„Mismoodi see siis on?”
„Ma ei tea.” Vaatasin enda ümber, just nagu võiksin vastuse leida sellest kaldaäärsest väikesest puust toast, mille aknad on valla esimesele suveõhule ning tiirude ja meriskite kriisetele ranna kaugemas osas. „Mind üllatas, et ma teda nende seltsis nägin, aga teisalt on sellele nagunii mingi täiesti lihtne seletus ja ma olen kindel, et sellel pole mingit pistmist …” Mõtlesin hetke. Mida ma tahtsin öelda? Seksiga? Romantikaga? Sellise armukolmnurgaga, mis filmides on?
Kyrre naeratas ja patsutas mu kätt. „Noh,” ütles ta, „igatahes on see poiss nüüd rahus.” Ta tõusis. „Pealegi,” ütles ta, „mitte surnuid ei tuleks haletseda.”
Noogutasin. „Vaene Harald,” ütlesin. „Mina küll ei tea, mida ta ilma Matsita peale hakkab.”
Kyrre ei öelnud midagi. Ta võttis meie tassid ja viis need kraanikaussi, seejärel tuli tagasi kohvikannu järele. „Vähemalt on tal sõber,” ütles ta – ja see ajas mind segadusse. Kas ta mõtles Maiat? Või rääkis minust? Kyrre vaatas kella poole köögiseinal. „Nõndaks,” ütles ta, „huvitav, kus mu külaline on? Ta jääb kogu suveks, tead sa.”
„Tõesti?” See oli üllatus. Tavaliselt tulid nad paariks nädalaks, kõige rohkem kuuks. „Mis ajani?”
„Septembri lõpuni,” ütles Kyrre. „Ta maksis kogu raha ette ära. Ütleb, et tal on vaja kohta, kuhu tulla ja kus tööd teha, et rahu ja vaikust saada.”
„Mis tööd?”
„Ta ei öelnud.”
„Aa,” ütlesin ma. Minus tärkas uudishimu. Nii palju kui mina teadsin, polnud mitte keegi hytte’t varem nii kauaks üürinud. „Nojah. See on ju hea, eks?”
Kyrre noogutas. „Ma loodan küll,” ütles ta. Ilmselt ei tahtnud ta saatust kiusata. Olin teda piisavalt kaua tundnud, et seda mõista. Kyrre polnud mees, keda oleks saanud tabada millegi endastmõistetavaks pidamiselt. Ta muretses selleks, et hädasid eemal hoida, ja kui häda tuli, oli see lihtsalt kinnitus, mida ta vajas, et ta polnud piisavalt palju muretsenud. Kyrre heitis mulle oma tavapärase hukatust ennustava pilgu. „Kõik sõltub sellest, mis mees ta on,” ütles ta. Hakkasin naerma ning Kyrre tegi solvunud näo. „Noh,” ütles ta, „ei või iial teada. Ta võib olla koletis.”
Kui ma umbes kella nelja paiku koju jõudsin, olid kosilased ammu läinud. Ema oli ateljees ja majas valitses õhkkond, mille see vahel omandas, õhkkond, et maja on kui mitte päris mahajäetud, siis vähemalt ainuüksi fantoomidest asustatud. Mulle tundub, et selle õhkkonna on ema meelega sepitsenud; sellest hetkest peale, kui mõni külaline meie väravale saabub, on tunne, et kõik pole nii, nagu paistab, tunne, et siin põhineb kõik illusioonil. Mis on ka õigustatud, sest enamjaolt see ta ongi: illusioon, ebatõenäoline maja ja aed, mille keegi on siin põhja kõnnumaal eimillestki esile mananud. Kõik, mida ema loob, on kunstiteos, nii et definitsiooni järgi on kõik illusioon. Näiteks aed. Igal aastal äratab ta selle pärast kuut kuud külma ja pimedust surnuist üles, täites tühikud, kus midagi on ära mädanenud, puhmaste ja moonide ja erksate üheaastaste taimedega, sundides neid tuhandete kilomeetrite kaugusel lammitasandikest ja päikesepaistestest terrassidest, kus nende õige koht on, elavnema ja külma maamulda juurduma, nii et nad kirendavad punaste ja oranžide ja kuldsetena aiapostide ja nikerdatud kivide taustal, mis meie maa-ala sisemist, haritud sektorit sealsamas väljaspool asuvast kaalutletud metsikust tsoonist eraldavad. Nii on see ikka veel, ehkki tänapäeval käib meil haruharva külalisi, ja nii oli see toona. See, mida ema aias tegi, oli alati ime, alati illusioon: Harstad tõi pottidega juureka maguna ja kivirikuseemikuid, ütles emale, et need sobivad sellesse kliimasse palju-palju paremini kui ema eelistatud eksootilised taimed, aga ema naeris ta välja ja jätkas seda, mis tal parajasti käsil oli. Polnud tähtis, kui palju raha või jõupingutusi selleks kulus. Ema tahtis suurejoonelisi värve, ta tahtis tohutuid, korratuid õiekroone ja hapraid magusa lõhnaga kribalaid, millega keegi siin kandis poleks isegi katsetama nõustunud – ning ta tegi selle usinuse ja puhta tahtejõu abil teoks. Mõnel aastal hävitas suur tuul või tihe vihm üleöö kõik tema plaanid, kuid siis lõi ta lihtsalt platsi puhtaks ja hakkas jälle otsast pihta. Harstad ütles talle ikka, et meie kohalik magun on täpselt sama habras ja täpselt sama kaunis kui ema eksootilised lilled, aga Harstad ei mõistnud, mille poole ema püüdles, kui ta aastast aastasse triiphoones seemikuid kärpis ja pistikuid lõikas, iialgi rahule jäämata, alati otsides õit, mis tooks ellu sellise sügava märja värvitooni, mida ta vaimusilmas nägi, mõnelt Sohlbergi maalilt või Itaalia altaripildilt pärit värvi. Ema ei tahtnud lilli, mis oleksid selle kliimaga loomult kohanenud – oleks ta elanud Vahemere ääres, oleks ta täpselt sama palju vaeva näinud, et kivirikke ja emajuuri kasvatada – ta tahtis seda, mis oli äärmiselt ebatõenäoline. Ta tahtis imetabast. Ja ometi, nagu Harstadil oli ükskord jagunud hulljulgust märkida, oli selles aias, nii kaunis kui see ka oli, midagi, mis ei paistnud päris tõsi olevat. See aed oli, nagu Harstad ütles, põhjalik ja hirmuäratav illusioon. Olen üsna kindel, et emal oli hea meel, kui ta kuulis Harstadi seda ütlemas, ehkki ta teadis vähimagi kahtluseta, et Harstad ei mõelnud seda komplimendina.
