„No aga, kurat, see on ju sotsiaalmaa, meie kõigi ühiseks kasutamiseks. Nii oli siin juba sada aastat tagasi. Kuidas siis nüüd äkki…”
„Lehes oli selge sõnaga öeldud, et sotsiaalmaa on muudetud ärimaaks, mille sihtotstarve on tulevase vesiravila ja hotelli ehitamine, et tuua valda uusi töökohti ja arendada turismi, uuendada väärisala ja nii edasi.”
„Ei no kurat, seda asja ei saa niimoodi minna lasta. Alles kevadel panime kiigele uued kuullaagrid ja vahetasime pehkinud istepingid välja. Meiega pole seda asja üldse arutatud, tegid selja taga vargsi otsuse ära ja nüüd annavad tagantjärele teada.”
„Nii see asi käib ja vaevalt, et seda enam pöörata annab.”
„Kurat, see teeb mind väga vihaseks. Sa ju tead, et see on tegelikult minu ema ja isa, õigemini veel vanaisa tammik.”
„Tean, tean.”
Eerik rüüpas ja hakkas kasvava erutusega seletama: „Elli oli siis juba üle kaheksakümne aasta vana, kui maid hakati tagasi andma ja ema ütles siis surivoodil selge sõnaga, et Pangaääre tammik jäägu kogu külarahvale üldiseks kasutuseks, nagu kogu aeg olnud. Ja nii see tammik meie kingitusena valla alla läkski. Aga nüüd, kurat, kui su jutt vett peab, siis läheb löömaks. Seda ma, Lembit, sulle ütlen, siis läheb löömaks!”
Eerik jõi kannu põhjani ja hõikas baariemandale: „Lase mulle veel üks!”
„Ei no mida sa seal enam lööd, otsus on ju tehtud. Oleks varem teadnud, mida nad haudusid, oleks vahele hakanud protsessima, aga kus sa nüüd enam otsust pöörad.”
Lembit polnud pealtnäha arg mees ega kaasakoogutaja, vaid justkui loogik, kes taipas seaduste tagamaid ja toimet. Kuid sisimas oli ta paindlik, valmis olusid õigustama ja kaasa minema mis tahes parteiga, kui vaid keegi vallast uut koostööd pakkunuks. Kuid Lembitut ei kutsunud enam mitte keegi, sest ta oli uute tegijate jaoks vana tarikas, kelle üldiselt pehkinud loomus oli läbi nähtud ja mees sellega praagiks tunnistatu märgi külge saanud. Kuid pisemate asjade ajamisel ja kas või lihtlabasel häältepüüdmisel võidi teda ikkagi veel rakendada.
Eerikul oli aur pähe tõusnud ja ta hakkas üksipulgi meenutama: „Pangaääre tammik oli Soontevahe Alberti ja Elli oma, Elli päris selle oma isalt, kes oli tuletornis vahiks. Albert tuli kolmekümnendate algul noore mehena siia rannikule piirivalve komandantuuri aega teenima ja sai vanas vallamajas peetud tantsuõhtul Elli põrandale. Piirivalve poisid olid toona kihlveo korras pannud välja kasti õlut sellele mehele, kellega Elli tantsima nõustub ja Albertil see õnnestuski. Oma küla poisid ei saanud Ellile üldse pihta, ei vallamajas ega jaanikul. Aga Albert, Läänemaalt turbaraba äärest tulnud kuivamaarott, sai kasti õlut ja aasta hiljem ka Elli koos pärastise Soontevahega, kui mu vanaisa talupidamisest ära väsis. Siis sündis mu vanem õde ja tulid venelased oma baasidega ja sõda ja mitu võimuvahetust. Vanaisa suri peale minu sündimist kohe ära, kui oli mind pimedana üle katsunud. Keegi ei tahtnud kolhoosi astuda, aga kommunistid ladusid nii suured maksud ja kõvad koormised talule peale, et keegi ei jaksanud enam loomi pidada. See oli sihilik laostamine, talude närvutamine, varade kolhoosi tirimine, ise tead ju… Ja siis veeti meid veel Siberisse. Ainult vanaema jäi üksi maha, sest oli parajasti teises kihelkonnas tädi matustel. Õnneks said ta pojad Valter ja Ilmar – minu onud – tead küll, Elli nooremad vennad neljakümne neljanda aasta sügisel oma paadiga Rootsi põgeneda. Muidu oleks nad kindlasti koos meiega rongi peale lükatud. Valter ju sõdis Sinimägedes ja Soomes vist ka.”
„Ja-jah, seda ma olen kuulnud. Nad varjasid ennast juba neljakümne esimese suvel meie naabertalu keldris, kui poisse Tallinna lauluväljakule surmanuhtluse ähvardusel kokku aeti ja hiljem Vene tagala orjalaagrisse laskurkorpuse seemneks verd sittuma veeti.”
