„Millal sa koju tuled?” hüüdis Vaike talle veel järele, aga seda sõitja enam ei kuulnud või lihtsalt ei vaevunud vastama. Siis pöördus naine jälle lehma poole, silmitses looma hoolega ja hakkas pikkamisi lähenema. „Vissi… Vissi Milla, kas sina oledki nüüd meie lehm…”
Vissi Milla ei teinud uuest perenaisest väljagi, ahmis keelega mahlaseid võililli ja nohises. Vaike kõõritas looma udarat – see oli üsna kopsakas, ilmselt tõesti piima täis ja vajas lüpsmist. Õnneks oli lastel parajasti uneaeg ja naine sai segamatult tegutseda – valas kõigepealt veeämbri tühjaks, siis mõtles veidi ja kuivatas ämbri seestpoolt ära. Mõtles veel, ohkas ja kõndis lehma juurde.
„Vissi Milla, hakkame lüpsma…”
Lehm ei teinud arglikult öeldud sõnadest väljagi. Ta oli vist tõesti näljane, sest võililletuustid kadusid ilma neelamispausideta üksteise järel tema lõputu isuga sisemusse. Vaike küürutas ja küünitas ettevaatlikult puudutama udarat, see oli pehme ja soe ning sugugi mitte nii ebameeldiv, nagu ta oli kartnud. Aga kohe tuli talle meelde, mis ta naabri Laine juures näinud oli – enne lüpsmist on vaja nisad rätikuga puhtaks pühkida. Ta tõi käterätiku ja kummardas lehma juurde, aga Milla astus lihtsalt kolm sammu eemale ja jätkas söömist. Ning kui perenaine talle järgnes, kordus seesama uuesti.
„Milla, nii ei saa, me peame lüpsma…” ütles Vaike paluvalt.
Ei midagi. Lehm vist ei osanud eesti keelt. Kas oli Paul ta äkki Venemaalt hankinud? käis kohatu mõte peast läbi, aga see oli võimatu. Loomadega ei olnud Vaike elus tegemist teinud, Roopaludel ei olnud kodus kassigi, koerast rääkimata. Ja nüüd korraga lehm…
Ma lähen Laine juurde, las tuleb ja õpetab, mis selle elajaga teha! otsustas Vaike ja lippas sedamaid üle ojasilla naabri õuele. Laine oligi õnneks väljas ja söötis parajasti kanu. Nurga tagant pinumaalt kostis saagimist, seal tegi peaaegu juba peremeheseisusesse tõusnud Griða oma toimetusi.
„Ei lase lüpsta? Tohoh imet!” Laine raputas kuuldut uskumata pead, kuivatas käed aiateibas rippuvasse palakasse ning hakkas pika sammuga Lillepõllule minema, nii et Vaike vaevaga suutis järele jõuda. „Kuhu sa lüpsta tahad, siia ämbrisse või?”
„Siia jah! Kas see ei kõlba, lüpsikut meil veel ei ole…”
„Miks ta ei kõlba, peaasi, et ei jookse! Noh, elajas, tule siia!” Laine haaras päitsetest ja talutas Milla puu juurde. Sidus siis osavalt oheliku parajalt lühikeseks ja kummardus lehma alla. Ning kohe hakkas kostma piima sorin vastu ämbripõhja. Vaike jälgis naabri tegevust võlutult, mõeldes – nii lihtsalt see käibki. Sirr-sorr…
„Ei siin pole mingit vastuhakkamist! Hea lehm ja head nisad, muudkui tõmba!” Laine tõusis ja ulatas lüpsikuks ülendatud ämbri Vaikele. Ning nähes, et teine kõhkleb, lisas: „Proovi-proovi, ma vaatan, kuidas sul läheb. Ega lehma ei tohi peljata, tema saab kohe aru, kes temast üle on ja kes ei ole.”
„Ma pole ju eluski lüpsnud,” tunnistas Vaike.
„Nojah, muidugi, linnas tuleb piim poest! Hakka peale!”
Vaike kükitas lehma alla ja sirutas käed ette. Võttis ettevaatlikult nisaotstest kinni ja sikutas. Ei midagi.
„Ta ei anna ju mulle piima kätte!”
„Ei anna…” osatas Laine. „Ega ta andma peagi, teda tuleb lüpsta! Näed, võta nii!” Nüüd kükitasid lehma kõrval juba kaks naist, Kivistiku perenaine seadis Vaike käed õigesti ja juhatas, mismoodi pigistada ja tõmmata. Ning siis sai Millale katsejäneseks olemisest küllalt – ta äigas korraks tagajalaga ja lõi lüpsiku ümber.
„Sa kuradi loll lehm!” hakkas Laine pragama ja virutas käega tubli hoobi looma laudjale. Piimaoja valgus võilillepuhmaste vahel laiali ja Vaike tundis, et seda tööd ei õpi ta kunagi ära. Ega tahagi õppida. Käigu kus kurivaim see Lillepõllu koos oma lehma ja viletsa hurtsikuga!
Laine oli aga tragim – võttis ämbri, kükitas uuesti lehma alla ja hakkas lüpsma. Looma iga liigutuse peale reageeris ta käratusega, ning imelikul kombel oli sellel mõju. Kümmekond minutit sõõrutanud, Laine tõusis ja ämbrisse oli kogunenud kolmandiku jagu vahukorraga kaetud piima. See oli Vaike meelest väike ime. Lüpsmist oli ta varemgi näinud, aga seekordne piim tuli nende enda, Lillepõllu lehmalt, kes Laine käratsemise peale oli päris vaguraks muutunud.
