NAABRID
1
Tee, mis suurteelt Eespere kaudu Väljaotsale viis, oli juba ligi poolteist sajandit Varikmõisa küla elanikke teeninud. Esialgu oli see vaid tavaline heinamaantee olnud, mida mööda puisniidult kogutud hein mõisa lehmadele söödaks veeti, aga kui elupõline Eespere sulane Eedi peremehega kokkuleppele jõudis ja endale Väljaotsa nime saanud väikese talu rajas, sõideti vankrijäljed juba tugevamini sisse. Talus oli ju harva päevi, mil hobust vankri ette ei rakendatud, sest ikka ja jälle tahtis mõni tegu toimetamist – oli selleks siis metsast puude toomine, veskilkäik või laadaleminek, paar kinniseotud jalgadega lammast vankripäras endale uut omanikku ootamas.
Niisuguseid vankriteid, mille hobukapjadest savile trambitud rada palistasid rohumättariba ja vankrirööpad, oli Eestimaal tuhandeid kilomeetreid. Need ühendasid kõiki talusid maanteega, aga viisid mööda põllupeenraid ka naabertallu, ulatusid otsapidi metsasügavusse ja muidugi ka põldude vahele, et neid mööda saaks sügiseti viljavihke rehalasse ja kartuleid keldrisse vedada.
Koos riigikorraga muutusid ka teed. Kolhoosid lõpetasid hobuste pidamise ja kunagised vankriteed kadusid minevikku. Maapinda lõhestanud rattajäljed kasvasid mõne aastaga rohtu, aga hobuste rajast sai jalgtee, mida mööda kolhoosnikest lehmapidajad vedasid oma lüpsisaadust kas siis jalgrataste või kärudega piimapukkidele igapäevast tsisternautot ootama.
Anton Reemet oli sündinud paar aastat pärast suurt sõda talulapsena, aga põgenenud pealetungiva kolhoosikorra eest linna ja seal tööstuskooli lõpetanud. Treialiamet oli võimaldanud tehase ühiselamusse magamiskoht saada ja sellest esialgu piisas. Aga üsna pea hakkas Anton tundma, et haridus on poolik, ning tal jätkus tahtmist töö kõrval ka õhtukeskkool lõpetada – seda siiski rohkem keskharidust tõendava paberi pärast, mis ei andnud küll tööalaselt midagi juurde, aga tõstis tema enesehinnangut.
Treialiamet meeldis mehele ja ta jäigi treialiks. Ometi oli temas aastakümneid kestnud linnaelu kõrval säilinud nostalgiline igatsus lapsepõlves omaseks saanud looduslähedase elu järele ja nii sündiski Reemetite peres otsus, et pärast pensionile jäämist kolivad nad maale elama. Antoni kinnisideeks saanud otsusele ei tulnud vastuseisu ka naise poolt, kelle vanemad olid uhkeldavalt Rosalieks ristinud, aga keda juba lapsest peale suupäraselt Salliks hüüti. Väljaotsa talu olidki Reemetid Salli sõbranna kaudu leidnud. Tuli lihtsalt jutuks, et keegi kauge sugulane on tütre juurde elama läinud ja nüüd tahetakse vanematelt päranduseks saadud kodutalu ära müüa.
„Kahtlane värk, kes seda teab, mis ta küsida võib! Need ajad on möödas, kui maamaju odavalt sai osta,” oli Anton algul väga skeptiline olnud. Küllap rohkem sellepärast, et maja leidmine Salli kaudu tuli; meestele meeldib niisuguseid asju ise otsida, et sel moel oma eneseväärikust tõsta.
„Meie linnakorter maksab igal juhul rohkem kui see talumaja,” vastas Salli üsnagi tagasihoidlikult. Naine teadis, et meest saab veenda ainult nurgeti lähenedes; igasugune jäigalt otsene pealekäimine võis ta sedamaid lukku panna ja siis oli ühisele otsusele hoopiski raske jõuda.
„Ega me ei tohi kogu korterimüügi raha maamaja ostmiseks ära kulutada! Sealt peab jätkuma maja remondiks ja ülejääk tuleb panka panna, mustade päevade jaoks. Ja veel…”
Anton jäi vait ja tõmbas näo peaaegu valuliselt kirtsu, aga Salli teadis ülihästi, mida ta öelda tahtis – mees oli juba ammu ääri-veeri mõista andnud, et ta tahaks kordki elus täiesti uue auto saada. Nende viimane sõiduriist oli samamoodi pruugituna ostetud nagu kaks eelmistki ja juba ostes seitse aastat vana ning hakkas viimasel ajal aina tihedamini nõudma kallist remonti.
Sallile oli tehnika võõras ja kõik see, mis peres suviti vägagi vajaliku sõiduriista elus hoidmiseks vaja läks, teda ei huvitanudki. Ta oli küll kunagi autojuhikursusel käinud ja juhiloagi kätte saanud, aga eelistas sõita kõrvalistmel ja istus rooli taha ainult siis, kui see tõesti hädavajalikuks osutus.
