Ja vastupidi – oleme elukutselistelt nõustajatelt õppinud ka seda, et sallimatus mõjub tihti pärssivalt, viib inimesed kaitseseisundisse, tekitab ebamugavust ja hirmu rääkida või endale otsa vaadata. Seega peitub terapeudi edu saladus (tema võime toetada hädas oleva inimese muutumist ja kasvamist) suuresti selles, et ta suudab hoiduda hinnangute andmisest ning kasutada heakskiitvat keelt, nii et teine seda tajub.
Viies läbi Vanemate Efektiivsuse Treeningut, oleme kogenud, et vanematele on võimalik õpetada neidsamu oskusi, mida kasutavad professionaalsed nõustajad. Enamik neist vähendab seepeale oluliselt tõrjuvate sõnumite hulka ning õpib oskuslikult tarvitama heakskiitvat keelt.
Õppinud sõnade abil oma heakskiitu väljendama, on vanemad omandanud töövahendi, millel võib olla tohutu mõju. Nad saavad olla lapsele toeks, kui too õpib ennast austama ja oma väärtusi tunnetama. Nad võivad kergendada tema kaasasündinud võimete väljaarenemist ja kasutuselevõttu. Nad võivad kiirendada tema liikumist iseseisvuse ja enesejuhtimise poole. Nad saavad aidata tal õppida, kuidas lahendada elus ette tulevaid probleeme; samuti võivad nad anda talle jõudu, et toime tulla lapsepõlve ja noorukiea pettumuste ja valuga.
Kõikidest heakskiidu tagajärgedest pole ükski nii oluline kui lapse sisetunne, et teda armastatakse. Sest teise tunnustamine “sellisena nagu ta on” tuleneb ju armastusest; tunda end hinnatuna tähendab tunda end armastatuna. Ja psühholoogias oleme alles nüüd hakanud mõistma, milline võim on armastatud olemise tundel: see võib edendada nii kehalist kui vaimset kasvamist, ning on arvatavasti tõhusaim jõud, mis aitab psühholoogiliste ja füüsiliste hädade puhul.
Heakskiitu tuleb välja näidata
Üks asi on see, kui vanem tunneb, et ta kiidab lapse käitumise heaks; teine asi on muuta see ka lapsele arusaadavaks. Kui vanema hoolivus ei jõua lapseni, ei pruugi sellel olla mingit mõju. Vanemal tuleb õppida oma heakskiitu väljendama nii, et laps seda tunnetab.
Selleks on vaja kindlaid oskusi. Ometi kipub enamik vanemaid kujutlema heakskiitu passiivse nähtusena – meeleolu, hoiaku või tundena. On tõsi, et tunnustus tuleb inimese seest, ent selleks, et teist mõjutada, tuleb seda ka aktiivselt välja näidata. Ma ei või kindel olla, et teine minust hoolib, kuni ta seda ei ilmuta.
Professionaalne nõustaja või psühhoterapeut, kelle headus sõltub sellest, kas ta suudab näidata välja oma heakskiitu, õpib aastad, kuidas seda erinevatel viisidel teha. Treeningute ja kogemuste tulemusel omandavad nõustajad oskuste pagasi, mille abil tunnustust väljendada. Nad mõistavad, et nende sõnumitest sõltub see, kas nad suudavad abiks olla või ei.
Rääkimine võib mõjuda tervendavalt, tuues kaasa positiivse muutuse. Ent see peab olema õige rääkimine.
Sama kehtib ka vanemate kohta. Viis, kuidas lastega räägitakse, määrab ära selle, kas vanematest on abi või mõjub nendega suhtlemine hoopiski negatiivselt. Nii nagu hea nõustaja, peab ka vanem õppima oma heakskiitu välja näidatama ning omandama suhtlemisoskused.
Meie kursusel osalevad vanemad küsivad skeptiliselt: “Kas minusugune tavaline inimene saab ikka professionaalse nõustaja oskused ära õppida?” Kolmkümmend aastat tagasi oleksime vastanud eitavalt. Ent oma rühmades oleme näinud, et suurem osa vanemaid võib tõepoolest omandada oskuse, kuidas oma last tunnustada. Nüüdseks teame, et need pole psühholoogiaalased teadmised või intellektuaalne arusaam inimeste kohta, mis nõustajast hea nõustaja teevad, vaid kõige tähtsam on õppida inimestega konstruktiivselt kõnelema.
Psühholoogid nimetavad seda terapeutiliseks suhtlemiseks, mis tähendab, et teatud tüüpi sõnumid mõjuvad inimestele tervendavalt. Sellised sõnumid panevad inimese tundma end turvaliselt, julgustavad teda rääkima, aitavad tal tundeid väljendada, tõstavad enesehinnangut, vähendavad hirmu, hõlbustavad arengut ja positiivseid muutusi.
Mõned rääkimisviisid pole aga tervendavad, vaid hävitavad. Sellised sõnumid hirmutavad inimest, kutsuvad esile süütunde, takistavad tunnete väljendamist, alandavad enesehinnangut, tekitavad alaväärsust ning tõkestavad kasvamise ja positiivsed muutused, sest inimene asub kaitsepositsioonile.