„Niimoodi! Nüüd kurna ära ja pane jahtuma, muidu läheb kiiresti hapuks. Aga eks sa õhtul lüpsad uut juurde. Lehm on sul hea!” ütles Laine ja kiirustas koju tagasi.
Nüüd, kui Milla oli juba terve kuu Lillepõllul elanud, oli Vaike teda ammugi lüpsma ja talitama õppinud. See polnud sugugi keeruline, rohkem tüütu, sest nõudis kindlat distsipliini; boheemlaseloomuga perenaisele oli juba lapsepõlvest igasugune rutiin vastukarva olnud. Tõsi küll, vajadus laste eest hoolitseda oli tema päevakava korrigeerinud, kuid linnas elades polnud sugugi harvad ka need päevad, mil Vaike pärast Pauli tööleminekut voodisse tagasi lipsas ning koos lastega keskhommikuni mõnules. Ka siin, Lillepõllul, oli seda mõnikord juhtunud, kui ta oli kindel, et Paul on kuskil kaugemal. Nüüd oli Milla sellelegi vabadusele lõpu teinud, tema tahtis juba varahommikul süüa, juua ja lüpsta, ning polnud needki hommikud kuigi harvad, kui Vaike lüpsipingil istudes oma lauba vastu lehma sooja külge toetas ja tal silmad unerammestusest hetkeks kinni vajusid. See juhtus enamasti siis, kui Paul õhtul pärast voodisseminekut oli järjekordselt oma meheõiguse maksma pannud, siis kohe magama jäänud ning Vaike pärast seda unetuna mõtteid heietades ööhämaruses kumavat aknanelinurka oli silmitsenud. Teinekord võis selline paus isegi tunde kesta ja sellel ajal jõudis naine igasuguseid mõtteid läbi pea lasta. Aga millised need mõtted ka ei olnud, alati jõudis ta ühele lõppotsusele – tema nii lootusrikkalt alanud elu oli juba oma kõrgpunkti ületanud ja läks nüüd paratamatult allamäge. Kõrgpunkt oli olnud esimene aasta oma uues Nõmme-kodus, mil Paul oli veel suhteliselt leebe ja armastusväärne; nüüd olid selle mehe olekust vaid tundmatuseni moondunud riismed järele jäänud. Siis oli olnud rõõm, nüüd olid jäänud vaid kohustused – kohustus perele süüa teha, nende riideid lappida, pesta ja koristada, talvel seda hurtsikut kütta… Ning muidugi see, mis Paulile õige tähtis tundus ja talle endale juba ammu rohkem rahuldust ei pakkunud kui pliidi alt tuha väljaviimine – olla tõrkumata anduv naine ka voodis. See viimane oligi nagu omamoodi altkäemaks või külvaja lootus, et mees ka päeval tema vastu leebem oleks, kuigi tegelikkuses oli selle külvi tõusmeid haruharva näha. Aga siis, kui Vaike hing selles väljapääsuta ringis tõeliselt märatsema tahtis hakata, oskas ta ennast vaigistada teadmisega, et on sõda ja sellest tulevad kõik pahandused. Ning kui sellest ei aidanud, tuli lohutamiseks meenutada Marie Underi luulerida: mis neil puudub – meil on söök ja säng… Sest nemad, Katterid, olid üle noatera ikkagi Eestimaale jäänud, neil oli oma, kuigi vilets peavari ja nälga polnud nad näinud. Aga laulda Vaike neid luuletaja südantpitsitavaid värsse enam ei suutnud, kuigi talvel sepitsetud viis tal tihti kõrvus kumises. Talle näis, et kaastunnet vajaks ka tema, ainult ei olnud kedagi, kellelt niisugust heldust loota. Mitte kedagi. Ja siis nagu taevasaadik oli ilmunud noor ohvitser Herman Altmeier…
Vaike lõpetas lüpsmise, tõusis ja valas piima kurna. Ootas, kuni vahune vedelik läbi tiheda kurnariide mannergusse sorises, ning lasi siis läikivast plekist nõu nööri otsas kaevu jahtuma.
„Noh, Milla, lähme aga jälle,” ütles ta lehmale ja võttis ketist. Oli ilus suvehommik, lapsed veel magasid, Paul oli varahommikul jalgrattal kuskile sõitnud ja ühmanud lahkudes vaid ukselt, et lõunaks ta koju ei tule. Pärast viimast intsidenti oli mees ootamatult vaguraks jäänud, ei paistnud küll kahetsevat, aga oli endassetõmbunud ja sõnakehv. Ning Vaike omalt poolt vastas samuti vaikimisega.
Vaike ja Milla teekond viis nõlvakust alla jõe poole, otse heinamaaga külgnevale põllule, kuhu Pent oli omal ajal ristiku külvanud. Lillepõllul karjamaad ei olnud, lehma köietati suvel ristikupõllul ja hiljem, pärast heinategu, juba jõeäärsel heinamaal, mida põldudest eraldasid vaheldumisi pajupõõsastega kasvavad korbatanud tüvedega põlised arukased. „Frau Vaike,