„Miks meile uut vaja on, meie auto ju sõidab!” vastas naine tavaliselt Antoni niisuguse jutu peale ja mees jäi siis mossitades vait. Aga tema igatsus uue auto järele ei kadunud kuskile, ja kui nad nüüd endale aktiivselt maakodu otsima hakkasid, võttis Anton asja tõemeeli jutuks.
„Maal elades peab väga korralik auto olema. Niisugune, mis ka talvel sõidab. Sa mõtle, kui on vaja kindlasti kuskile minna, näiteks linna arsti juurde, aga auto hakkab streikima! Lihtsalt ei lähe enam käima ja kogu lugu! Isegi poodi ei pääse, et toitu osta – mis sa seal maal siis teed?”
„Noh, ega me just kõrbe elama lähe, Eestimaal nii üksikut kohta vist ei olegi. Ju seal ikka mõni naaber ka on, kes hädas appi tuleb,” püüdis Salli lohutada, aga see kõlas jällegi keeldumisena ja Anton marssis toast välja. Mees tundis, et solvumiseks on ka põhjust, sest kõigiti korralik korter, mida nüüd müüa kavatseti, oli tegelikult Salli vanematelt päranduseks saadud ja sisetunne ütles, et sellepärast on müügiraha jagamisel esimese sõna õigus ikkagi naisel – mis sellest, et selles korteris oli juba kolmkümmend kuus aastat koos elatud.
Siis tuligi Salli jutuga, et sõbranna sugulane müüb maamaja.
„Ütles, et ega seal midagi ilusat ei ole, vana ja katus pidi vilets olema, aga saab odavalt kätte. Võiks vaatama minna.”
„Katus vilets? Kui katus läbi jookseb, siis pole majast enam asja, seinad-põrandad mädanevad ja isegi vamm võib sees olla,” arvas Anton, aga kohe tuli ka mõte, et mida odavamalt maja kätte saab, seda enam raha jääb järele. Ka auto jaoks! Ning ta uuris juba leplikumalt:
„Kas sa aadressi küsisid?”
„Kuskil Haavametsa kandis, siit vist kuus-seitsekümmend kilomeetrit.”
„Kuskil, see ei ole aadress! Küla nimi ja talu on vaja teada.”
„Olgu, ma helistan Mallele,” jäi Salli nõusse ja nii saidki nad aadressi: Varikmõisa küla, Väljaotsa talu.
„Aga Mall peab enne onutütre käest võtme võtma, muidu me ei saa sisse,” ütles naine ja Anton tegi pettunud näo.
„Siis me ei saagi täna minna!”
„Mis sellest, eks läheme siis homme,” arvas Salli muiet maha surudes. Mees oli end tahtmatult paljastanud – püüdis küll kõigest väest ükskõiksena näida, sest talle meeldis rohkem initsiaatori kui kaasasörkija osa. Ja naine tõdes järjekordselt, et kui mehed midagi väga tahavad, siis käituvad nad samamoodi nagu väikesed lapsed. Soov maale elama asuda oli Antoni täiesti oma võimusesse haaranud; selle otsuse olid nad kõigiti üksmeeles teinud, aga Salli püüdis asju ajada tasakaalukalt ja tormamata. Naine kujutas kogu eelseisvat elumuutust ja sellega kaasnevaid sekeldusi liiga elavalt ette, et ettevõtmises ainult positiivseid külgi näha.
Esimesel korral jättis Väljaotsa neile kaksipidise mulje. Looduslikult oli koht täitsa kena – puisniidust ümbritsetud veidi kõrgem põndak, mida palistavate põliste kaskede keskel kõrgus üksik kuusk nagu tulevast koduteed näitav majakas. Anton jättis auto kaugel enne väravat seisma ja jäi avanenud vaadet silmitsema.
„Kui see on Väljaotsa, siis ilusamat kohta ma ei oskagi ette kujutada…”
Selle ütlemisega oli ta kogu senise skepsise minetanud, ja Salli tegi mehe roolil lebavale käele tunnustava pai. Naist läbis õnnis soojalaine, mille tekitas teadmine, et mehega on tal tõepoolest vedanud. Igapäevaelus, päev päeva järel kõrvuti elades tikub selline tõdemus oma värve kaotama, rutiini paatina alla mattuma, aga seda meeldivamad on need hetked, mil see mingil põhjusel eredalt välja lööb. Nende ligi neli aastakümmet kestnud abielu oli nii mõnigi kord ka karuseid külgi näinud, aga ühtekuuluvustunne oli nendest üle aidanud.
Kui nad Väljaotsa õuele jõudsid, muutus Antoni ilme. Mees silmitses kõigepealt elumaja, mis oli kunagi laudadega vooderdatud ja kandis ikka veel oma esimese, ilmselt sõjaeelse rootsi värvi jälgi.
„Jaa, sel naabrimutil oli vist õigus…”
„Missugusel naabrimutil?”
„Sellel, kellelt me teed küsisime. Tema ju ütles, et mida kaugemalt Väljaotsa kohta vaatad, seda ilusam on… Paistab, et nii ongi!”
„Nojah, eks ta värvimist tahab ja…”
„Värvimist! Siin peab kõigepealt olema, mida värvida!” Anton tonksas jalaga vundamendipealset mustaks tõmbunud veelauda ja sellel pudenes sedamaid tükike küljest. „Mäda