ALEVIPOEG: Kas siis tema enam hernesuppi sööb, küllap laseb endale ei tea mis pääsukesepraadi ja kuldnokapirukat küpsetada, ja sööb nii et kõht paistes!
LINDA: Oh ei, kus sa sellega! Tal pole üldse aega süüa – muudkui töötab ja rassib ringi. Nii kõhnaks on jäänud, et lihtsalt kahju vaadata. No kuhu ta küll jälle kadus?
SULEVIPOEG: Ei tea, ei tea! Ega ta meile ju midagi ei räägi, meie oleme alamad inimesed.
TUUSLAR: Sõbrad, mul tuli nüüd üks hea mõte. Ma tean, mis me nüüd teeme. Me teeme naisekandmisvõistluse!
SULEVIPOEG: Kuidas?
TUUSLAR: Kuidas, kuidas! Viskad eide õlale ja jooksed sinna künka taha ja jälle tagasi! Kes selle tembu kiiremini ära teeb, see on võitnud. Oot, vaadake, ma olen esimene! (Krabab Linda kinni.)
LINDA: Ära jända, Tuuslar! Lase lahti! Ma olen vana inimene. Pillad veel maha, sa oled ju juua täis.
TUUSLAR: Ei ole midagi, ei ole midagi! Ainult mõni kann on joodud, see ei tee purju, paneb ainult pissile. Lähme aga, mammi! (Viskab kisava Linda õlale ja jookseb künka taha. Sealt kostab plartsatus, siis on tükk aega vaikust. Tuuslar tuleb üksinda tagasi, veidi heitunud näoga ja läbimärg.)
ALEVIPOEG: Noh? Kus siis mutt jäi?
TUUSLAR: Kuule, vette kukkus. Ma olin tõesti sutsu liiga õllene, jalad läksid pehmeks, ei võtnud kurvi välja ja lendasin jõkke.
SULEVIPOEG: Aga vanamutt?
TUUSLAR: Sihuke lugu, et… vist vajus põhja. Seal on nii mudane vesi, ei paista läbi. See on nüüd küll jama. Aga ta oli jube raske, see tegelikult viiski mind tasakaalust välja. Ja rabeles! Naine ei tohi selle mängu ajal rabeleda, muidu on mehel hirmus raske joosta.
OLEVIPOEG: Sa oled täitsa märg.
TUUSLAR: Ah see ei tee midagi, suve aeg! Küll kuivan ära! Teate, läheks võibolla kõrtsi ja teeks ühed korralikud praed. Ma tunnen, et praegu peab sööma, see tõmbab seest taheda maks. Mutiga läks küll natuke pahasti… Oh sa vana raisk… Ma vist teen kohe sada grammi.
ALEVIPOEG: Lähme muidugi kõrtsi! Mul on ka kõht tühi. (Tuuslar ja mehed lahkuvad.)
Kalevipoeg on isa haual, kastab lilli ja riisub rehaga. Tuleb Siil.
SIIL: Jõudu!
KALEVIPOEG: Ah sina, siil! Noh, mis metsas uudist?
SIIL: Mis seal ikka, kõik vanaviisi. Ah soo, jah, jänes sai pesakonnaga maha ja väikeste jäneste vastu oli huvi väga suur. Praegu ongi vist juba kõik otsas, ja näiteks ilves ning rebane ei saanud mitte ühtegi, nii et jäneselt on juba uued pojad tellitud, vast kuu lõpus saab kätte. Senikaua on kõik lootused põdra peal, eks näis, kas saadakse kaubale, põdraliha oleks praegusel aastaajal muidugi kõige etem. Jah, nii me elame…
KALEVIPOEG: Kole elu on teil, ainult õgimisele mõtletegi.
SIIL: Mis teha, pole seda inimese mõistust antud, loomal ikka ainult looma aru. Eks teie siin elate muidugi targemini, seda kindlasti.
KALEVIPOEG: Oh, ära loodagi. On ka meie hulgas selliseid, et süda läheb pahaks, kui meelde tuletad. Ei mõtle nemadki millelegi muule kui õgimisele ja palaganile.
SIIL: Meie palaganist ei hooli. Meil on tähtis, et kõht oleks täis, ja siis kevadel tahaks natuke paarituda kah. Muud pole meile õnneks vaja.
