„Frau Vaike, mul oli teie pärast mure! Mulle tundus, et teie mees ei suhtunud minu külaskäiku hästi,” seletas mees põõsa varjust välja astumata. „Te vabandate mind, aga ma seletaksin teile…”
Mul oli teie pärast mure, oli see mees öelnud. Juba ammu polnud naine kuulnud, et keegi tema pärast muretseks. Mamma ja papa Rakveres küll muretsesid, aga nemad olid liiga kaugel et aidata ja nende kirjadki jäid vaid paberilehtedeks, mis kandsid küll häid ja sooje sõnu, kuid ei asendanud osavõtliku inimese lähedust…
Vaike astus pooltahtmatult mõned sammud mehe poole, ja siis ruttas Herman talle vastu, võttis käest ning tõmbas pajupõõsa varju.
„Mein Gott, liebe Frau! Mis ta ometi on teiega teinud!”
Need sõnad, veel enam toon, millega mees rääkis, murdsid Vaikes korraga kogu vastupanu ja uhkuse, millega ta oli oma muret kandnud. Alles nüüd tundis naine, kuivõrd ta vajab kedagi, kes teda selles karmis, veel enam – väljapääsmatuna tunduvas olukorras lohutada võiks. Mingi sisemine uhkus oli teda senini püsti hoidnud; nüüd see äkki lagunes, Vaike vajus istukile rohule ja purskus ohjeldamatult nutma.
„FrauVaike, ma… ma olen lihtsalt keeletu! Teie ei olnud ju milleski süüdi, et niiviisi… Ja üldse, naisterahvast niimoodi lüüa…”
Vaike kuulis öeldust vaid üksikuid sõnu, ta oli kummuli rohul ja nuttis kogu südamest. Ning siis tundis, kuidas Herman ta kõrvale põlvitas ja teda õlgadest embas. Algult õrnalt, nagu kartlikult, siis aga surus oma näo naise juustesse, seejärel pööras Vaike kannatanud näo enda poole ja hakkas teda suudlema. Just sealt, kuhu Pauli rusikas oli tabanud. See oli midagi niisugust, mida naine ei oodanud. See halvas vastupanuvõime, ta sulges ainult silmad ja pomises:
„Ma näen nii hirmus välja…”
„Ei, Vaike! Te olete ilus, te olete imeilus…” sosistas mees. Ja korraga hakkas naisel õudne, sest ta teadis, et ei hakka vastu ka siis, kui Herman temaga ükskõik mis ette võtaks. See mees oskas olla niivõrd õrn, niivõrd tähelepanelik, et temast ei saanudki midagi halba sündida. Ning kui Vaike endas seda eksimõtet tõrjuda püüdis, tuli vahele mingi sisemine hääl, mis teatas: sa oled selle õrnuse ära teeninud, oled selle oma vermetega juba ette kinni maksnud…
Kolm varahommikut kestis nende romanss. Iga päev samamoodi – kõigepealt Paul sööta ja minema saata, siis kiirustades lehm lüpsta ja jõe äärde köide viia. Selleks, et seal võõra mehega kohtuda.
Siis lõppes Hermanil puhkus ja ta sõitis rindele tagasi.
7
Pärast viimast korterivahetust pidi Aleksander Roopalu tööle minnes läbi kogu linna kõndima, sest uus elukoht oli ühes, tema koolimaja aga teises linnaservas. Siiski oli see istuva eluviisiga inimese jaoks vajalik kontide liigutamine ning ilusa ilma puhul hoopis meeldiv jalutuskäik; ainult ränkade sügissadude ajal leotas vihm viledaks kulunud mantli läbi ja käreda talvekülma puhul tuli sammu kiirendada, et rutemini sooja jõuda. Sõda oli Rakvere koolielu täielikult segamini pööranud ja linna kogu õppetegevuse vaid kahte koolimajasse kokku surunud. Enne sõda valminud uue gümnaasiumi hoone muutsid taganevad venelased suvel sõjaväehaiglaks ja selleks ta jäi ka sügisel, kuigi siis hakkasid seal talitama hoopiski teises mundris tegelased ja kostma saksa keel. Hitleri välja kuulutatud totaalne sõda ei säästnud kedagi, rääkimata siis Ostlandi ühe väikerahva laste õppimistingimustest. Koolitunde lühendati kolmekümnele minutile, lapsed käisid koolis kolmes vahetuses ja vaid ülepäeviti, sest muidu poleks kõigile kohti jätkunud. Õpetajatel jäi üle oma õppeaineid vaid neist kiiruga läbi ratsutades edasi anda, küsimisteks ja kontrolltöödeks leidus aega haruharva.
