mida noor kirurg lausa koolipoisiliku kergekäelisusega uskuma kipub. Seepärast asendub uudishimu tema tegevuse vastu üsna kiirelt võõristusega. Levin naerab ja teravmeelitseb, Marta püüab teada saada, kuid saab vastuseks ainult imelikke vihjeid. Vahel siiski Toomas justkui avaneb, õhinal, silmade särades räägib ta mikroobikolooniatest põletuspinnal, nende ahnusest niiskuse järele, mida teatud salvid isegi toetavat, nende hirmu kuivuse ees ja salakavalat varjumist nooresse armkoesse. Aga kuulaja mõistmatust märgates katkestab ta jutu poolelt sõnalt ning pöördub minema, silmis solvumus. Teda on raske mõista ning ta ei tee katsetki tõkke ületamiseks. Aga vahel on ta jälle endine, naeratav ja seltsiv. Siis nad joovad koos teed, sõbrad meenutavad instituudijuhtumisi ning Marta räägib neile Eestist, maast nende jalgade all. Seda tehes märkab Marta vahetevahel, et on kasutama hakanud Arvi Kollomi sõnu.