Ka maja oli illusioon, või pigem rida illusioone. Mõtte, et ta on erak, naerab ema alati välja ja teeskleb üllatust, kui intervjueerijad tema üksildase elu kohta pärivad. Enamik ajakirjanikke ei jälgi oma subjekti, ütleb ema, nad lihtsalt kordavad seda, mida nad on arhiivist lugenud, aga tegelikult on see maja kujundatud varjama kõiki neid esemeid ja omandeid, mis emale tõeliselt korda lähevad. Allkorrusel on mööbel mugav ja köök hästi sisustatud, pildid seintel on hoolikalt valitud – koridoris näituseplakatid ning alumisel trepil graafika ja joonistused inimestelt, keda ema vanasti Oslos ja Bergenis tundis –, ja raamatud riiuleil on täpselt seda sorti raamatud, mida võiks selliselt majalt nagu meie oma oodata, kuid see kõik on lootusetult äraaimatav. Siin, alumisel tasandil, ei paljasta mitte miski siin elavast naisest vähimatki märki. Isegi kui külalisel lubataks ülakorrusele ronida, pole ka seal peaaegu midagi, mis erilist huvi ärataks, ning päris kindlasti mitte midagi, mida ei leiaks mõnest Tromsø või Trondheimi professori või õppejõu majapidamisest. Veel raamatuid, mis on pikas, maja tagaosas asuva lukustatud ukseni viivas koridoris korralikult riiulisse seatud; veel graafilisi lehti Bergeni ja Oslo näitustelt; paar antiikset meremehekirstu täis kunstikatalooge ja reisijuhte; tume jalakapuust tool minu toa vastas trepimademel, kust avaneb vaade aiale ja väinale. Ainus märk sellest, et siin elab kunstnik, on tooli kohal rippuv maal, ja seegi ainus maal on lõpetamata.
Esmapilgul ei avalda see teos erilist muljet. Pädev, aga üldse mitte tüüpiline. Kui see oleks kataloogis, nimetataks seda ilmselt eskiisiks noorest neiust või millekski sellelaadseks, aga ma ütleksin, et teos on kunstniku loomingus mõnevõrra tähendusrikkam, kui see aimu annab. Hooletu vaataja jaoks pole see midagi muud kui kolmeteistkümneaastase kollases kleidis tüdruku portree, nägu suvetaeva poole kaldu, pikad juuksed peaaegu hõbejad ja silmad palju sinisemad, kui nad võinuksid päriselus olla – aga ehkki maal on lõpetamata ja ehkki sellel portreteeritavat kuju võib võtta pigem tüdrukupõlve süütuse abstraktse kehastusena kui konkreetse isikuna, märkaks hoolikas vaatleja kähku, et valitud modell on tegelikult kunstniku tütar. Muidugi ei oskaks isegi kõige teadjam silmitseja maali vaadates öelda, et see oli ema viimane katse inimest kujutada, mida ta alustas ja mille ta pooleli jättis kolm-neli aastat pärast seda, kui oli portreede maalimisest väidetavalt loobunud. Kunstniku loomingu nautleja võinuks huvituda, kui selgelt laseb see aimata tontjaid, peaaegu dešifreerimatuid kujusid, kes vahel palju hilisematele maalidele ilmuvad, võib-olla küll varjudena maastikus, aga ometi samavõrd maastiku osana kui puud ja aasahein ja kivid rannal, ning ei rohkem ega vähem olulisena kui ükskõik mis neist asjust. Ja on tõsi; see lõpetamata maal on üleminekuteos, mitte niivõrd viimane portreteerimiskatse, kuivõrd esimene inimkuju kujutamine ideena, millegi ebakonkreetsena, peaaegu embleemlikuna. Nii palju kui mina tean, pole ema mitte kunagi vaevanud tõsiasi, et see, tema loomingu esimene fantoom on minu järgi tehtud, nii nagu ei paista talle kunagi olevat pähe turgatanud, et see võiks mind vaevata – aga tegelikult ei vaeva. Mitte päriselt. Kunagi ennemuistsel ajal olid mul selle pildi suhtes kahetised tunded; nüüd ei vaevu ma sellele