Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

nad peavad olema intuitiivselt õigetena tajutud. Sääraseid printsiipe, nagu imanduse ja induktsiooni omad, tegelikult nii tajutaksegi ja neid peetakse evidentseteks. Neid printsiipe ei kasutata vähem igapäevase elu toiminguis ja tegevusis kui abstraktse mõtlemise toimingutes. Eriti tarvitatakse neid meelelise kogemuse kaootiliste tõikade organiseerimisel ja korrastamisel. Ka ses punktis ratsionalistidel näib olnud õigus empiirikute vastu, sest a priori printsiipide kasutamine, mida rõhutasid ratsionalistid, näib olevat selleks eeltingimuseks, et meie naudime korrastatud meelelist kogemust meeleliste muljete kaose asemel. Edasi siirdusime arutlema küsimust, kas loogika seadusi võib vaadelda kui asjade käitumisele rakendatavaid või on nad ainult kirjeldused meie mõistuse tegutsemisviisidest. Argumente anti esimese vaate poolt, ent rõhutati viimase tähtsust, kui näiteks Kanti filosoofia poolt tingitu oma. Viimase vaate implikatsioonid toovad meid metafüüsika lävele, millest nüüd peame astuma üle.

      JOSEPH, H. W. B. An Introduction to Logic.

      WOLF, A. A Text Book of Logic.

      L. S. Stebbingi “A Modern Introduction to Logic” on käsiraamat, mis tegeleb moodsa ehk üldistatud loogikaga, mis on arenenud viimase viiekümne aasta jooksul. F. C. S. Schilleri “Formal Logic” esitab pragmatistlikku seisukohta.

      II osa

      Kriitiline metafüüsika

      VI. SUBSTANTSI JA TA OMADUSTE PROBLEEM. OTSUSTUSETEOORIA

I. SISSEJUHATUS

      Näivus ja reaalsus. Epistemoloogia probleemide vaatlemine on meile andnud tulemusena kahe pääjärelduse sätestatuse. Esiteks, on palju põhjusi oletada, et meeleline kogemus, tavaliselt tõlgitsetuna, ütleb meile väga vähe maailmast, nagu see reaalselt on. Ilmneb, et meeleline kogemus on subjektiivne ja relatiivne. Liiatigi ta nõuab, ja kas ta on sest teadlik või mitte, alaliselt saabki aktiivse interpretatsiooni mõistuselt, nii et on vähe alust oletada, et ruumis ulatuvuslik füüsiliste esemete maailm, millega meelelist kogemust arvatakse meid tuttavaks tegevat, eksisteerib reaalselt sellisel viisil, nagu “tervemõistus” eeldab. Pole kahtlust, et ta teatavas mõttes eksisteerib, aga on vägagi kaheldav, kas ta on sõltumatu meie tähelepanemisest või mõtlemisest tema üle.

      Teiseks, näib olevat tõenäoline, et meil on ka teisi vahendeid maailma tunnetada kui meeleline kogemus ja et meil on eriti veel üks liik tunnetust, millele oleme andnud nimeks a priori. See järeldus jääb püsima isegi siis, kui maailm, mida tunneme aprioorselt, on selline (nagu uskus Kant),56 et ta on suurel määral meie endi tunnetuse produkt. Selle teise lõppotsustuse alusel edasi minnes peame nüüd vaatlema, milline on reaalsuse olemus, mille olemasolu filosoofid on uskunud võivat sätestada a priori mõtlemise meetodite abil. Kujutelmad, mida nad sellest on moodustanud, on arvukad ja erinevad. Aga nende kõigi ühiseks tunnuseks on, et nad erinevad maailmast, mida ilmutab meile “tervemõistuslik” kogemus ja mida on uurinud teadus. Paljud filosoofid on väitnud, et see “tervemõistuslik” maailm on vaid ainult näivus, selle reaalsuse näivus, mis on talle aluspõhjaks. Sellal kui näivuse maailm on suurel määral sõltuv oma tunnetajast ja võlgneb oma näivad karakteristikud tema aju ja meeleorganite toimingutele, tema vaimsetele iseärasustele ja isegi ta soovidele – ja seega on erinev igale eri vaatlejale – , siis reaalsuse maailm, mis on selle näiva maailma aluseks, on meist sõltumatu ja niivõrd kui meie oleme võimelised üldse hoomama ta karakteristikuid, on meil õigus väita, et nood on samad kõikide jaoks. Tähendab, kui kaks vaatlejat või mõtlejat annavad erinevad kirjeldused just selle reaalsuse iseloomust, siis ühel neist on kindlasti õigus ja teine eksib, või nad mõlemad eksivad. Neil mõlemal ei või õigus olla sellisel kombel, nagu kahel nn. meelelise kogemuse maailma vaatlejal võib olla mõlemal õigus. Pealegi, kuna me mõtlemise või arutluse kaudu, mida mõnede mõtlejate vaate kohaselt täielistab veel intuitsioon,57 saame tunnetuse reaalsusest, siis väärvaade reaalsusest on tingitud väärast mõtlemisest. Reaalsuse uurimine vastandina “tervemõistuslikule” näivuse maailmale on harilikult tuntud metafüüsikana.

