„Ma arvan, et… et leiate mõne noorema ja vaba inimese. Minul on kolm last kasvatada,” vastas Adeele põiklevalt.
„Ka minul on kodus lapsed! Ja ma polegi nii noor, kui võibolla välja paistan. Nelikümmend kaks, teist igal juhul vanem.”
Adeele oleks tahtnud selle jututeema lõpetada, aga nagu kiuste ei tulnud talle ühtegi uut jutualgust meelde. Ning omajagu oli ta kuskil sisimas ka meelitatud – milline naine suudaks kena ja viisaka mehe tähelepanu suhtes ükskõikseks jääda, olgugi et tegemist oli vaid läbisõidul oleva ohvitserist võõramaalasega? Oli ju sõda, rinne liikus, väeosad vahetasid pidevalt asukohta ning ilmselt viibis ka Erich Ruderer Tallinnas vaid ajutiselt. Selline tutvus jääks omamoodi anonüümseks ega tooks kaasa mingeid kohustusi… hakkas mingi kuradike salamisi Adeele kindlusemüüri kõhvitsema. Ning nagu tema mõtteid aimates ütles Kantsepa-mammi julgustavalt:
„Sul on praegu võimalus temaga tutvust teha! Tema on ohvitser, tema kaudu on võimalik igasugu kaupa saada. Sa mõtle, mis kõik nende marketenderites liigub, sa pole sihukesi asju ammu näinudki! Mõtle oma laste peale – saaks suhkrut ja kommi ja ðokolaadi ja…”
„Kuss!” keelas Adeele naabrinaist, neid sõnad ei tohtinud sakslase kõrvu ulatuda, aga õnneks mürises auto küllalt valjusti.
Tagasiteel Erich Ruderer enamasti vaikis, ning Adeelel tekkis isegi väike kahetsustunne, et mees talle enam tähelepanu ei osutanud. See tunne süvenes veelgi, kui ohvitser oli auto õuele kuuri ette tagurdanud ja naised hakkasid puid maha loopima. Sest siis jalutas mees, käed seljal, eemale ja tegi näo, et temal ei ole selle sagimisega mingit pistmist. Ometi oli ta metsas sedamaid juhiistme alt töökindad otsinud ja aidanud puid kasti laduda… Kas siin, linnainimeste silme all lihtsalt ei sobinud Saksa ohvitseril niisugust tööd teha?
Aga siis, kui auto tühjaks sai ja Erich Ruderer oli kasti luugid sulgenud, küsis Adeele:
„Te ei öelnud, kuidas me teile tasuda saame?”
„Ütlesin!” Hauptmani näole ilmus üle hulga aja jälle naeratus.
„Ma ei saa aru…”
„Teie tulete koos minuga teatrisse, nii me ju leppisime kokku.”
„Mina ei…” alustas Adeele, kuid jäi samas vakka. Tõepoolest – miks ka mitte, see ju temalt tükki küljest ei võta. Pealegi oli ka Aino öelnud, et nüüd käiakse teatris igasuguses riietuses. Ja kui aus olla, siis see tumesinine siidkleit on vähe kantud ja päris korralik, kui mitte ainult liiga lühike… Naine ohkas.
„Näete – oletegi nõus!” rõõmustas sakslane.
„Olgu, aga millal siis?”
„Mina hangin piletid! Te olete ju õhtuti vaba?”
„Jah, enamasti küll…”
Erich Ruderer roolis auto väravast välja ja naised hakkasid puid kuuri kandma. Aga Adeele ei saanud kuidagi lahti rahutukstegevast tundest, et ta on ennast sidunud lubadusega, mis teda edaspidi võib kompromiteerima hakata. Miks edaspidi – juba sellelsamal esimesel teatriskäigul! Sest teda koos sakslasega vaadatakse samasugusel hukkamõistval pilgul kui neid teisigi. Ja, jumal hoidku, kui äkki trehvab teatris veel mõni tuttav olema…
„Ma tegin ikka suure lolluse!” ütles naine järjekordset puusületäit võttes Kantsepa-mammile.
„Noh? Mis sul juhtus?”
„Ma lubasin temaga teatrisse minna! Selle eest, et ta meie puud metsast ära tõi.”
„Siis on ju hästi! Ometi sul ka mingi lõbu!” oli teine rõõmus.
„Lõbu…” vangutas Adeele pead. Niigi keeruline sõjaaegne elu ähvardas veelgi keerulisemaks minema hakata. Aga – äkki sakslane unustab kogu selle jutu ja loobub? lahvatas mõte, mis hetkel tundus rohkem lootusena kui pettumusena.
Erich Ruderer ei unustanud. Juba kolmanda päeva õhtul koputati Adeele uksele ja seal seisiski naeratav hauptman.