„Ega meiegi seal külmal maal pidu pannud. Üle kuue aasta nägime Uuralide taga näguripäevi, soolikad seljanaha küljes kinni, sittumine oli omaette luksus, ema ja õde oma tervise sinna jätsidki. Ega meil kellelgi kunagi kerge olnud, esimese aasta õppisin venekeelses koolis, nii et keel sõlmes. Pärast, juba Nikita ajal, lubati meid siia oma tallu tagasi, vanaema oli suutnud seda rüüstajate eest hoida, aga maa ja mets olid kolhoosi ja punaste piirivalvurite tarbeks võetud. Ah, mis ma sellest kõigest sulle räägin,” lõi Eerik käega, „sa ise tead sama hästi.”
„Tean, tean,” kostis Lembit ja kergitas kannu. „Aga kas sa seda ka tead, et su onu Ilmar varjas ennast ka sakslaste mopi eest? Siis kui Uluots raadios kutsus. Teie oma talu pööningul, siis, kui sinna suvetuba tegid.”
„Ei noh, kes seda siis ei tea. Mu isa Albert oli oma naisevennaga ju neljakümne neljandal seal põhu sees koos, aga ega kedagi otsima tuldudki. Eks ta sellepärast saigi pärast Siberit metsavahi ametit pidada, et polnud võõra püssi all sõdinud ja teadis oma metsi nagu viit sõrme. Ja kolmkümmend viis aastat pidas Albert metsavahi ametit, kuni taastatud Eesti Vabariik ta Ellile Soontevahe tagasi andis. Heinamaade, põldude ja kolhoosi aetud loomade eest saime närused väärtpaberid, sest suurem osa Soontevahe ümbrusest oli ju ajapikku igasuguseid suvilakuute täis klopsitud, männiku pool laiutas pioneerilaager, mille jagasid omavahel üks sõjatehase polkovnik ja uus kaitseministeerium. Jäi vaid oma talu krunt, aiatagune kadastik, ja veel mõned lapid, mille pealt ei korjunud ainsale lehmale õiget talveheinagi. Aga ümberringi, nagu nüüd viimasel ajal isegi näed, muudkui kerkivad plastmassist ja plekist majakastid. Kõik meie esiisade ja – emade kunagiste maade peale, mida ühel või teisel põhjusel tagasi ei antud, aga nüüd on kõik kellelegi üle kantud. Soontevahe oja, kuhu kalad ennevanasti üles kudema tungisid, aeti solgitoruks kinni. Vene võim sittus kõik selle elu täis. Ja ega nüüdki asjalood palju paremad ole. Suvel rõkkab vali löökmuusika ja levib grillimise ving. Mis kuradi elu see on, kui suvaline suvitajanolk või ennasttäis uusasunik tuleb su koera mõnitama ja paadilaudu käperdama.”
Eerik ohkas ja kummutas kannu, neelas oma meelekibeduse peale pikad sõõmud.
„Õnneks nägid Elli ja Albert oma riigi ja uute kroonirahade tuleku ära, kanti alles siis kiriku taha surnuaeda puhkama. Vahest on tõesti tunne, et ega inimesel siin maamunal enam mujal õiget asu olegi kui surnuaias männijuurte all.”
„Ah, Eerik, jäta nüüd! Ega meist keegi ole igavene. Jüri rääkis, et olite eile merel käinud. Oli täna midagi näha ka?”„Jüri, vana koer, ei andnud ju ennast hommikul näole. Üksi võtsin välja: pool pange ahvenat ja teine lesta.”
„Oh, siis tasub mässata küll.”
„Ai, kurat, Lembit, ma ütlen sulle – kui nad seal tammikus tõesti spaatama hakkavad, siis… Hoidku oma nahk!”
Eerik jõi pikkamisi kannu põhjani, jättis õlletoalistega nägemiseni, sättis end ratta sadulasse ja hakkas kiira-käära sõtkuma.
7
Lembitult kuuldud uudis Pangaääre tammiku kohta oli Eerikule justkui pirisev parm pähe kinni jäänud, muudkui kiusas. Mees võttis tanumal jalgratast sõtkudes hoo maha, keeras otsa ringi ja läks uuesti poest läbi. Sõnagi lausumata haaras Eerik vallalehe, mis oli tasuta saadaval ja vedeles tavaliselt leti kõrval omaette hunnikus. Kohe uuris ta volikogu istungite teateid, Lembitu jutt pidas vett: tammiku sihtotstarvet oli muudetud ja vald oli selle ärimaana mingile OÜ Vacantumile maha müünud. Ah sa kuradi sead, ongi tõsi, kirus Eerik endamisi.
Abivallavanema nime all avaldatud eraldi artiklis selgitati asja tausta lühidalt nii, et see tehing tuleb valla arengule vaid kasuks: soodustab uute töökohtade loomist, elavdab turismi, sidustab infrastruktuuri ja positsioneerib integratsiooni.
Ptüi! Eerik kägrutas lehe ja viskas selle esimese hooga prügikasti, raputas pead ja mõtles vihaga, mida edasi teha. Aga targem oli siiski leht prügikastist välja võtta, sest mine sa tea, millal seda jälle tarvis võib minna. Ta vaatas ringi – ega keegi märka, kui ta vastse töötuna poe ees prügikastis sobrab, kuid seda nägemas polnud kedagi