Marta hääl murdub järsku. Ta nutab. Pabeross tema sõrmede vahelt on pudenenud maha.
„… Mu ema ja õde on siinsamas ja ma ei tea, mis praegu nendega … Nad võivad ju seal iga hetk … ja nad ei tea, et mina siin …”
Marta suunurgad tõmblevad. Samas tõstab ta pea ning kuulatab valvsalt taas jõe ääres elavnenud tulistamist.
„Toomas, aga me võiksime ju sinna … praegu kohe … ma tunnen siin iga tänavat ja õue … Toomas, toome nad ära …”
Ta vaatab Toomas Hinnovile pärani silmi pinevalt otsa, haarab korraga mehe käe ja pigistab seda, üleni haaratud oma ideest.
„Toomas, sa tuled ju … toome nad ära,” palub ta.
Marta rohekad silmad läiklevad nagu palavikus. Ta pigistab kramplikult mehe kätt.
„Me lähme nii, et keegi ei märkagi … ma tean, kus nad on … tule …”
„See on hullumeelsus, seal on lahingud. Kindlasti istuvad nad kuskil keldris,” laidab Toomas Hinnov selle mõtte maha.
Toomas püüab naist rahustada, aga Marta keha on trotslikult pingul. Kurvaks tõmbunud silmade vaade on korraga kuri.
„Siis ma lähen ise … kuidas nad saavad ilma minuta? Ma pean …”
Ja juba nutab ta uuesti, pikalt, südantlõhestavalt, toetudes Toomas Hinnovi õlale. Noor mees seisab segaduses vana haigla pudenenud krohviga seina ääres ja ootab. Mööda tänavat läheb laokil, väsinud marsisammul sõdurikolonn, päevitunud, higised, tülpinud näod pilotkade, kiivrite all. Roomikute loginal mööduvad kaks tanki. Ta ei oska midagi teha, ainult ootab, käsi toetamas kohmakalt Marta õlga.
„Nad tulevad tagasi, kindlasti tulevad tagasi, sõitsid lihtsalt sõjapakku. Ja õieti tegid, aga sina mõtled juba jumal teab mida.”
„Naaber arvas, et nad sõitsid Tallinna, aga meil ei ole seal ju mingeid sugulasi … kui ainult …” Marta seisatab, vaatab hajameelsel pilgul varemeid enda ümber. „… Kui nad ainult seda hullust, mis siin räägiti, uskuma ei jäänud ja üle lahe või Saksamaale …?”
„Mis neil sinna otsida?” Hinnov raputab veendunult pead. „Ootavad, kuni jääb rahulikumaks, ja tagasi … Korter jäi ju terveks.”
Nad lähevad tagasi läbi südalinna. Lähevad keset tänavat, sest nii pääseb kergemini mööda rusudest. Linn on võidetud, linn on nüüd oma, aga püsib veel hirmul, hoidub müüride varju. Tänavaid täidab veel sõjaväevorm, täidab ränkraske, purustav tehnika. Nad suunduvad Raekoja-esiselt väljakult mäkke tõusvale tänavale. Tõus on järsk, aga lõpeb samas keset rohelust täis parki.
„Ongi sügis käes.” Marta ohkab, tõmbab meest käest. „Tule, ma näitan sulle meie anatoomikumi.”
Nad keeravad vasakule suurte, juba kollakaks tõmbuvate lehtedega pärnade alla.
„Ülikool on põlenud ja Eesti kõige ilusamat teatrit pole enam. Kuidas ma armastasin seda linna ja lootsin nii väga, et siin ei muutu midagi … Nad ei saanud ju päriselt ära sõita …”
Toomas Hinnovgi tajub linna hubast rahustavat hõngu, mis on justkui püsiv soojus nende roheliste tänavate kohal. Aga jõeäärsed purustused on masendavad ja kuumuski on seal räpaselt nõgine, tõusnud auravaist varemeist.
„Ma ei usu, et Arvi naine võis minna sel viisil sakslasega, ei usu.” Marta hääl on korraga tusane, kurb. „Naabrid võivad ka valetada. Inimesed maksavad vihast ja kadedusestki kätte.”
„Miks nad pidid meile, võõrastele, valetama?” Toomas Hinnov kehitab õlgu. „Ja mida säärases asjas kadestada? Too günekoloog oli ise kah paras lõbus tüüp, miks siis nainegi ei pidanud?”
Toomas Hinnov teab, et ta hääl kõlab kalgilt, solvabki ehk Martat, aga veel suurem oli olnud trots, mida ta tundis juba alla astudes sellest toredast kivitrepist. Nikerdatud käsipuud, lihvitud graniit, ja millised toad ning too suur edvistav voodi! Kindla peale läks naine tolle ohvitseriga. Lapsed käsipidi järel või ei hoolinud lastestki üldse. Sihuke sokutab lapsedki esimesele vastutulijale kaela …
„Sa oled tema vastu ebaõiglane …”
„Sulle ehk meeldisid tema ropud anekdoodid?”
