„Levin …”
See on tõesti Levin, mehine oma uhiuues ohvitserimundris, hoolikalt raseeritud, rahulolev ja enesekindel.
„Toomas … See on siis diviisi meditsiinipataljon?”
„Tema ise … Mis luud sind Leningradist siia pühkis?”
Sõbrad kätlevad, pahvatavad korraga naerma ning embavad teineteist.
„Tähendab – kohal? Jumala eest, seda ma mõtlesin, et kuskil ikka kokku saame, aga et kohe …”
„Mina aga mõtlesin, et küll ta kaitseb juba kandidaati.”
„Kaitseme ka seda, aga kõigepealt peksame fritse …” Levin jääb vaatama Martat, kes istub endist viisi pingil, sõjaväepluusis, parandatav kittel kaitsevärvi seeliku süles, ning jälgib neid muiates kõrvalt. „Mis kombed need on, sõbrale ei tutvustatagi enam oma daame?” Levin teeb pooltõsisel ilmel kannapöörde Marta suunas ning annab käega au. „Lubage end esitleda, neiu …” Ta vaatab nõudlikult Toomas Hinnovi suunas.
„Mitte neiu, vaid leitnant Marta Klein,” võtab Toomas Hinnov tooni üle, „Marta, luba esitleda, see on doktor Genrihh Levin, õppisime koos.”
„Mitte ainult doktor, va-nem-leit-nant Levin,” parandab Levin naerma pahvatades.
„Oi, poisid …” Marta põsed õhetavad, „oh, poisid, saaks see sõda ükskord läbi, saaks me kõik ükskord koju.”
„Tule, ma näitan sind Gussevile,” sõnab Toomas Hinnov juba tõsinedes, „nüüd on tal pooled mured murtud.”
„Gussev, kes see veel on?”
„Üks kuri ja õel vanamees ja geenius.” Marta ohkab. Ta naeratab ja paistab olevat ühtaegu murelik. Terav trotslik kurd kulmude vahelt on kadunud, näoski püsib praegu kummaline leebus. Üldse mitte tavaline Marta.
Nad lähevad, ja Marta vaatab neile järele. Suus suitsu kibemõrkjas maitse, tõuseb ta siis, et minna sidumistuppa. Kuid pigem on see põgenemine, põgenemine iseenda, oma mõtete eest, et olla seotud mingi tegevusega. Vahel on tal tunne, et kõik need teed, külad ja linnad, kas või see majagi siin, on muutunud tuhat korda enam kui ta ise. Juba seal, Narva jõe taga, liigutas see teadmine mingi hirmuna end tema sees. Kuid oli ka lootus, et see maa tema ees, nende põlenud ahervaremete taga, pidi suutma kaotada need muutused. Ent iga päev on ainult lisanud hirmu. Võib-olla oli Arvi Kollomil isegi õnne, et suri selle maa lävel, teadmata nendest muutumistest. Arvi oli teda palju aidanud, aga Marta ei armastanud teda. Ja see, mis nende vahele pooljuhuslikult oli tulnud, oli pigem tema enda nõrkushetk või tänutunne … või kõik kokku. Aga Arvita oleks ta muutunud veelgi rohkem. Ta ju tundis, kui kiiresti see oli toimunud. Sõda ei purusta ainult linnu ja külasid, miski hävib pidevalt ka su sees. Vahel aitad isegi kaasa, et kuidagi vabaneda, et leevendada sind lämmatavat hingekrampi. Teed seda, võttes abiks uuelt elult laenatud jõhkrust, mis nagunii imbub kaitsvate kihtide alla. Kui sa midagi kaotad, kui sus miski sureb, siis tundub, et alati on läinud parim. Pole enam tütarlastegümnaasiumi „Sõltumatute” klubi esinaist, nagu pole ka tarmukat üliõpilasseltsi liiget ning professor Kalli assistenti haavakliinikus. Kõik on surnud, maha maetud, on ainult sõjaväearst Marta Klein.
Marta noogutab tervituseks, peatub sidumistoa ukse taga, aga mõtleb siis ümber ning läheb mööda koridori edasi. Neid ruume siin teab ta ülihästi. Ta on kodus, kõnnib ringi oma vanas haiglas, kuid tunneb end nagu võõras. Ta katsub käsikaudu üht ust, see on kinni, siis teist – läppunud hais lööb ninna, segamini pillutud koli ja vana määrdunud haiglapesu. Mingi rebenenud käisega Saksa sõdurisinel otse ukse all, mille otsa ta peaaegu komistab. Ta ei tea isegi päris kindlalt, mida ta otsib. Siis pöördub ta ning läheb oma tuppa. Siia on tassitud reformpõhjaga palativoodi ning ta kohver lebab avatult selle peal. Ta oli alustanud hommikul pakkimist, sest ilmselt homme on nad uuesti ratastel. Hinnanud ükskõikse pilguga tuba, läheb ta oma kohvri juurde, ning tuhninud veidi riiete all, võtab alumiiniumist väliplasku. Istub siis laua juurde taburetile ning valab piiritust klaasi. Tema nägu on kinnine, mehelikult karm. Ta vaatab enda ette ja joob, kuid teeb seda väikeste lonksudega, sugugi mitte mehe kombel. „Sõjaväearst Marta Klein,” pomiseb ta enda ette, „sõjaväearst …” Ta on tagasi oma kodus, kodulinnas, koduhaiglas, kuid ihuüksi, tuttavateta, perekonnata. Ta istub niimoodi kaua, põlved lohakalt harali, käed kaitsevärvi vormiseeliku süles, näos mingi pingsalt heitlev mõte ja ahistus. Aga koridorist kostvad hääled sunnivad ta tõusma. Ning juba asjalikult kitlit sättides ta väljub.
