Aabitsa kukk
KALEVIPOEG
Tuuslar istub ja mängib lõõtsa. Laulab „Meri on, meri jääb, meri olema peab…” Eemalt mööduvad Sulevipoeg, Olevipoeg ja Alevipoeg.
TUUSLAR: Pastoi, poisid! Kuhu nüüd! Tulge aga siia – kuhu te lähete? Näete ju, et pidu hakkab kohe peale, mul on juba pillil hääled sees!
SULEVIPOEG: Kuningat hakatakse valima.
OLEVIPOEG: Et kes kivi kõige kaugemale viskab, see ongi.
ALEVIPOEG: No ja me mõtlesime, et lähme kah…
TUUSLAR: Kus te lähete! Tahate kuningaks saada või?
ALEVIPOEG: Ei, ei! Mis sa nüüd! Ei meie taha midagi.
OLEVIPOEG: Kes see meid lasebki!
SULEVIPOEG: Jah, ega meiesugune lihtne inimene saa kunagi kuningaks – seda ära loodagi!
TUUSLAR: No ja mis te siis sinna valimistele otsite? Õige mul asi – kive loopida! Oleks selle eest veel mõni auhind ette nähtud, tünn õlut või midagi niisugust, siis võiks asja üle mõelda – ma olen ükskord saapa loopimisel saanud esimese koha ja sellega koos terve seapõrsa. See oli küll hea asi! Aga see kuningavärk, see on kõik üks igavene poliitika. Kes sest sotti saab!
SULEVIPOEG: Jah, see on õige küll.
ALEVIPOEG: Jah, kui oleks üks tore auhind, siis oleks muidugi etem. Vaata, mullu laadal anti sellele, kes rasvaga kokku määritud posti otsa ronis, suur rosinatega kringel. Vaat see oleks midagi!
OLEVIPOEG: Tuuslaril on õigus. Pole mõtet sinna valimistele minna tõesti.
TUUSLAR: Noh, see on juba mehejutt! Kallil suveajal pealegi! Nii üürike see Eestimaa suvi ju on, lendab mööda nagu pääsukese tiib, seda tuleb ikka lõbusalt mööda saata. Kuulge, mehed – mul on teile üks küsimus. Kas suvel peab olema rõõmus või kurb? Noh?
MEHED KOORIS: Rõõmus!
TUUSLAR: Voh, just! Suvel peab olema rõõmus, lõbutsema ja pulli tegema. Vaata, mulle tuli kohe üks hea mäng meelde, üks igavene tore vigur. Selle nimi on „Kaitse oma muna”.
OLEVIPOEG: Ohoh, seda tahaks küll mängida!
SULEVIPOEG: Kuidas see käib?
ALEVIPOEG: Kelle eest me seda muna kaitsma peame?
TUUSLAR: No ikka nende eest, kes teie munale kallale kipuvad. Tulge siia! Ma annan teile igaühele kaks lusikat. Ja nüüd paneme ühe lusika sisse muna. Vaata, seda munaga lusikat hoiad nüüd oma vasakus käes, ja hoia, et sa maha ei pilla! Aga teise lusika võtad paremasse kätte ja katsud sellega teise mehe muna lusika pealt maha lüüa. Noh, kas on selge? Kelle muna terveks jääb, see on võitja. See on üks igavene vahva mäng, lõbus mängida ja teistel lõbus vahtida! Teinekord saab nii palju nalja, et… Noh, laske käia, poisid! (Mehed võtavad lusikad pihku ja hakkavad mängima. Tuuslar naerab, mängib lõõtsa ja laulab täiest kõrist. Samal ajal saabub teiste juurde Kalevipoeg – kõhn, väikest kasvu häbelik noormees, paberimapp käes.)
TUUSLAR: Tere, tere, Kalevipoeg! Karga ligi! Tahad ka mängida? Mehed! Võitja läheb kokku Kalevipojaga!
KALEVIPOEG: Ei, mul pole vist praegu aega. Asi on selles, et ma sain just kuningaks.
SULEVIPOEG: Sina! Sina said kuningaks?
ALEVIPOEG: Ära pulli!
OLEVIPOEG: Kui kaugele sa selle kivi siis viskasid?
KALEVIPOEG: Noh, nii natuke maad ikka viskasin… Seal polnudki teisi viskajaid, ainult mina.
ALEVIPOEG: Noh… Palju õnne siis!
TUUSLAR: Palju õnne jah, noor kuningas! Ega nüüd pole midagi muud kui teeme õlled lahti ja tähistame seda värki. Teeme peo! Kütame sauna ja… Ilus suveõhtu, ega me siis täna magama lähe! Kes see suvel magada tohib! Suvel käib ikka tants ja möll hommikuni.
KALEVIPOEG: Ei, ma vist ei saa täna tulla. Ma olen ju nüüd see… kuningas ja… Mulle anti kohe suur patakas pabereid, mis ma pean läbi vaatama. Ja noh, üldse on vaja mõelda, et mis siis nagu teha ja kuidas olla ja… Et ma vist siis täna ei tule. Vaat nii… Nojah, head õhtut siis. (Läheb ära.)
SULEVIPOEG: No on see alles mees! Ma ei oleks uskunud. Küll trügib! Armas aeg, kuningaks hakkas! Pole au ega häbi. No mis kuningas tema enda arust on? Alles eile istus koos meiega aia peal ja torkis heinakõrrega hambaid.
OLEVIPOEG: Aga nüüd ei kõlba enam meiega saunagi tulla. Võim hakkab pähe, mis muud!
ALEVIPOEG: Ei tea, palju see kuningas ühes kuus pappi saab?
SULEVIPOEG: Noh, mis sa sellest räägid! Ikka mitu korda rohkem kui meie.
ALEVIPOEG: Nojah, arvata võib. Ja nüüd läheb pabereid läbi vaatama. Vaat kus mul professor!
TUUSLAR: Sitta temaga, mehed! Lähme meie, paneme peo püsti! Suvi on ju ikka peo aeg, mitte kodus istumise aeg! (Rahvale.) Tulge teie ka, mis te siin teatris vahite! Lähme parem peole, seal saab õlut ja vorsti ja tantsu lüüa ja… Noh, mis te passite siin? Talvel jõuate teatris istuda küll, nii et taguots valusaks jääb, suvel peab ikka puhkama. Härjalt sööma ja seamoodi jooma! On mul õigus? Mehed, milline on kõige lõbusam aastaaeg?
MEHED KOORIS: Suvi!
TUUSLAR: Justament! Lähme! (Lähevad laulda kisendades minema.)
LINDA: Oh sa armas aeg! Et minu poeg on nüüd siis kuningas! No mis häda sul ometi oli end niisugustesse asjadesse segada? No kes see käskis sul sinna kivi viskama minna? Istunud kodus, kui otsima oleks tuldud, ma oleksin ütelnud, et oled haige, palavikus, sonid, ei saa kuidagi üles tõusta. No sina kohe pead oma nina igale poole toppima, juba väikesest peast oli sul see mood! No mida sa õnnetu nüüd tegema hakkad!
KALEVIPOEG: Olen kuningas.
LINDA: Sa taevas! Kuningas! No mis asja sina tead sellest, mis asi on kuningas? Kohe hirm tuleb mul peale, kui ma sind vaatan – no kuhu sa ometi oled roninud! Inimesed hakkavad ju naerma! Mis kuningas sina oled!
KALEVIPOEG: Minu isa oli ka kuningas.
LINDA: Isa! Sa ei mäletagi oma isa, sa olid alles väike laps, kui tema suri. Ja pead siis sina kõik isa järgi tegema – ega sinu isa ka sellest ametist mingit õnne leidnud, just see kuningaks olemine ta varakult hauda viiski ja mind leseks jättis! Pead sa siis ka sedasama teed käima mis su isa!
KALEVIPOEG: Teised keegi ei tahtnud ju hakata.
LINDA: Ja jumala õigesti tegid. Ei tea, mis nad sinna kuningatroonile otsima peaksidki? Pole nad sinna mitte midagi ära kaotanud, ei sealt ole mitte midagi leida! Ela lihtsalt ja tasakesi, siis ei hakka sulle keegi hõlma! Mis sul kodus häda oli, kas ma sulle süüa ei andnud või? Igal hommikul puhtad riided sängi ees tooli peal, saapad harjatud… Aga sina ikka kohe pead oma nina igasugustesse asjadesse toppima! See on ju, jumal halasta, poliitika!
KALEVIPOEG: Noh ja mis siis, ema. Keegi peab ju kuningas olema. Mul on mõned mõtted…
LINDA: Oh sa taevane arm! Mõtted! No mis mõtted sul