KALEVIPOEG: Seda ma usun, minust räägitakse nii mõndagi.
PÕRGUNEITSI: Räägitakse, et sa olla Soomes sepa poja tapnud.
KALEVIPOEG: Kahju küll, aga ma ei ole Soome sepa poega ära tapnud. See on vale.
PÕRGUNEITSI: Ja räägitakse, et sa oled Saarepiiga ära vägistanud, nii et ta end meelehärmist vette uputas.
KALEVIPOEG: Ja ka Saarepiigat pole ma vägistanud ega kuhugi uputanud, ma isegi ei tunne ühtegi Saarepiigat. See kõik on jama. Huvitav, kes küll seda kõike räägib? Tuuslari lõin tõesti maha, seda ma ei eita.
PÕRGUNEITSI: Ah Tuuslari! Huvitav, huvitav… Välimuse järgi ei ütlekski, et ta selline möllumees oled. Sinust räägiti ikka, et oled mäekõrgune, võid hobust kukil kanda ja veskikivi sõrmuse asemel sõrme otsa lükata… Aga sina oled hoopis teistsugune… Aga näe mis kõik korda saatnud – mehi tapnud, naisi vägistanud…
KALEVIPOEG: Ma juba ütlesin – ainult ühe mehe lõin maha, vägistanud pole kedagi. Aga ükskõik, usu mida tahad! Mis mul teie, põrgulistega, asja? Kuhu see Sarviktaat siis jääb, mul pole aega teda siin päev otsa oodata?
PÕRGUNEITSI: Küll ta tuleb, küll ta tuleb! (Silitab Kalevipoega.) Ei, sa meeldid mulle, eestlaste kuningas, sa oled selline tuline; kui vihastad, siis lähed pööraseks…
SULANE: Vaata ette, Sarviktaat ei salli, kui sa teistega miilustad.
PÕRGUNEITSI: Sina ole vait, sina oled ainult sulane. Sina oota ukse taga, kuni sind kutsutakse. Aga see mees siin on kuningas, ta on tapnud ja riisunud…
KALEVIPOEG: Ah juba riisunud ka, tänan väga. Turul kindlasti räägiti seda, eks ole?
PÕRGUNEITSI: Sa oled särtsu täis – kui midagi ütled, siis kohe kõrvetad. (Suudleb ootamatult Kalevipoega.)
KALEVIPOEG (on alguses veidi ehmunud, siis aga kogub end): See oli päris hea.
PÕRGUNEITSI: Minu meelest ka. Kui palju inimesi sa tapnud oled, eestlaste kuningas? Kui paljud neitsid on sinu läbi oma au kaotanud? Räägi!
KALEVIPOEG (ohkab): Jätame selle jutu! Ma pole see, kelleks te mind peate. Mina ei ole see mäekõrgune, kes hobuseid kaenlas tassib. Mina olen tavaline inimene, ainult et õnnetuseks kuningas. Aga suudelda võime veel. See on väike vaheldus. Ja täitsa meeldiv.
PÕRGUNEITSI: Miks mitte! (Suudlevad uuesti, samal ajal saabub Sarviktaat. Ta on hiiglapikk, st tema kostüümi all istub üks mees teise kukil.)
SARVIKTAAT: Mis see tähendab?
SULANE: See on Kalevipoeg, tõin ta teie käsul põrgusse.
SARVIKTAAT: Ah sina oledki Kalevipoeg? Tuled minu majja ja hakkad kohe minu plikat suudlema! Väga julge oled sa, poisike, väga julge! Vaata kui keeran sul kaela kahekorra! Aga hea küll, ära karda, ma ei tee sulle liiga. Ma tahtsin sinuga hoopis rääkida. Olen sinust nii mõndagi kuulnud…
KALEVIPOEG: Jaa, jaa, seda, kuidas ma neitsisid vägistan ja hobust kukil kannan – need on toredad lood, neid tasub kuulata.
SARVIKTAAT: Jah, olen neid kuulnud. Ja ma pean ütlema – sa meeldid mulle! Oled äge ja keevalise verega. Väljanägemise järgi küll kilu, aga oskad elada. Mis oleks, kui sa asuksid minu teenistusse?
KALEVIPOEG: Mina sinu teenistusse? Ma olen eestlaste kuningas! Sina elad minu maa peal.
SARVIKTAAT: Nonoh, ära liiga ülbeks ka mine! Sa võid ju kuningas olla, aga mina olen Sarviktaat! Saad aru – Sarviktaat! Mina elan seal, kus tahan, ega anna kellelegi oma tegemistest aru. Kas tuled minu juurde? Teen sinust oma parema käe.
SULANE: Kuula isanda sõna, see on suur au!
