Uppumiste suvi. John Burnside

ja erepunase kleidi all lehmasaba. Seda noormees muidugi ei näe, enne kui tüdruk on ta vedanud mingisse kaugesse üksildasse kohta, kus varitseb kaos: tumedad kaljud, metsloomad, külm, kiire vastuvool.

      See on täiuslik lugu, isegi kui see on klišee, ja kuna loo tuumas on kaos, oli see endiselt Kyrre lemmik, kõige süngem ja kõige parem, see, mida ta rääkis kõige sagedamini ja kõige suurema naudinguga. See lugu oli ühtlasi kõige tüüpilisem. Sest kui Kyrre lugudel oli midagi ühist, siis järgmine: ükskõik mis kuju me korrale ka ei annaks või kui üksikasjalikult seda ka ei plaanitaks, on kord illusioon ning viimaks kerkib miski taustamürast ja varjudest ning paiskab segi kõik, mida me nii kangekaelselt usume. Või nii on see lugudes – päriselus on see miski alati olemas, palja silma eest varjatud ja ootab õide puhkemist. Mingi spetsiifiline väljend, rike, väljaütlemata soov – pole vaja palju selleks, et lüüsiväravaid avada ja kaost sisse lasta. Minu filosoofia see tookord polnud – see oli Kyrre Opdahli oma –, aga nüüd on. Ma ei tea, kas huldra on päris, aga ma tean, et ta on olemas ning astub varem või hiljem päevavalgele ja võtab selle, kelle järele ta tulnud on, oma haardesse.

      Olin ainult paar tundi majast ära, aga selle aja jooksul oli midagi juhtunud. Kuulsin ema ja ajakirjanikku selsamal hetkel, kui sisse astusin, ning esialgu eeldasin, et Angelika Rossdal järgib tavapärast intervjuuprogrammi, seda, kus ta räägib Sohlbergist ja tsiteerib Diderot’ sõnu Chardini kohta, esmalt prantsuse keeles – olin teda nii palju kordi seda ütlemas kuulnud, et võisin ise mälu järgi tsiteerida – ja siis norra või inglise keeles, olenevalt sellest, mis keelt parajasti räägiti. Ne recherche pas la virtuosité de trompe-l’oeil, mais rend perceptible la vie silencieuse des objets – nii see kõlas. Ema seletas, miks tema jaoks on tähtis, et Chardin keeldus leppimast pelga virtuoossusega ning pingutas, et leida üles see asjade vaikne elu, maalikunstniku paljastus sellest, mis on põhiolemuslik. Tegelikult polnud tal aimugi, kuidas intervjuusid anda, ning ta tundis sellest tõsiasjast suurt lõbu – ja olemusloo kirjutaja või kriitik tema vastas kuulas viisakalt nii kaua, kui see aega võttis, ning läks siis tagasi kontorisse ja kirjutas valmis loo jäisest põhjast pärit kaunist ebamaisest erakust, mida tal algusest peale oli plaanis kirjutada. Paistis, et tol päeval astus ema esile sellesama numbriga, istus söögitoalaua taga tee ja kookide ääres ning rääkis, et küsimusi eemale tõrjuda – ning kuna see mind alati lõbustas, seisatasin hetkeks esikus, et kuulatada.

      „Ma tulin siia valguse pärast,” ütles ema parajasti. „Ainult sel põhjusel. Ma tahtsin selle valguse käes töötada, muud ei midagi.”

      „Kas tõesti? Oli see ainus põhjus?” Mehe hääl oli kerglasem ja vist nooruslikum, kui olin arvanud, ning ma kujutasin ette kedagi kiitsakat ja poisilikku, heledate juustega, mis on tsipake pikavõitu, ning habemega või paksus raamis prillidega, et vanem välja näha. Aga mis minu tähelepanu köitis – mis mulle muret tegi –, oli hääletoon. Selles oli intiimsust, soojust, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. Ta kõlas nagu mees, kes räägib talle sümpaatse inimesega, sõbraga, võib-olla isegi armsamaga. Ta ei kõlanud ajakirjaniku moodi. Hetkeks tekkis vaikus ning ma tundsin, kuidas nad teineteisele otsa vaatasid, ehk naeratades nagu kaks inimest, kes on otsustanud ühist nalja teha.

      „Muud midagi,” ütles ema. „Just valgus tõi mu siia, see valgus ja see värv.” Jälle see vaikus, siis jätkas ema täiesti tõsiselt. „On värvinüansse, mida me näeme kindlasti ainult põhjas. Kirsipunane, leheroheline, tuhkjassinine – need kõik on siin teistmoodi. Suvisel ajal paljastab kesköine või varahommikune valgus sügavusi, mida lõunas eluilmaski ei näe. Ma ei mõistnud Sohlbergi päriselt enne, kui ma põhja tulin. Ta oli mulle alati meeldinud, aga ma arvasin ka, et ta liialdab natuke. Arvasin, et ta on meelega luulelennuline.” Ema hakkas naerma. „Eks ta muidugi omal moel olegi,” ütles ta, ning tol hetkel lipsas mu peast läbi mõte, et ema flirdib. Kosilastega ei rääkinud ta kunagi nii. Isegi mitte Ryvoldiga. Iseäranis mitte Ryvoldiga. Ta flirtis praegu – nad mõlemad flirtisid – ning ehkki ma mehe nägu ei näinud, teadsin, et ta naeratab. Ta meeldis emale ja ka ema meeldis talle, ning vaid paari tunni järel oli intervjuu, mis oli neid siin kokku toonud, endiselt intervjuu, aga see oli ka mäng, mida nad mängisid, mäng, mille tagajärgi polnud neil tahtmist kaaluda. „Ehk on kõik geeniused luulelennulised …”