      Metafüüsilised süsteemid arvatavasti ei anna tõde. Olen vihjanud võimalusele, et kui metafüüsilised süsteemid erinevad, nad võivad mõlemad olla valed. Ma söandaksin targata (suggest), et nad üsna kindlasti on valed, sest näib äärmiselt ebatõenäolisena, et tõde universumi kui terviku kohta oleks juba avastatud inimmõistuse poolt. Kuivõrd ebatõenäoline, võidakse järeldada lühidast viitest teatavaile ajalistele faktidele. Kogu elu minevikku, tema varaseimatest algetest maakeral arvatakse umbes 1 200 000 000 aastale.58 Inimkonna möödunud iga, otsustades kõikide kaheldavate inimliikide kui inimeste kasuks, peetakse umbkaudselt 1 000 000 aasta pikkuseks, inimkultuuri (kui sõna “kultuur” võtta kõige avaramas seletuses) eaks peetakse umbes 3 000 aastat. Ahendagem neid arvusid, et teha need käideldavateks. Kui arvutame elu eaks maakeral 100 aastat, siis kogu inimkonna eluiga redutseerub 1 kuu peale ja inimkultuuri oma veidi enam kui kahe tunni peale. Kaalutlegem nüüd tulevikku. Arvatakse, et aeg, mille kestel maakera jääb veel elukõlvuliseks, s.o. aeg, mille kestel päikese kuumusest piisaks elu säilitamiseks maakeral, on umbes 1,2 triljonit aastat (1 200 000 000 000) või tuhat korda enam kui elu kogukestvus minevikus. Arvusid ahendades jõuame tulemusele, et säärane ajaskaala, mis arvutab inimkultuuri minevikku natuke üle kahe tunni, annab inimesele veel umbes saja tuhande aastase tuleviku. Nagu Sir James Jeans, kes kasutab erinevat ajaskaalat, sõnastab: “Inimkond, olles olend, kellele on määratud elada seitsekümmend aastat, on hoolimata sellest, et ta on sündinud majas, mis on seitsekümmend aastat vana, ise vaid kolme päeva vanune. Ent ainult viimase paari minuti kestel on ta teadvusele tulnud…” Näib olevat ebatõenäoline, tagasihoidlikult öeldes, et tõde maailma kohta on juba avastatud selle paari minuti kestel. Tõepoolest, kui juba väike osa tõest universumi kohta on ilmutatud inimõistusele tema mõtlemise ajaloo kolme tuhande aasta vältel, siis tuleb paratamatult imestades pärida, kuidas meie järeltulijad rakendavad oma kahtlemata tohutult võimsamaid intellekte inimkonna tuleviku kaheteistkümne saja tuhande miljoni aasta jooksul. Nende järeltulijate vaatekohalt me võime vaid loota olevat ebatõenäolise, et mineviku ja oleviku metafüüsikud oleksid avastanud mingis mõttes suure hulga tõtt reaalsuse kohta. See lootus on peaaegu kindlasti õigustatud; ja isegi kui enamik metafüüsika süsteeme ei olekski, ühe kaasaegse filosoofi sõnul, adekvaatselt kirjeldatud kui “variatsioonid kosmilise valetamise teemal”, siiski oleks mõistmatu võtta ükskõik millist metafüüsilist seletust universumi kohta kui absoluutse tõe kehastust. See pessimistlik vaade metafüüsika saavutuste kohta ja väljavaadete kohta ei tohiks heidutada tulevasi metafüüsikuid. Mitte kedagi, kel on pisut filosoofilist soont, ei ahvatle loobuma ta püüdeist uurida reaalsuse loomust see refleksioon, et tal tõenäoliselt selles edu ei ole. Igal juhul, kuna reaalsus, nii nagu teda kujutleb enamik filosoofe, on see, mis, olles sõltumatu inimese mõttest, on sama kõigi mõtlejate jaoks, see reaalsus on reaalselt olemas ja ootab vaid avastust sellises mõttes, milles näivuse maailm, olles teatava määrani sõltuv vaatlejast ja temale vastav, seda ei ole. Seda eristamist on sageli kirjeldatud väitega, et reaalsus on objektiivne, näivus aga subjektiivne.59