Kuna väga vähesed vanemad valdavad tervendavat suhtlemiskunsti, tuleb suuremal osal kõigepealt lahti saada destruktiivsetest suhtlemismallidest ning õppida seejärel konstruktiivselt suhtlema. See tähendab, et esmalt tuleb vanematel käituda nii nagu tavaliselt ja näha, mille poolest nende käitumine ei sobi, ning seejärel õppida selgeks uued viisid, kuidas lastega suhelda.
MITTESÕNALINE HEAKSKIIDU VÄLJENDAMINE
Sõnumeid võib edastada sõnade abil (mida me ütleme) või, nagu sotsiaalteadlased ütlevad, mitteverbaalsete sõnumite abil (mida me ei ütle). Viimaseid antakse edasi žestide, pooside, näoilmete või käitumisega. Lehvitage paremat kätt endast väljapoole, peopesa lapse suunas, ja üsna tõenäoliselt mõistab laps seda kui sõnumit: “Mine minema”, “Jäta mind rahule” või “Ma ei taha, et mind praegu segatakse.” Pöörake peopesa sissepoole, viibake käega enda suunas, ja laps tajub seda kui sõnumit: “Tule siia”, “Tule lähemale” või “Mulle meeldiks, kui sa minuga koos oleksid.” Viimane väljendab heakskiitu, esimene mitte.
Väljendage heakskiitu sellega, et te ei sekku
Vanemad võivad väljendada oma heakskiitu ka sellega, et ei sekku lapse tegemistesse. Näiteks üritab laps rannale liivalossi ehitada. Vanem, kes hoiab eemale ja tegeleb oma asjadega, lastes lapsel “vigu” teha ja ise kindlus ehitada (mis tõenäoliselt ei sarnane vanema arusaamaga kindlusest või ei näe üldse kindluse moodi välja) – selline vanem saadab lapsele mittesõnalise heakskiidu signaali.
Laps tunneb, et: “See, mida ma teen, on hea”, “Minu lossiehitamine on sobilik”, “Ma meeldin emale, kui ma teen midagi sellist nagu praegu.”
Kui laps teeb midagi ja teie hoiate käed eemal, on see mittesõnaline heakskiidu avaldus. Paljud vanemad ei mõista, et sageli saadavad nad lapsele laitva sõnumi juba pelgalt sellega, et sekkuvad ta ellu, suruvad ennast peale, küsivad kõikvõimalikke küsimusi või ühinevad tema tegevusega. Pole harvad juhud, kus täiskasvanud ei lase lapsel lihtsalt olla. Nad rikuvad lapse privaatse olemise oma toas või sekkuvad tema mõtetesse, võimaldamata talle eraldatust. Sageli tuleneb see vanema hirmudest ja ärevusest, tema enda turvatunde puudumisest.
Vanemad tahavad, et lapsed õpiksid (“Vaata, kuidas üks loss peab välja nägema”). Nad tunnevad end ebamugavalt, kui laps teeb vea (“Ehita kindlus veepiirist kaugemale, muidu ajab laine selle ümber”). Nad tahavad laste saavutuste üle uhkust tunda (“Vaadake, millise imelise kindluse meie Cody ehitas”). Nad suruvad lapsele peale jäiku täiskasvanulikke arusaamu, mis on õige ja mis vale (“Kas sulle ei tundu, et su kindlusel on vallikraav puudu?”). Neil on laste suhtes salajased ambitsioonid (“Kui sa terve pärastlõuna seda asja ehitad, siis ei õpi sa midagi”). Nad on liialt mures, mida teised nende lastest arvavad (“Sa oled võimeline ka paremat kindlust ehitama”). Nad tahavad tunda, et laps vajab neid (“Las issi aitab”).
Seega – mitte millegi tegemine olukorras, kus laps on mõnest tegevusest haaratud, võib väljendada selgelt vanemlikku heakskiitu. Minu kogemuse kohaselt ei võimalda vanemad sedasorti eraldatust lastele piisavalt sageli. On ka mõistetav, et “käed eemale”-suhtumine on raske tulema.
Üks meie tütardest otsustas korraldada oma esimesel keskkooliaastal peo. Mäletan, et tundsin end eemaletõugatuna, kuna ta teatas, et mu fantaasiarikkad ja konstruktiivsed ettepanekud külaliste lõbustamiseks pole teretulnud. Mul paluti mitte kodus viibida, ja alles siis, kui ma vabanesin kergest depressioonist, mis sellele järgnes, mõistsin, kuidas olin sõnadeta väljendanud kahtlusi: “Sa ei saa hea peo korraldamisega ise hakkama”, “Sul on vaja minu abi”, “Ma ei usalda sinu otsuseid”, “Sa ei ole täiuslik peoperenaine”, “Sa võid vigu teha”, “Ma ei taha, et see pidu läbi kukuks” jne.
Passiivne kuulamine kui heakskiidu väljendus
Ka