KALEVIPOEG: See jutt on mulle tuttav. Kui silmad kinni panna, võiks arvata, et Tuuslar kõneleb. Lihtne ja tore elu, oh kui vahva see on! Nagu prussakal ahju taga… Näed, siil, ei erine need inimesed loomadest kuigi palju.
SIIL: Mul oli tegelikult ikka asja kah. Vaata, siin jões ujub üks surnud vanamutt allavoolu – ei tea, kas võiks ehk teise kaldale sikutada ja ära süüa? Metsarahval igatahes huvi oleks, saatsidki mind asja uurima, et kuidas inimeste kuningas selle peale vaatab.
KALEVIPOEG: Missugune vanamutt?
SIIL: Noh, ega mina ka nii täpselt ei tea, aga paistis nagu teie auliku ema moodi.
KALEVIPOEG: Minu ema? Siil, mida sa räägid? Kuidas ta jõkke sai?
SIIL: Visati. Ma ise nägin. See mees, kes alalõpmata lõõtsa mängib ja karjub, see tuli suure jooksuga, endal veel naisterahva kleit seljas, teie aulik ema õla peal. Jooksis jõe äärde, aga seal käis korraga käpuli ja pillas teie ema vette. Nüüd ta ujub, jah, mööda jõge allavoolu, praegu on üsna kalda lähedal. Kui te loa annate, siis karu saaks ta kerge vaevaga kätte.
KALEVIPOEG: Mitte iialgi! Minu ema! Kui ta tõesti… Kui see värdjas, see Tuuslar tõepoolest… Ma tapan ta ära. Ma lõikan tal sellesama mõõgaga pea otsast!
SIIL: Väga hea mõte. Aga ikkagi, kuidas teie auväärt emaga jääb?
KALEVIPOEG: Ta tuleb auga maha matta. Ma ei luba teil teda puutuda!
SIIL: Ai, ma kardan, et on juba hilja.
KALEVIPOEG: Kuidas hilja?
SIIL: Noh, sel ajal kui mina siia küsima tulin, olid karu ja hunt juba vees. Ja mina ju kõnnin vaevaliselt, mul on lühikesed jalad.
KALEVIPOEG: Mis sa siis üldse küsima tulid, kui need seal metsas juba… Oh, vaene ema! Ei, vähemalt selle Tuuslari löön ma küll maha! Niipaljugi saan ma memme heaks veel teha! Lojused! (Jookseb minema.)
Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg tulevad ja istuvad maha.
OLEVIPOEG: Kuulge, selles Tuuslari jutus on jumet!
SULEVIPOEG: Tark mees on ta ikka, pole midagi ütelda. Nüüd on meie vaesusel ja virelemisel lõpp.
ALEVIPOEG: Imelik, et me juba varem selle peale ei tulnud. Soola külvata! See on ju nii lihtne!
OLEVIPOEG: Mõelge, mehed, mis sool laadal maksab! Me saame päris rikkaks, uskuge mind.
SULEVIPOEG: Just nimelt, ja mina arvan, et ega sool kuigi kaua ei kasva ka. See on ju lõunamaa vili, see küpseb kiiresti. Ma arvan, et kui praegu põld täis külvata, siis on juba kuu aja pärast esimesed soolataimekesed valmis.
ALEVIPOEG: Ainult et teate mis! Kust me tühja põllu leiame? See Kalevipoeg on ju kõik põllud rukist ja nisu täis külvanud.
SULEVIPOEG: Õigus jah! No ütle lolli! Nagu nuhtlus kohe on see Kalevipoeg.
OLEVIPOEG: Ah, niidame mõne põllu tühjaks ja künname ümber. Sitta selle rukki ja nisuga. Kui me soolaga kauplema hakkame ja rikkaks saame, ega me siis enam ise leibasaia küpseta, siis ostame laadalt präänikuid ja piparkooke ning sööme neid.
SULEVIPOEG: Just nimelt!
ALEVIPOEG: Hakkamegi kohe niitma! (Üritavad püsti tõusta, aga ei saa.)
OLEVIPOEG: Vaat nüüd on küll sitt lugu – meie jalad on sassi läinud!
ALEVIPOEG: Kuidas me nüüd siis püsti saame?
SULEVIPOEG: