Kui ma töötasin kliinilise psühholoogina, olin nii nagu enamik teisi vanemaid veendunud, et teismeliste mässumeelne periood on normaalne ja vältimatu – et see tuleneb noorte loomuomasest soovist vastanduda oma vanematele ja saavutada iseseisvus. Olin kindel, et lapse teismeliseiga on perekondadele paratamatult tormi ja stressi aeg, millele viitab ka suurem osa uurimusi. Meie PETi kogemus on aga näidanud, et ma eksisin. Ikka ja jälle on PETi koolitusel vanemad rääkinud, et üllataval kombel pole nende perekonnas vastuhakke ja mässamist.
Praegu olen veendunud, et noored ei mässa vanemate vastu. Nad mässavad laostavate distsiplineerimismeetodite vastu, mida vanemad peaaegu kõikjal kasutavad. Rahutused ja lahkhelid perekonnas võivad olla erandid, mitte reeglid, kui vanemad õpivad tarvitama uut konfliktilahendamise meetodit.
PETi programm on heitnud valgust ka karistuse rollile lastekasvatuses. Paljud PETi vanemad on kinnitanud meile, et laste distsiplineerimisel võib karistusest igaveseks loobuda – ja ma pean silmas igasugust karistust, mitte ainult füüsilist. Vanemad võivad kasvatada vastutustundlikke, hea enesekontrolliga ja koostööalteid lapsi, kasutamata selleks hirmutamise-relva; nad võivad õppida lapsi mõjutama nii, et nood arvestavad vabatahtlikult vanemate vajadustega, mitte ei lähtu hirmust karistuse või privileegidest ilmajäämise ees.
Kõik see kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Võib-olla tõesti. See tundus mullegi uskumatuna, kui ma polnud veel vanemaid PETis koolitanud. Nagu enamik professionaale, olin minagi vanemaid alahinnanud. PETis oli mul võimalik kogeda, mida vanemad suudavad, kui anda neile võimalus harjutada. Olen nüüd veendunud emade ja isade võimes omandada uusi teadmisi ja oskusi. Vähesed erandid välja arvata, on PETi vanemad olnud varmad õppima uusi lastekasvatusmeetodeid, kuid enne seda tahavad nad olla kindlad, et need tõepoolest toimivad. Enamik juba teab, et nende vanad meetodid ei tööta. Nii on tänapäeva vanemad valmis muutuma ja PETi programm on näidanud, et nad suudavad seda.
Põhjust rõõmu tunda annab ka üks teine PETi programmi tulemus. Meie esimesi eesmärke oli õpetada lapsevanematele mõningaid oskusi, mida kasutavad elukutselised nõustajad ja terapeudid, kes on läbinud koolituse, et aidata lastel vabaneda emotsionaalsetest pingetest ja vastuvõetamatust käitumisest. Meie püüdlused võivad näida kummalised või lausa jultunud. Kuigi mõnele vanemale (ja nii mõnelegi professionaalile) võib see tunduda naeruväärsena, teame nüüd, et neid äraproovitud oskusi saab õpetada isegi vanematele, kes pole kunagi ühelgi psühholoogiakursusel osalenud, ja nad võivad õppida, kuidas ja millal neid laste abistamiseks kasutada.
PETi edenedes oleme hakanud arvestama reaalsust, mis meid mõnikord heidutab, ent mida veelgi sagedamini võtame põneva väljakutsena: peaaegu kõikjal kasutavad praegused vanemad laste kasvatamiseks ja pereprobleemide lahendamiseks samu meetodeid, mida tarvitasid nende endi vanemad, nende vanemate vanemad ja nende vanavanemate vanemad. Peaaegu kõik teised sotsiaalsed kooslused on muutunud, ent paistab, et seda ei saa öelda vanema-lapse suhte kohta. Tänased vanemad on kinni kasvatusviisides, mida kasutati kaks tuhat aastat tagasi!
Mitte et inimkond poleks vahepeal saanud uusi teadmisi suhete kohta. Otse vastupidi. Psühholoogid, lapse arengu uurijad ning teised inimkäitumisele keskendunud teadlased on kogunud kokku muljetavaldava hulga teadmisi laste, vanemate, inimestevaheliste suhete, teise inimese kasvatamise ja psühholoogiliselt tervistava õhkkonna loomise kohta. Palju teatakse ka tõhusast näost-näkku suhtlemisest, võimu mõjust inimsuhetele, konstruktiivsest konflikti lahendamisest ja muust sellisest.
Käesolev raamat sisaldab terviklikku filosoofiat sellest, kuidas saavutada ja säilitada lapsega ükskõik millises olukorras terviklik suhe. Vanematel on võimalus omandada meetodid ja oskused ning ka see, millal, mis eesmärgil ja kuidas neid kasutada. Esitame vanematele kogu süsteemi – nii põhimõtted kui tehnikad. Olen veendunud, et lapsevanematele tuleb ära rääkida kõik, mida me teame hea suhte loomise kohta vanema ja lapse vahel, alustades mõningatest põhitõdedest, mis toimub kahe inimese suhetes üldse. Nii on ka paremini mõistetav see, miks tasub PETi meetodeid kasutada, millal seda teha ja millised on nende tulemused. Vanematele antakse võimalus saada ise eksperdiks selles, kuidas hakkama saada probleemidega, mis vanema-lapse suhtes paratamatult tekivad.
Sellesse raamatusse oleme kirja pannud kõik, mida me teame, mitte ainult valitud kilde. Kirjeldame üksikasjalikult, milline vanemalapse suhte mudel on kasulik, ning illustreerime seda eluliste näidetega omaenda praktikast. Paljud lapsevanemad leiavad, et PET on revolutsiooniline, kuna erineb tugevasti traditsioonilisest lähenemisest. Ometi on sellest abi olnud nii väikeste laste kui ka teismeliste vanematel, nii puuetega kui ka “normaalsete” laste vanematel.
PETi tutvustamisel oleme püüdnud vältida erialast keelt ning kirjeldada seda igapäevase sõnavara abil. Vanemad võivad mõningate ideedega algul mitte nõustuda, küll aga ei tohiks tekkida probleeme esitatu mõistmisega.
Kuna lugejal puudub võimalus meile näost-näkku küsimusi esitada, toome ära mõned küsimused ja vastused, millest võib alustuseks abi olla.
KÜSIMUS: Kas see on järjekordne leebe lastekasvatusviis?
VASTUS: Ei, kindlasti mitte. Üleliia leebetel vanematel on oma lastega sama palju probleeme kui liiga rangetel vanematel – nende lapsed on sageli isekad ega kuula sõna, nad ei taha koostööd teha ega vanemate vajadustega arvestada.
KÜSIMUS: Kas üks vanem saab uut lähenemist tõhusalt kasutada ka siis, kui teine otsustab jääda vana kasvatusviisi juurde?
VASTUS: Jah ja ei. Kui ainult üks lapsevanem hakkab seda lähenemist kasutama, paraneb märkimisväärselt tema ja lapse vaheline suhe. Ent teise vanema suhe lapsega võib hoopiski halveneda. Seega on parem, kui mõlemad vanemad õpivad selgeks uued meetodid. Pealegi, kui vanemad püüavad omandada uue lähenemise koos, saavad nad teineteisele toeks olla.
KÜSIMUS: Kas seda kasvatusviisi järgides kaotavad vanemad mõju oma lapse üle? Kas nad ütlevad lahti lapse elu suunamisest?
VASTUS: Esimesi peatükke lugedes võib vanematel küll selline mulje jääda, ent raamat ei saa süsteemi tutvustada muul moel kui samm-sammult. Esimesed peatükid käsitlevad seda, kuidas aidata lastel oma probleemidele ise lahendusi leida. Sellistes olukordades tundub efektiivse vanema roll teistsugune – hoopis passiivsem ja vähem suunav kui see, millega vanemad on harjunud. Hilisemates peatükkides räägitakse aga sellest, kuidas muuta laste vastuvõetamatut käitumist ja teha nii, et nad arvestaksid ka teie kui vanemate vajadustega. Selliste olukordade puhul näidatakse teile, kuidas olla veelgi vastutustundlikum lapsevanem – saada veelgi mõjukamaks, kui te praegu olete. Et saada parem ülevaade hilisemate peatükkide sisust, soovitan heita pilk sisukorrale.
See raamat õpetab lapsevanematele, kuidas julgustada lapsi vastutust võtma ning oma probleemidele ise lahendusi otsima. Samuti näitlikustatakse viise, kuidas seda üsna kergesti õpitavat meetodit kodus kasutada. Kes selle meetodi (mida nimetatakse aktiivseks kuulamiseks) selgeks saab, võib kogeda midagi taolist, mida on kirjeldanud PETis osalenud vanemad:
“On tohutu kergendus mõelda, et ma ei pea teadma lahendusi kõikidele lapse probleemidele.”
“Tänu PETile olen veendunud, et mu lapsed suudavad oma probleemidele ise lahendusi leida.”
“Kasutanud aktiivse kuulamise meetodit, olin hämmastunud. Mu lapsed leiavad oma probleemidele hoopis paremaid lahendusi, kui mina oleksin osanud välja pakkuda.”
“Olen end alati ebamugavalt tundnud, kui olen pidanud Jumala rolli täitma – kui olen arvanud, et pean igal hetkel teadma, kuidas mu lapsed probleemide korral tegutsema peavad.”
Tänapäeval hakkavad tuhanded noored oma vanematele vastu. Kui küsimus puudutab neid endid, on selleks ka põhjust.
“Mu ema ei mõista minuvanuseid lapsi.”
“Ma lausa vihkan seda, et igal õhul, kui ma koju lähen, loetakse mulle sõnad peale.”
“Ma ei räägi oma vanematele mitte kunagi