Toomas Hinnov vaatab imestunult Martat. Marta kaitseb teda? Mida on siin kaitsta? Ainult teatud meeste naised võisid nii minna. Ja Arvi Kollom OLI säärane mees.
„Mis puutuvad siia anekdoodid? Ta armastas oma peret. Mina tean. Ja armastas väga oma maad. Ja tööd armastas ta ka. Ta oli hea kirurg.”
Martagi on vihane. Ta vaatab trotslikult Toomas Hinnovist mööda. Ja viimanegi tunneb järsku kohmetust oma viha pärast. Tõesti, Kollom polnud paha kirurg. Ning samas meenub Toomas Hinnovile operatsioon, purustatud kops, veri soolelingude vahel. Ta oli teinud kõik, palunud mõttes peaaegu jumalatki, et Arvi Kollom elama jääks.
„Sõda muudab meid ja vahel on mul hirm, et see jääbki nii. Kas sa ei karda, et sa ei saa enam kunagi olla päris ise, see, kes sa võib-olla oled tahtnud olla, kelleks oled loodud? Kõik tõeline sinus sureb iga päev, kuni kestab see sõda. Ja ta kestab veel kaua, Toomas.”
„Ei usu, et enam kaua.”
„Ta on kestnud juba liigagi kaua.”
Nad kõnnivad taas keset tänavat. Majad kahel pool teed on purustatud täielikult ning vahel tuleb neil ronida üle kivihunnikute. Marta kummardub ning tõstab üles rebenenud kontsaga sääriku kõrval vedeleva nuku. Nukk on vana ja määrdunud, tema lõhkisest kehast pudeneb saepuru.
„Vaata, Toomas, see tüdruk, kes ta on kaotanud, temaski on juba midagi surnud.”
Marta silmitseb veel hetke nukku ning viib siis selle murenenud servaga vundamendimüürile. Nad lähevad aeglaselt edasi keset inimtühja tänavat, mis näib justkui tardunud oma vaikuses. Kõik elav näib siit lahkunud olevat. Saabaste all krigiseb purunev klaas.
„Sõda lõpeb meis siis, kui me saame tagasi oma kodud … Enne sõda elas meie tänavas sakslasi. Nad olid väga korralikud inimesed ja kõik suhtusid neisse hästi. Üks saksa kooliõpetaja käis tihti minu emal külas. Muudkui kohvitasid emaga, aga mina käisin tema pojaga vahel tantsimas. Tema nimi oli Walter. Tõsine, väga viisakas poiss. Olin temasse vist armunud. Ta tahtis saada, lenduriks. Ehk saigi … Kui siis sakslased enne sõda hakkasid ära sõitma, ei tahtnud nad minna. Paljud ei tahtnud, aga nad kartsid. Nad vist tõesti aimasid, mis oli tulemas … Nende üle naerdi, ajalehedki pilkasid. Aga neile algas sõda juba siis …”
Nad lähevad läbi linna, mis tundub imelikult vaikne nende nädalate järel. Linn lõhnab ikka veel suitsust ning varemedki on veel tulised. Aga südapäevane septembripäike ei näi märkavatki linna janu, muudkui paistab alla kividele, hõõrub triikrauana turja.
„Iga teine oleks selle jala lihtsalt amputeerinud.” Marta püüab oma häälde panna rohkem resoluutsust, aga kohmetub miskipärast. Tema päevitunud nägu isegi õhetab laskuva päikese paistel. „Kus sa oled seda õppinud? Seal, oma Leningradi haiglas? Meil ei ole veel keegi nii teinud.”
„Kuskil ei õppinud.” Toomas Hinnov elavneb, häälgi muutub. Marta saab tast aru, mõistab. „Lugesin, ja raamatus oli ka näidatud, kõik oli ette joonistatud – operatsiooni etappide kaupa. Kui seda jalga vaatasin, mõtlesin, et võiks, et prooviks. Maha võtta jõuab ju küll.”
„Lugesid, ja kohe ise?”
„Nojah, ütlesin ju, et head pildid, igaüks oleks teinud.”
Keegi on tõstnud haigla seina äärde pingi. Nad istuvad sellel ja ootavad õe kutset operatsioonile. Toomas Hinnovi ilme on muretu ja rahulolev. Ja ta räägib meeleldi. Marta oskab teda rääkima panna. Ta räägiks praegu Martale heameelega sellestki, milline suurepärane tunne on opereerida tõelises suures operatsioonisaalis. Marta ütleb, et siin on opereerinud ülikooli