“Mu ema on kogu aeg nii kena ja mõistev, aga ma tean, et ma ei meeldi talle. Talle meeldib hoopis mu vend, sest vend on rohkem tema moodi.”
Kui lapsed selliselt tunnevad, pole kahtlustki, et vanemad ei ole neile oma sisimaid tundeid või arusaamu ilmutanud, kuigi nad ise võivad arvata, et on seda teinud. Suhtes, mis on nii lähedane ja pikaajaline nagu vanema-lapse suhe, suudab vanem oma tegelikke tundeid harva lapse eest varjata.
Niisiis, kui vanemad on kuulda võtnud leebe lähenemise propageerijaid, et heakskiitu tuleb ilmutada ka siis, kui tegelikud tunded on sellest kaugel, on nad tõsiselt kahjustanud oma suhet lapsega ning teinud karuteene ka lapse psüühikale. Vanem peaks mõistma, et sallivuse ala pole mõtet jõuga laiendada. Pigem tuleb välja selgitada, millal te lapse käitumist ei talu, ja vastupidist mitte teeselda.
Kas on võimalik hinnata last, kui te ei hinda tema käitumist?
Ma ei tea, kust see idee alguse sai, ent seda on mitmelt poolt tunnustatud, ja eriti suurt huvi on selle vastu ilmutanud leebet kasvatusviisi pooldavad vanemad, kel on siiski jätkunud ausust tunnistada, et nad alati oma lapse käitumist ei talu. Leian, et see on järjekordne eksitav ja kahjulik idee, mis ei luba vanematel olla siiras. Leevendades küll mõnevõrra süütunnet, mida vanemad kogevad, kui nad lapsega ei nõustu, on selline lähenemine kahjustanud paljusid vanema-lapse suhteid.
See on andnud vanematele loa kasutada oma autoriteeti või võimu, et piirata käitumisi, mida nad heaks ei kiida. Vanemad on seda tõlgendanud nii, et neil on täielik õigus kontrollida, piirata, keelata, nõuda või keelduda, kuni nad annavad sellest märku nii, et laps ei taju seda iseenda, vaid oma käitumise tagasilükkamisena. Siin peitubki valearusaam.
Kuidas te saate hinnata oma last, kui te ei hinda midagi, mida ta teeb või ütleb? Mida tähendab laps, kui see ei tähenda käituvat last, kes tegutseb teatud ajahetkel teatud viisil? See, keda vanemad võivad hinnata või mitte, on käituv laps, mitte mõni abstraktne nähtus nimega “laps”.
Olen kindel, et see on lapse jaoks üks ja sama. Vaevalt et laps, kes tunnetab teie pahameelt, kui ta paneb oma räpased jalanõud uuele diivanile, suudaks siit teha järelduse – kuigi teile ei meeldi tema hooletu käitumine, hindate teda sellegipoolest kui inimest. Vastupidi, ta tunneb, et pole teile vastuvõetav sellepärast, mida tema kui inimene sel hetkel teeb.
Teha lapsele selgeks, et vanem hindab küll last, kuid mitte seda, mida ta teeb – isegi kui vanem suudaks neid kahte lahutada –, on tõenäoliselt sama raske kui veenda last, et keretäis “teeb vanemale rohkem haiget kui talle”.
Kas laps tunneb ennast kui inimest vastuvõetavana või mitte, sõltub sellest, kui paljud tema käitumised on vastuvõetavad (vastuvõetamatud). Vanemad, kes peavad paljusid laste tegusid ja ütlemisi talumatuks, tekitavad paratamatult oma järeltulijates tunde, et nad on ka inimestena vastuvõetamatud. Ja vastupidi – lapsed, kelle vanemad tunnustavad enamikku asjadest, mida lapsed teevad või ütlevad, tunnevad end tõenäolisemalt hinnatud inimestena.
Parem on endale (ja lapsele) tunnistada, et te ei hinda teda kui inimest, kui ta teeb või ütleb midagi teatud viisil ja ajal. Nii õpib laps teid tajuma avatud ja ausa inimesena.
Ka siis, kui ütlete lapsele: “Ma hoolin sinust, kuid lõpeta oma tegevus,” ei muuda te tõenäoliselt tema reaktsiooni. Lapsed vihkavad igasugust keelamist ja piiramist, ükskõik, kuidas te oma võimu kasutamist ka ei selgitaks. “Seades piire”, on suur tõenäosus, et vanemad saavad tagasilöögi vastupanu, mässamise, valetamise või vihapidamise näol. Pealegi, kui vanemad soovivad, et lapsed muudaksid oma vastuvõetamatut käitumist, leidub selleks tunduvalt paremaid viise kui vanemliku võimu kasutamine “piiride seadmise” või keelamise tähe all.