Suvi ei näita mingit märki lõppemisest. Juba kolmandat nädalat ei tule tilkagi vihma. Medsanbati suured sõjaväetelgid on üles seatud metsasalu äärde kõrbenud rohuga niidule. Aga siiagi kandub imepeent tolmu. Paksu valkja puudrina katab see hatulist, tüüakat põldu, õigemini kunagist põldu, mis harimata lokkab nüüd umbrohu all. Kuumus on medsanbatile kahekordselt raske. Rohkem vajatakse vett, aga ümberkaudsed kaevudki on kantud juba tühjaks. Halvasti paranevad kuumuses ka haavad. Raske on hoida puhtust. Tolm kleepub saabastele ning higistavale nahale, tungib lõhenenud huulte vahelt kurku ja ajab köhima. Haavu seotakse, desinfitseeritakse sagedamini, aga ikka ilmub sinna kollakas halvalõhnaline mäda. Eriti hull on põletushaavadega. Neid tuleb aga palju. Medsanbatis on sisse viidud omavaheline tööjaotus. Seepärast ongi nii, et põletushaigetega tegeleb põhiliselt Toomas Hinnov. Leningradis Vorobjovi juures saadud kogemused kuluvad siin marjaks ära. Vaevalt vabanenud operatsioonilt, ruttab ta sidumistelki. Aga operatsioonid kestavad tihti hilisõhtuni ja nii lõpetab ta sidumised mõnikord alles südaöösel. Ja ometi, kuigi ta kasutab Leningradi kliinikute metoodikat, on tema tulemused kehvad. Gussev ei süüdista teda, toob vabanduseks väliolukorra ja ebatavalise kuumuse. Eks see osaliselt olegi nii, kuid seegi on üsna mõru lohutus. Kiivalt valvab ta oma lahuste-salvide tagavara, jälgib nende valmistamist apteegis, kuni tema nõudlikkus ja erisoovid ajavad herilaspesana kihevile sealse personali ning ta lihtsalt ära saadetakse. Kurnatud ja magamata, rahulolematu, sünge ilme näol, kõnnib ta ringi, kõhnub märgatavalt. Tajudes endal kaastundlikke pilke, tõmbub ta endasse, väldib jutuajamisi Marta ja Leviniga. Marta mureliku küsimuse või Levini nalja peale kehitab ta ainult õlgu ning kaob järjekordsele operatsioonile. Miks, mõtleb ta kogu aeg, miks siiski? Kindlasti on ravitulemuste erinevuse üheks peamiseks põhjuseks väliolukorras raskelt saavutatav puhtus. On ju põlenud nahapinnad tegelikult suured lahtised haavad. Ning Toomas Hinnov vaevab oma õdesid ja sanitare lõpmatute koristamiste, desinfitseerimiste ja keetmistega. Ta saavutabki seda, et põlenute sidumistel ning palat-telgis valitseb hiilgav puhtus. Haavamädanike arv ja haavatute suremus väheneb küll veidi, aga murrangut, isegi ravitulemuste ligikaudsetki võrdsust Vorobjovi kliinikuga siiski ei saabu. Lisaks õdede ja sanitaride kasvav, halvasti varjatud vaenulikkus tema vastu. Ei, ta pole midagi saavutanud. Kuigi ülim puhtus peab jääma, tuleb otsida lahendust mujalt. Välitingimused on eriolukord – tähendab, tuleb leida vahenditest parim. Ta hakkabki uurima erinevate salvide toimet põletushaavadele. Tulemused ei lohuta. Vorobjovil oli õigus – kõik salvid on vähemõjuvad võitluses mädaga. Isegi pisut uuema, kiidetud Višnevski salvi alla tekib hõlpsasti mäda. Ta hangib armee bakterioloogidelt vana loksuva objektiiviga mikroskoobi ning hakkab tegema mikroobipreparaate haavapindadelt. Kuidas ta küll kõike seda jõuab? Ta ei tea isegi. Aga ta on rahul, nüüd on oletustel lõpp. Tal on tõestusmaterjal, isegi meetod. Ta tunneb, näeb nüüd haava tõeliselt, näeb preparaate võttes haavu kõigis faasides, näeb õnnestunud ja ebaõnnestunud ravi korral, näeb isegi nähtamatut. Ta tunneb rõõmu, rahulolu ning kõige enam hämmeldust. Millise imelise, uude maailma viiva ukse ta on avanud! Mis on silm objektiivi läätse kõrval? Ei, öeldagu mida tahes, mikroskoop peaks kuuluma