Allan otsis oma dünamiidilaengud välja, tegi vajalikud ettevalmistused ja ladus seejärel jalgratta järelkärusse oma vähese väärtusliku vara. 1929. aasta 3. juuni õhtuhämaruses lahkus ta lõplikult Yxhultist ja Fleni kandist. Dünamiidilaeng plahvatas täpselt kolmkümmend minutit hiljem, nagu ette nähtud. Yxhulti popsitare lendas õhku ja lähima naabri lehma tiinus katkes uuesti.
Tund aega hiljem istus Allan Fleni politseijaoskonna arestimajas, sõi õhtust ja kuulas samal ajal politseiülem Krooki sõimu. Fleni politsei oli hiljuti auto saanud ja oma maja pulbriks teinud mehe kättesaamine käis kiiresti.
Seekord oli süüdistusega asi selgem.
„Avalik vandalism,” ütles politseiülem Krook autoriteetselt.
„Kas võiksite mulle leiba ulatada?” küsis Allan.
Politseiülem Krook leiba ei ulatanud. Selle asemel hakkas ta karjuma oma vaese assistendi peale, kes oli piisavalt nõrk olnud ja õigusrikkujale järele andnud, kui too õhtusööki küsis. Allan sõi sel ajal oma söögi lõpuni ja ta viidi juba eelmisest korrast tuttavasse kambrisse.
„Ega teil juhuslikult tänast lehte käepärast pole?” küsis Allan. „Õhtuseks lugemiseks või nii.”
Vastuseks kustutas politseiülem tule ja lõi kambriukse kinni. Järgmisel hommikul helistas ta esimese asjana Uppsalasse, „sellesse hullumajja”, et nad Allan Karlssonile järele tuleksid.
Kuid Bernhard Lundborgi kolleegid ei tahtnud sellest kuuldagi. Karlssoni ravi oli lõpetatud ja neil olid nüüd teised patsiendid, keda kohitseda ja analüüsida. Kui politseiülem vaid teaks, kes kõik rahvast ohustavad: juudid ja mustlased ja päris- ning poolneegrid ja nõdrameelsed ja veel paljud teisedki. Kui härra Karlsson oma maja õhku laskis, siis ei anna see talle õigust uueks Upplandi reisiks. Kas politseiülem ei leia, et oma majaga võib igaüks talitada nii, nagu heaks arvab? Me elame ju ometi vabal maal?
Lõpuks pani politseiülem Krook toru hargile. Nende suurlinna inimestega ei saa üldse asju ajada. Ta kahetses, et polnud eelmisel õhtul lasknud Karlssonil lihtsalt minema sõita, nagu too oli kavatsenud.
Nii juhtuski, et pärast hommikupoolikul peetud edukaid läbirääkimisi istus Allan Karlsson taas oma ratta sadulas, käru sappa haagitud. Seekord oli tal kaasa pakitud kolme päeva toit ja kaks tekki juhuks, kui peaks külmaks minema. Ta lehvitas hüvastijätuks politseiülem Krookile, kes küll vastu ei lehvitanud, ja hakkas seejärel põhja poole sõtkuma, sest see ilmakaar oli Allani meelest sama hea nagu iga teinegi.
Pärastlõunaks jõudis ta Hälleforsnäsi, sellest mõneks ajaks piisas. Allan seadis end ühel murulapil sisse, laotas teki maha ja avas toidupaki. Vorstisaia mäludes uuris ta eemal kõrguvat vabrikuhoonet. Vabriku ees olid virnas valatud kahuritorud. Allan mõtles, et kahurite valmistajal läheb võib-olla tarvis kedagi, kes oskab lõhkelaenguid vajalikul ajal plahvatama panna. Seepeale mõtles ta veel, et ega Yxhultist võimalikult kaugele sõitmine polnud ju eesmärk iseeneses. Hälleforsnäs kõlbab küll. Juhul muidugi, kui seal tööd on.
Kahuritorude seostamine vajadusega Allani erioskuste järele võis tunduda veidi naiivse mõttearendusena. Ometigi osutus see täiesti õigeks. Pärast lühikest jutuajamist vabrikuomanikuga, kus Allan valitud osad oma eluloost rääkimata jättis, palgati ta pürotehnikuks.
Allan arvas, et talle hakkab seal meeldima.
Kahurite tootmine Hälleforsnäsi valuvabrikus edenes nigelalt ja tellimuste arv ei suurenenud sugugi, pigem vastupidi. Kaitseminister Per Albin Hansson oli pärast maailmasõda sõjaväele tehtavaid kulutusi kärpinud, kuningas Gustaf V ei saanud aga lossis peale hammaste kiristamise suurt muud teha. Analüütilise meelelaadiga Per Albin arutles, et tagantjärele tark olles oleks Rootsi pidanud sõjaks küll paremini valmis olema, kuid nüüd, kümme aastat hiljem relvastuma hakkamisest poleks mingit kasu. Pealegi oli ju nüüdseks olemas ka Rahvasteliit.
Selle tulemusena pidi Sörmlandi valuvabrik oma tootmise osaliselt tsiviiltoodangule ümber orienteerima, üleliigne tööjõud lasti aga lihtsalt lahti.
