakata, sest Taimi tuli vahetusest koju. Mehe sugulane, kellel oli oma nelisada grammi vedelat valget tuld juba sees, aidati Nivasse, jalgratas topiti tagaluugist poolenisti sisse ja Priit viidi küla peale tegutsema. Mehed lubasid omavahel sidet pidada.
Pärast tõstis Eerik neljakümneliitrise püti värske kaevuveega käru peale ja läks seda vedades loopealsele lambaid vaatama. Kadakate vahel käruga ukerdades tuli talle meelde, et ükskord, kui nad Taimiga riidlesid, oli naine talle nähvanud: „Mulle võid sa halvasti ütelda, aga oma loomade eest pead sa südamega hoolt kandma.” Need sõnad olid mehele siis hinge läinud ja sinna kinni jäänud.
Lammastel oligi vesi otsakorral. Tuul oli küna põhja leheprügi kandnud ja vesi kippus hapnema. Nädalas korra pidi pilgu peale heitma. Ka vähenõudlik ja põikpäine loom tahtis inimese hoolitsust. Eerik oli õunapuu alt ubinaid jopetaskusse korjanud ja uttede lõuad jahvatasid kenasti. Aga mihklipäev polnud enam mägede taga.
Käru tagasi lükates jäi Eeriku pilk jälle roikahunnikule pidama. Paras tükk igerikku rannamännikut oli arenduse huvides maha tõmmatud, kokku kuhjatud, pleekinud tüved ja oksad üksteisest risti-rästi läbi põimitud. Justkui puude hinged oleksid alasti kistud ja ahjusuu ootele visatud.
Aga kunagi oli seal väike torn olnud. Millalgi viiekümnendatel olid punased tongrid selle propsidest ja plankudest püsti klopsinud, et kaugemale merele vaadata, spioone ja piiririkkujaid avastada. Aga ka külapoisid hakkasid torni ronima ja ega seda eriti pahaks pandudki. Sest lehmakari vajas ülevaadet, sarved-sabad loendamist. Pealegi panid piirivalvurid panga peale uue, kõrgema ja rauast torni püsti ning vana puust platvorm lasti Soontevahe taga rahumeeli edasi seista, kuni see kaheksakümnendatel lõplikult määndus.
Eerik vaatas ahjusuu ootele jäetud roikahunnikut, mille ta ise läinud suvel oli kokku kuhjanud, ja mõtles, et nendest tüvedest ja oksadest võiks hea tahtmise korral uue väikese torni püsti punuda. Et ikka kaugemale merele vaadata, tuule tugevust ja lainekõrgust hinnata, minugi poolest – kas või linde vaadelda. Ainult: kes seda teha viitsib? Ja sinna see mõte sedakorda jäigi.
Eerik lükkas kadakate vahel käru edasi ja mitmed mõtted jooksid ta peast läbi – tulid, ei tea kust, ja läksid, ei tea kuhu. Nagu kiusav kirdetuul, mis oli juba mitu päeva vastu palet puhunud ja lõualuu tulitama huuanud. Ja pähe hakkas igritsema kerge hambavalu.
9
Öösel tõstis tuult ja hakkas sadama, nagu oleks keegi hooti herneid vastu aknaruutu visanud. Hommikul piserdas hall vesikaar edasi, vaher ja pihlakas kooldusid loodetuules, marjakobarad tantsisid iilides. Eerikule see meeldis. Karidenuka tagant virranud kirre oli lõpuks üle põhja lääne-loodesse keeranud ja see tõotas kala kalda poole tõugata.
Vanaisa toksis tütrepoja arvutile hääled sisse ja vaatas ilmaprognoosi, mida üle Eesti paiknevad automaatjaamad üheksaks päevaks ette lubavad. Ega neid pakkumisi saanud nii väga puhta kullana võtta, teinekord pakuti päris viltugi, aga üldjoones pidasid ennustused paika ja vanaisale olid lihtsamad arvutitoimingud selgeks õpetatud. Nõnda oli mugav vaadata, et paari päeva pärast pidi tugev tuul, hooti lausa tormipoiss järele andma ja kagusse keerama. Siis tuli varmalt tegutseda, nüüd aga andis meri mõneks päevaks selles mõttes rahu, et polnud üldse mõtet sinna kibeleda.
Soontevahe toas töötas juhtmevaba aeglane internet, aidas roostetasid XIX sajandi karurauad, saunas oli pealtlaetav pesumasin ja rehealuse aampalgi küljes rippus saja viiekümne aastane ankur. Uue aja tehnika ajas oma asjad ära ja vanadele vaadati kui monumentidele, mis kunagist veidigi meeles hoiavad.