Meie definitsioon vanemaile, kes julgevad olla ausad
Meie käitumisaken aitab vanematel mõista oma tundeid ja tegureid, mis põhjustavad nende tunnete pidevat muutumist. Siirad vanemad tunnevad oma laste suhtes paratamatult nii heakskiitu kui ka mitteheakskiitu; nende suhtumine samasse käitumisse ei saa olla alati ühene – see peab aeg-ajalt muutuma. Nad ei tohiks (ega saagi) oma tõelisi tundeid varjata; nad peaksid arvestama sellega, et üks vanem võib teatud tegevust hinnata ja teine mitte; ja nad peaksid endale tunnistama, et mõlemad tunnustavad paratamatult iga oma last erinevalt.
Lühidalt, vanemad on inimesed, mitte jumalad. Nad ei pea olema tingimusteta sallivad ega pidevalt lastega nõustuma. Samuti ei tohiks nad heakskiitu teeselda, kui nad tegelikult mõnda asja ei talu. Ehkki lapsed eelistavad olla tunnustatud, suudavad nad konstruktiivselt toime tulla ka vanemate laitusega, kui vanemad edastavad selgeid ja ausaid, oma tõeliste tunnetega kooskõlas olevaid sõnumeid. See mitte ainult ei lihtsusta laste toimetulekut vanemate vastuseisuga, vaid aitab näha oma vanemas inimest, kes on aus ja inimlik – kedagi, kellega on tore suhelda.
Kellel on probleem?
PETi mudeli keskmes on küsimus, kellele kuulub probleem. Seda pole võimalik üle tähtsustada, sest paljud vanemad võtavad enda kanda laste probleemid, selle asemel et julgustada neid oma probleemidele ise lahendusi otsima. Vanemad on meile öelnud:
“Kõige tähtsam asi, mida ma PETi kursusel õppisin, oli see, kuidas teha kindlaks, kellel on probleem. See oli kõige olulisem asi. Olin rabatud mõistes, et mu lastel on probleemid, mida mina ei pea lahendama – ma olin neid aastaid enda omadeks pidanud.”
“Milline kergendus oli avastada, et mina ei pea kõikide inimeste probleeme lahendama.”
Kui vanemad mõistavad, kellele kuulub probleem, võib see põhjalikult muuta nende käitumist oma lastega. Tutvustame olukorda käitumisakna abil, mida kasutasime vastuvõetavate ja vastuvõetamatute käitumiste eristamiseks. Siiski tuleb lisada ka kolmas piirkond, nagu näha all paremal:
Alustagem parempoolse kasti alumisest osast – need, nagu te mäletate, on vanemale vastuvõetamatud käitumised, kuna lähevad vastuollu vanema õigustega või ei lase tal oma vajadusi rahuldada. Näited:
Vanemal on kiire, aga laps venitab.
Laps unustab helistada, et jääb lõunale hiljaks.
Teismeline paneb muusika nii valjusti mängima, et vanemad ei kuule teineteist.
Sellised käitumised annavad märku, et probleem on vanemal ja tema asi on püüda muuta käitumist, mis probleemi esile kutsus.
Käitumisakna ülemises osas on kujutatud lapse käitumised, mis annavad märku sellest, et probleem on lapsel – et lapse vajadused on rahuldamata, ta on õnnetu, tunneb end halvasti või on hädas.
Näited:
Üks lapse sõber ei tee temast välja.
Kodused ülesanded on lapse meelest liiga rasked.
Laps on õpetaja peale vihane.
Teismeline on õnnetu liigse kehakaalu pärast.
Selliseid probleeme kogevad lapsed enda elus, väljaspool vanemate elu. Neil puhkudel on probleem lapsel.
Akna keskmine lõik kujutab lapse käitumist, mis ei põhjusta probleeme ei vanemale ega lapsele. Need on õndsalikud hetked vanema ja lapse suhtes, mil vanemad saavad oma lapsega koos olla, mängida, vestelda, tööd teha või kogemusi jagada, ilma et neil tarvitseks millegi pärast muret tunda. See on probleemideta ala.
Just siis, kui probleem on lapsel, tekib vanematel sageli kiusatus sekkuda, võtta vastutus probleemi lahendamise eest enda peale ja süüdistada end, kui sellega toime ei tulda. PET pakub vanematele laste aitamiseks välja alternatiivi: jätta probleem lapsele ja lasta tal ise lahendus leida. Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et see lähenemine koosneb järgmistest osadest:
1. Kõik lapsed puutuvad oma elus paratamatult kokku erinevate probleemidega.
2.