Allanit see ei puudutanud, pürotehnikud olid defitsiit. Vabrikuomanik julges vaevu oma silmi ja kõrvu uskuda, kui Allan ühel heal päeval saabus ja ilmnes, et ta oli ekspert igat liiki lõhkeainete alal. Seni oli vabrikandil tulnud loota pürotehnikule, kes tal tööl oli, ja see polnud sugugi hea, sest tehnik oli välismaalane, rääkis hädavaevu rootsi keelt ja pealegi oli teda üle kere õnnistatud vohava musta karvakasvuga. Polnud kindel, kas teda võis usaldada. Ehkki siiani polnud vabrikandil ju muud võimalust.
Allan ei jaganud inimesi värvi järgi lahtritesse, tema meelest oli professor Lundborgi jutt olnud natuke imelik. Küll aga ootas ta uudishimulikult oma esimest kohtumist neegriga, või ka neegritariga, ükstapuha. Ta luges igatsusega ajalehekuulutust Josephine Bakeri esinemise kohta Stockholmis, kuid pidi ise leppima Estebániga, oma valgenahalise, kuid mustade juustega Hispaaniast pärit pürotehnikust kolleegiga.
Allan sai Estebániga hästi läbi. Pealegi elasid nad vabriku kõrval asuvas tööliste barakis ühes toapugerikus. Estebán jutustas oma dramaatilisest taustast. Ühel koosviibimisel Madridis oli ta kohanud kena tüdrukut ja alustanud temaga mingil määral süütut, kuid salajast suhet, teadmata aga, et tegemist oli peaminister Miguel Primo de Rivera enda tütrega. Ja selle mehega juba nalja ei olnud. De Rivera juhtis riiki oma äranägemise järgi, kuningas abitult sabas sörkimas. Peaministri ametinimetus oli Estebáni sõnul diktaatori leebeks kattelooriks. Kuid tema tütar oli vapustavalt ilus!
Estebáni proletaarne taust polnud võimalikule äiapapale sugugi meeltmööda. Oma esimesel ja ainsal kohtumisel Primo de Riveraga sai Estebán seepärast teada, et tal on kaks võimalust. Esimene – kaduda Hispaania pinnalt nii kaugele kui võimalik, ja teine – saada kohapeal kuul kuklasse.
Sel ajal kui Primo de Rivera oma relva riivist vabastas, vastas Estebán, et oli äsja otsustanud esimese alternatiivi kasuks, ja taganes kiiresti ruumist välja, hoidudes seejuures kukalt relvastatud mehe poole keeramast ja heitmata pilku sinnapoole, kus seisis nuuksuv tütarlaps.
Tuleb minna nii kaugele kui üleüldse võimalik, mõtles Estebán, ja võttis kursi põhja poole, liikus siis veelgi kaugemale ja jõudis lõpuks nii kaugele põhja, kus järved talviti kinni jäätusid. Tema meelest oli kaugus nüüd piisav. Sellest saadik oligi ta sinna paigale jäänud. Töökoha valuvabrikus sai ta kolm aastat tagasi katoliku preestri abiga, kes jutuajamisel tõlgiks oli, ja – andku taevas talle andeks – tänu kokkuluuletatud loole, et ta oli kodus Hispaanias lõhkeainete spetsialist, kuigi tegelikult oli ta põhiliselt tomateid korjanud.
Aja jooksul õppis Estebán mingil määral rootsi keelt rääkima ja temast kujunes päris tubli pürotehnik. Ja nüüd, kus Allan tema kõrval töötas, sai temast tõeline asjatundja.
Eluga valuvabriku töölisbarakis harjus Allan kenasti. Aasta pärast suutis ta tänu Estebáni õpetatule end hispaania keeles juba arusaadavaks teha. Kahe aasta pärast rääkis ta hispaania keelt peaaegu vabalt. Kuid kulus kolm aastat, enne kui Estebán loobus katsetest suruda Allanile peale oma Hispaania varianti rahvusvahelisest sotsialismist. Ta püüdis küll igat moodi, kuid Allan polnud aldis ta jutte kuulama. Estebán ei suutnud oma parima sõbra isiksuse sellest tahust aru saada. Mitte et Allan oleks teisel seisukohal olnud ja toonud vastuväitena välja oma arusaamise asjadest, tal lihtsalt polnud üldse mingit seisukohta. Või oligi just nimelt see Allani seisukoht? Estebánil ei jäänud lõpuks muud üle kui leppida arusaamisega, et sõber neid asju ei mõista.
Teisest küljest kimbutas sama probleem ka Allanit. Estebán oli hea kamraad. Sinna ei saanud midagi parata, et ta oli sellest neetud poliitikast ära mürgitatud. Ta polnud ju sugugi ainuke.
Aastaajad vaheldusid omasoodu, enne kui Allani elu taas uue pöörde võttis. Kõik algas siis, kui Estebán sai teada, et Primo de Rivera oli tagasi astunud ja maalt põgenenud. Ees terendas tõeline demokraatia, võib-olla isegi lausa sotsialismi kujul, ja sellest ei tahtnud Estebán kõrvale jääda.
Sellepärast kavatses ta võimalikult kiiresti koju tagasi minna. Valuvabriku lood