Pikameelsele ja põhjalikule Aleksandrile oli selline koolikorraldus vägagi vastukarva, kuid teha polnud midagi. Mis tahes hädale ja puudusele leidus ainult üks vabandus – oli sõjaaeg, ning see pidi võrdselt ära seletama nii leivanappuse kui täistuubitud koolimajad. Ei jäänud muud üle kui selleski olukorras püüda veel midagi head leida ja see polnudki võimatu. Sõda oli kaugele Venemaale vajunud ja enam polnud karta õhurünnakuid linnale, mis seni oli õnneks küllaltki puutumatuna säilinud. Aga seda, et sõda ikka veel kuskil käib, tuletas linnarahvale meelde igahommikune lennukite müra. Saksa ründelennukid startisid raudteetaguselt lennuväljalt koidu ajal kümnete kaupa ja võtsid kursi Venemaa poole – et paar tundi hiljem sealt jälle naasta. Poisikeste harrastuseks sai lahkuvate ja naasvate lennukite ülelugemine, et siis koolis seda arutada ning kaotusi kindlaks teha. Sõda oli jõudnud koolimaja seinte vahele mitte ainult ruumikitsikuse, vaid ka igapäevaelu kaudu, ning lapsed harjusid sõjaga palju kiiremini kui täiskasvanud. Eriti poiste silmis muutus sõda meeliköitvaks sündmuseks, huvi lennukite ja igasuguse sõjatehnika vastu materdas halastamatult seda huvinatukest, mis neil veel õppimiseks säilinud oli. Lastele näis sõjategevus paraku vaid põneva mänguna, ja Aleksander teadis varasemast kogemusest, et see kestab senikaua, kuni nad ise sõjakoledusi oma silmaga näha ei saa.
Äärepealt oleks sõda ka Roopalude peret oma jäise käega puutunud, sest koos taganevate Vene vägedega viidi kaasa ka Eesti sõjakoolis ohvitseriks õppinud Juljus. Kristiine nuttis ja palus iga päev Jumalat, et poeg ellu jääks; Aleksander küll silmavett ei valanud, kuid tundis pojale mõeldes, kuidas mure südant pigistas, kuni pikkamisi taandus teadmise ees, et tuleb vastu võtta kõik, mis saatusel pakkuda on. Ja siis, otse kui jõulukingiks, saabus Roopalude postkasti kaua ekselnud kiri, ümbrikul veel nende sõjaeelne aadress. See oli kiri Juljuselt, mis teatas, et ta on Saksa sõjavangilaagris, aga loodab sealt peagi vabaks saada ja Eestimaale jõuda. See oli kogu perele suur rõõmupäev, sest olgu elutingimused millised tahes, aga peaasi, et kõik pere liikmed oleksid elus ja terved. Ja nagu oma kaua ekselnud kirja kinnituseks saabus veel enne uut aastat Rakverre ka Juljus ise – kõhn, kuid karastunud ja õnnelik.
„Ma tulen Tallinnast, vaatasin seal veidike ringi. Pean niisuguse töökoha leidma, kust sõtta ei võetaks,” seletas poeg.
„Kust sa meie aadressi said? Kartsin, et hakkad mööda linna otsima ja ei leiagi,” küsis Aleksander. Kristiine ei osanud midagi küsidagi, istus ainult Juljuse kõrval ja paitas poja õlga.
„Käisin tädi Alma juures, tema teadis. Tema peab ju teiega endiselt kirjavahetust.”
„Kuidas Gnatovid nüüd elavad? Ma pole kuu aega Almalt kirja saanud, kartsin juba, et midagi on juhtunud. Sõjaaeg, mine sa tea…” sekkus nüüd jutusse ka ema. Leida talitas köögis ja pistis vahetevahel pea ukse vahel tuppa, et venna saabumisest samuti osa võtta.
„Mis neilgi… Mihhail on õnnelik, et punased talle hinge sisse jätsid, sai jälle sinna kaubakontorisse tööle. Ja Alma käib ka tööl, mingi imeliku nimega koht oli – vist Eesti Rahva Ühisabi. Pidid rindemeeste jaoks sokke ja kindaid tegema.”
Pärast seda sõitis Juljus jälle Tallinna, ning varsti tuli sealt kiri, et ta ongi sobiva töökoha leidnud. Aga kirja lõpus olid read, mis Aleksandri eriti mõtlikuks tegid:
„Hea, et mul ei ole sõjaväelist haridust ega auastet, sest sel juhul ei oleks ma seda kohta elektrijaama saanud…”
Jälle oli tegemist asjaga, mis tuli elu nimel samamoodi maha salata nagu punaste võimuaastal pidi tegema. Ka sõjaajal nõudis elu isemoodi elamist, aga õnneks oli Aleksander Roopalule looduse poolt kaasa antud kaitserefleks, mis lasi tal liigsed mured unustada ja neid mitte omaks võtta. Toidu, riiete ja muu kodusse puutuva eest muretsemise oli mees Kristiine hooleks jätnud, erandiks oli vaid kütte hankimine, mis muutunud tingimustes hoopiski raskeks pähkliks osutus. Puid osta ei olnud enam võimalik, sest neid lihtsalt enam ei müüdud; linnalähedastes taludes pakuti vaid võimalust võsa raiuda ja hagu teha, ning Aleksander haaras sellestki õlekõrrest kinni. Töö oli veel kunagisest kodutalust tuttav, kuid isegi tema ei osanud täpselt ette kujutada, kuidas linnatingimustes hagudega ahju kütma hakatakse. Ning kohe, kui kevadel koolitöö lõppes, võttiski vanaisa üheksaseks saanud Heino sappa ja pere mehed kõndisid hommikuti kolme kilomeetri