PÕRGUNEITSI: Tule meie juurde, Kalevipoeg! Jäta need rumalad inimesed seal maa peal, neist pole sulle ju sooja ega külma! Meie juures saad sa näidata, milleks sa tõeliselt võimeline oled. Meie juures saab sinust tõeline kangelane.
SARVIKTAAT: Justjust! Meie juures on elul teine maitse. Milleks sa jändad nende lambapeadega seal üleval? Tule minu juurde, ma näitan sulle, kuidas tegelikult elatakse. Koos sinuga, Kalevipoeg, võime kas või kuked munema sundida ja jõeveed oma tahtmise järgi voolama panna.
KALEVIPOEG: Oh ei, sa eksid. Ma juba ütlesin, et mina pole see mees, kes hobuseid tassib ja noori tüdrukuid vägistab. Mina olen hoopis üks teine mees, väljanägemise järgi kilu, aga sellest hoolimata eestlaste kuningas, ja mul on ka sulle üks jutt, Sarviktaat. Sa elad minu maa peal ja teed siin kurja minu rahvale. Sa pead siit otsekohe kaduma või muidu torkan ma su mõõgaga läbi.
SARVIKTAAT: Oled sa aga loll! Keegi pole mulle iialgi julgenud nii moodi öelda! Keegi pole julgenud mulle iialgi vastu hakata! Kuidas sina, könn, mõtled minust jagu saada?
KALEVIPOEG: Ma ei tea, aga ma pean proovima. See on minu kohus. (Tõmbab mõõga.)
SARVIKTAAT: Hea küll, mis seal’s ikka! Kahju, et sa nii ogar oled ja minu hea ettepaneku tagasi lükkad. Nüüd ei jää mul muud üle kui sind laiaks litsuda! Eks tule siis, lutikas, oma orgiga, kui sa nii väga surra tahad! Vapper kangelane! Arvad, et need seal maa peal sind selle vapruse eest tänavad ja kiidavad?
KALEVIPOEG: Kindlasti mitte. Aga see polegi tähtis. Sarviktaat, tule, võitleme! (Sarviktaat möirgab koleda häälega, tahab haarata nuia, aga siis pillab Sarviktaati kehastav alumine mees teise meheoma kukilt maha ja Sarviktaat murdub oma pika kuue sees pooleks, pusserdab maas ja läheb aina rohkem sõlme ja sassi.)
KALEVIPOEG: Mis nüüd juhtus?
SARVIKTAAT: Pooleks läksin… On alles jama! Näe, puusad tulid selgroo küljest lahti… Kus mu jalad on? Sulane, tule aita mind, pane mind jälle kokku!
SULANE: Oi, peremees, ma ei saa üldse aru, kus sul miski asi on! Kus su tagumik on?
SARVIKTAAT: Kust mina tean? Otsi!
KALEVIPOEG: Sulane, kuula mind, muidu haaran ma su kaenlasse nagu hobuse ja vägistan nagu neitsi!
SULANE (hirmunult): Jah, ma kuulan, suur isand!
KALEVIPOEG: Võtad nüüd hargi või labida ja tõstad selle pudru, mis siin maas vingerdab, kärusse. Ja siis viid ta siit minema, nii kaugele kui jaksad, ja valad kuhugi niisugusesse kohta, kust ta enam välja ei pääse. Said aru? Väga hea. Jumalaga, Sarviktaat! Sa olid hea toidu peal liiga pikaks kasvanud, sellised murduvad kergesti keskelt kahekorra. Kahju, et keegi varem sulle vastu hakata ei julgenud, oleksid juba varem pooleks läinud ja mina poleks pidanud oma aega siin põrgus raiskama. Mul on maa peal nii palju tegemist… (Suudleb Põrguneitsit.) Ma nüüd lähen!
PÕRGUNEITSI: Võta mind kaasa! Mida ma siin sellisega… (Osutab maas pusserdavale Sarviktaadile.)
KALEVIPOEG: Ma ei saa. Võtaksin, hea meelega võtaksin, aga ma ei saa. Anna andeks! Jumalaga nüüd, mul on kiire! Mul on veel nii palju tööd! (Lahkub kiiresti.)
Sulevipoeg tuleb suure jooksuga.
SULEVIPOEG: Appi, appi! Siga läks soolapõllule! Appi!! (Joostes saabuvad ka Olevipoeg ja Alevipoeg.)
ALEVIPOEG: Mis sa räägid? Siga läks soolapõllule!
SULEVIPOEG: No ise näete ju! Tuhnib seal kõik segi!
OLEVIPOEG: Oh sa vana raisk! Kuidas ta sinna sai! Häda, häda! Sool läks meil ju nii kenasti kasvama, oli juba põlvekõrgune, roheline