Ma tõesti üritasin nende paari järgneva päeva jooksul tema järele mitte nuhkida – ja ma ei tea, miks ma ümber mõtlesin ja sinna läksin, arvates, et pistan lihtsalt pea ukse vahelt sisse ja ütlen tere. See pidi olema neljapäev, minu mäletamist mööda soe ja vaikne päev, mil väina poolt aimus ainult õhkõrna tuult ja tiirud vilksatasid vaid paari meetri kaugusel üle vee, pilk naelutatud millelegi, mis nende jaoks oli täielik valguse ja liikumise mõistatus, lõputult edasi-tagasi nihkuv halli ja hõbeda ja soolasinise rägastik, mida nad pidid hetkest hetkesse, läbi pikkade valgete päevade kuni keskööhämarikuni lugema. Olin lugenud, kuidas nad kogu elu niimoodi mööda saatsid, järgnedes pööripäevale alates Lõuna-Argentinast detsembri keskel kuni nende laialipuistatud saarteni juunis ja juulis, valgete ööde olendid, kes vajasid igavest päikest, et näha valgustatud vees oma saaki. Ma armastasin neid. Nad olid kõige ilusamad linnud sellel kaldaribal, aga mitte see ei tõmmanud mind. Mulle meeldis nende juures see, et nad olid nii üleni keskendunud, nii kaugel tähelepanu hajumisest, pealtnäha väsimatud, otsides voogude võnklevas sädeluses pisimatki elava hõbeda niidikest. Kui nad siis nägid seda, mida nad jahtimas olid, sööstsid nad hulljulgelt sisse, kadudes vette nii jäljetult, et jäi mulje, nagu ei pöörduks nad kunagi tagasi, kuid seejärel tõusid nad uuesti pinnale ja virvendasid oma sätendava imetabase saagiga minema.
Peatusin hetkeks valvsalt. Õhk oli täiesti klaar, taevas oli pehmet hämust sinist värvi ja linnud olid oma tavalistes kohtades, mööda randa laiali hargnenult igaüks oma valgustatud territooriumil. Vaatasin enda ümber ringi. Ma ei suutnud kunagi mõelda sellest kohast kui kellelegi teisele kuuluvast, isegi kui suvitajad siin olid; see kuulus liiga tervikliku osana mu territooriumi juurde, see oli liiga tähtis osa sisemisest kaardist, mida ma mõtteis kaasas kandsin. Keegi oli asetanud keset muruplatsi lamamistooli ja selle kõrval rohul oli taldrik pooleldi söödud sarvesaiadega, aga väike aed tundus mahajäetuna ning algul, kahtlemata seetõttu, et mu tähelepanu tõmbas tühi tool, ei märganud ma Martin Crosbiet, kes istus külje peal teises lamamistoolis Kyrre vana paadikuuri kõrval, jälgides, kuidas ma seda kõike silmitsen. Mind oli alt vedanud kentsakas, kummituslaev Marie Celeste’i meenutav õhkkond, mille see koht oli omandanud, jabur ja kergelt sentimentaalne tunne, et keegi on olnud ja läinud, võimalik, et mitte kunagi naasmaks, ning miskipärast kutsus mõte sellest kadumisest mu kurgus ja rinnus esile veidra, aga siiski mitte võõra tunde, tunde, millele ma täpset nime anda ei oska, ehkki sel on midagi pistmist mingisuguse õigluse või täideminekuga, nagu teadmine, et lubadusest on kõige kiuste kinni peetud.
See tunne ei kestnud kauem kui sekundi või kaks – ning siis pöörasin ringi ja nägin teda paari meetri kaugusel minust paremal paadikuuri kõrval istumas. Ta istus seljaga paadikuuri ukse poole ja paistis olevat raamatut lugenud, kui ma välja ilmusin. Mind üllatas, et ma teda seal märganud polnud, aga oli ilmne, et tema oli mind kohe näinud, ning sain aru, et ta oli jälginud mind huviga – ning võib-olla teatava lõbususega –, imestades, kui kaua läheb, enne kui taipan, et ma pole üksi. Ja nüüd, kus ma seda taibanud olin, paistis tal ühtäkki veidi häbi olevat, just nagu oleksin tabanud teda hoopis minu järele nuhkimast. Ainult et see oli võltshäbi ning selle demonstreerimiseks tegi ta väikese etteaste, mis seisnes selles, et ta nõjatus vastu seljatuge ning kaalus hetke midagi, mida ta juba teadis end ütlevat, ning hakkas siis kõnelema, just nagu kutsuks mind vestlusse, mida ta oli oma peas juba alustanud. „Siin on kirjas,” ütles ta, „et aprill on julmim kuu.”
Heitsin pilgu tema käes oleva raamatu poole. Kaant polnud näha, aga teadsin seda tsitaati. Raputasin pead. „Ei usu,” ütlesin ma.
„Siin on kirjas, et …”
„Jaanuar,” ütlesin ma, ühinedes mänguga, teadmata ise, miks. Vaikisin hetke ja tegin näo, et mõtlen järele. „Jah,” ütlesin ma. „Raudselt jaanuar.”
Ta naeratas. „Miks nii?” küsis ta.
„Pime. Külm. Lumehanged aknalauani,” ütlesin. Ma ei pannud seda mängu pahaks, kui see ikka oli mäng. Tookord pidasin seda piisavalt süütuks – ja järsku ma päriselt ei eksinudki. Aga teisalt on üllatav, kui süütu võib igaüks välja näha, kui leiad ta mere kaldalt luulet lugemast.
„Kõlab küll ilusasti,” ütles ta.
„Ongi,” vastasin. „Kuni sa pead kuhugi minema.”
Ta mõtles hetke. „Siis jah,” ütles ta. „Aga kas ta sigitab sireleid surnud maast?”
Tegin näo, et mõtlen järele, ja raputasin siis pead. „Ei mingeid sireleid,” ütlesin. „Jaanuaris küll mitte.”
Ta hakkas naerma, mulle tundus, et võrdlemisi nukralt. Ehkki Martin Crosbie juures oli alati raske aru saada, kui tõelised tema väidetavad emotsioonid on. Ta oli vist kaua kõvasti vaeva näinud, et süütut muljet jätta, ning nukrus oli teda ilmselt pareminigi teeninud kui luule. „Aga aprill?” küsis ta.
„Mis sellega siis on?”
„Kas aprill on julm?”
„Ei,” ütlesin. „Aprill on külmunud. Nagu need viis kuud, mis talle eelnevad. Ega maa siin enne maid üles ei sula.”
„Ja siis on – nagu praegu …” Martin Crosbie vaatas üles taevasse. „Mis küllap on omamoodi julm.”
Kortsutasin vastu tahtmist kulmu. „Julm?” küsisin.
Ta uuris mu nägu, just nagu arvaks, et hoian enda teada mingit salatarkust, mida tal on oma uues elukohas ellujäämiseks tarvis. See oli imelik pilk, leebe, aga ometi veidi süüdistav või vähemalt kahtlustav, ja see peaaegu solvas mind. Peaaegu, aga mitte päris. Ehkki ma ei tundnud Martin Crosbiet üldse, olin juba aimanud, et see on inimene, kes teisi iialgi ei solva; õigupoolest oli ta selle vältimiseks välja töötanud päris keeruka žestide ja hääletoonide süsteemi ning ma märkasin ka seda, ehkki taipasin alles tüki aja pärast, miks. Lõpuks hakkas ta kõnelema. „Nii valge