Eeriku üheks unistuseks oli osta endale kajalood, millega võinuks tihedamaid kalaparvi peilida. Pundelepa Antsul oli see moodne pill olemas, aga Eerikul seisis päramootor juba kevadest saadik korda tegemata. Ta oli ikka nii rikas olnud, et endale odavaid ja kasutatud asju osta ning pärast nii ennast kui teisi kiruda. Paadimootoriga oli Eerik alt läinud, kümmekond korda merele saanud ja siis selle nurka seisma tõstnud. Rääkijaid ja teadmamehi jätkus, aga polnud võtta ühtegi tõelist asjatundjat, kes mootori korda teeks.
Uus rootsi mootorsaag töötas küll ja lõikas, nii et saepurujutt taga, aga kunagi veel rublade eest ostetud vene maastur neelas bensiini kui kaamel ja sõidupäevade pärast käis Taimiga pidev naaklus. Tegelikult võinuks nad oma mereäärse kesatüki müügist saadud raha ülejäägi eest osta kas uue auto või kümme päramootorit, aga Soontevahel polnud kombeks uisapäisa paristada. Kümned ja kümned hinged olid kiriku ja mõisa kirjade järgi juba üle kolmesaja aasta üksteise järel selle klibuse koha peal ankrus olnud ning tuules, jääs ja päikeses kiirustamata oma aja vastu pidanud. Eeriku ja Taimi tütar, tema uus mees ja nende pisipõnn olid linna uue korteri saanud, mis oli mõneti tähtsamgi kui saag, auto, päramootor või majapidamises vajalik nipe-näpe. Nüüd tuli suurema ostu või väiksema ehituse üle aru pidada, kõik hoolikalt järele kaaluda, sest mõne maatüki müüki ja suuremat raha polnud enam ette näha. Tuli paigata seda, mida veel annab, ja luua seda uut, mida vananeva inimese ihu ja hing vajavad.
Eerik nuuskas tati sirelipõõsa alla ja tundis jälle suukoopas häirivat igritsust. Igeme all torkis ja tulitas, palavik oli hambajuurde löönud ja kiusas meelt. Õieti polnudki see enam mingi hammas, vaid ajapikku murenedes suhu jäänud tüügas, mis ammu vaaba alla paakunud. Mees pistis näpu põske ja muljus tüügast, mis liikus teravamat valu tehes nõksakutega edasi-tagasi, kuid ei andnud end lõualuust veel päris välja suruda. Juur istus sügavalt sees, mingi pisik oli pugenud sinna põletikku tegema ja tuul oli vana närvi erguks puhunud.
Eerik plaanis aidas põhjalikult ringi vaadata, ajast ja arust rämpsu välja sortida, segamini aetud asjad oma käe järgi kindlalt paika panna. Muist tööriistu ja träni oli kuuri all, osa kola jälle rehetoas, enam-vähem ta teadis, kus miski peaks olema, aga sageli kulus otsimise peale neetult palju aega ja see edasi-tagasi käimine ajas vihaseks. Mõnikord kukkus ta Taimit lausa sõimama, et see on vajaliku tööriista kuskile mujale pannud, kus pole selle koht. Aga siis tuli hoopis välja, et ta ise oli selle kuhugi teisale tõstnud. Pea ei pidanud enam pikalt kinni, lihtsad päevatoimetused kippusid meelest minema, otsid mööda maja prille taga, aga need on endal rinnataskus ja ajud lupja täis.
Aidas jõudis ta oma veerand tundi revideerida, aga ikka ja jälle kerkis mingi repetanud, määndunud või roostes eseme puhul kahtlus: äkki läheb teist veel kusagil tarvis? Ta ei söandanudki äraviskamiseks hunnikusse panna rooste söödud kraasi, lõhenenud länikut, koidest aetud talimütsi ega ka rottide näritud sedelgat. Pole just eriline silmailu, aga las annavad aimu ammustest aegadest.
Koerad trallerdasid jalus, nende küüned klagistasid aida põrandal, see kõlas kui vana kirjutusmasin sekretäri sõrmede all. Penid nuuskisid aastatega sadestunud lõhnu, jagelesid eelisõiguse pärast ning mõni ennetundmatu lehk võttis looma tõsiseks ja ajas haugatama. Peremees kamandas nad traataedikusse ja tõi sahvrist kummalegi mahlaka ribikondi, mida hakati ikka hasardiga järama, olgu ilm kui hull või kere kui täis tahes.
Tuul huugas. Kukalt sügades pidas Eerik plaani, kuhu need vanad, pealtnäha kasutud, aga südamele