„Guten Abend, gnädige Frau! Kann ich inkommen?”
„Jaa, astuge sisse!” Adeele osutas toolile ja lükkas laual olevaid purke koomale, tal oli parajasti talvehoidiste tegemine käsil. „Meie elame siin nii…” naine ei teadnud, kuidas oleks sobivam jätkata. Vaeselt, see kõlaks alandavalt, õigem oleks öelda: kitsastes tingimustes, aga kuidas see saksa keeles on? „…lihtsalt!” leidis ta lõpuks enamvähem sobiva sõna.
„Sellest pole midagi!” kinnitas sakslane, istus laua äärde ja asetas lauale pakikese. „Ma võtsin midagi kaasa. Midagi niisugust, mida poest ei ole saada. Aga avage hiljem! Praegu on tähtsam see…” Mees võttis taskuraamatu ja selle vahelt kaks teatripiletit. „Palun! Laupäeva õhtul balletietendusele.”
„Tänan… Kahju, et mul ei ole teile midagi pakkuda! Vanasti, enne sõda, pakuti külalisele kohvi, aga nüüd on vaid viljakohv…” Adeele tundis, et pidi end jõuga rahulikuks sundima, mehe tulek oli teda millegipärast erutanud. Isegi käed värisesid.
„Kohvi? Siis peate selle paki küll lahti tegema!” naeratas Ruderer ja naine harutas toodult paberi ümbert. Seal oli terve pakk oakohvi, seal oli suhkrut ja biskviite. Adeele ei suutnud kiusatusele vastu panna, tõstis kohvipaki näo juurde ja nuusutas.
„Ammu pole ma seda aroomi tundnud… Juba Vene valitsuse ajal lõppes kohv müügilt.”
„Ja-jaa, arusaadav… Aga teil pidi kolm last olema, ma ei näe ühtegi,” tegi ohvitser teist juttu, et naine toodu pärast piinlikult tänulikuks ei muutuks.
„Nooremad on augusti lõpuni laagris, vanem tütar käib haiglas tööl. Ta peaks varsti koju tulema,” lisas Adeele kiiresti. Ta ju ei tundnud seda ohvitseri ja tema kombeid veel sugugi. Hauptman Ruderer näis küll sümpaatne, võibolla liigagi sümpaatne olevat, aga juba tema lauale poetatud kraam tegi jälle võlglaseks ning tekitas tunde, et on kohustus mingit vastuteenet pakkuda. See tõi kimbatuse, naine hakkas pingutatult talitama ja mees märkas tema ekslevat pilku. „Gnädige Frau, was ist los? Sie sind traurig?”
„Nein… Ei, ma ei ole kurb! Aga mulle on see kõik nii ootamatu, ma olen harjunud ise ja omapead hakkama saama. Ja nüüd ma tunnen ennast võlglasena, ma ei saa teile ju millegagi tasuda.”
Hauptman Ruderer tõusis hetkega püsti ja kummardas.
„Vabandage, proua! Kui ma tundun teile pealetükkivana, ma lahkun! Uskuge, mina ei vaja mingit vastuteenet.”
Adeele oli jälle teise äärmusesse paisatud. Kui lihtne oleks praegu möönda – jah, tõesti oleks kõige parem, kui te lahkuksite. Mulle ja võibolla ka teile… Aga mingi sümpaatiatunne oli tal selle galantselt käituva ohvitseri vastu juba tollel autosõidul tekkinud; salamisi oli ta hakanud järgmist kohtumist ootama, oli juba samal õhtul oma siidkleidi kapist välja võtnud, isegi selle õmblused üle kontrollinud, et teatrisseminekul ootamatusi ei juhtuks …
„Ei, ärge minge!” jõudsid seekord sõnad mõistuse kontrollist ette ja naise näole valgus häbipuna, et ta on end reetnud. „Püüdke aru saada, ma pole harjunud…” Harjunud, harjunud… millega ma pole harjunud? Meestega suhtlema? Seda muidugi, aga nii ei öelda, liiatigi võõrale ja võõras keeles, mille nüansse ei tunne… tekkis Adeele peas mingi keerlev mõttetropp. Aga mees tuli talle sedamaid appi.
„Frau Adeele, ma mõistan teid ja püüan oma käitumist seletada. Ma olen siin võõral maal, kodust kaugel… Jah, mul on kamraadid, aga nemad ei asenda mulle kodusoojust! Ma olin väga kodune inimene, kogu vaba aja veetsime perega koos ja nüüd ma tunnen sellest puudust. Ma vist ütlesin, et ma olen kunstnik, mitte militaarinimene…”
Huvitav,