Aga mul polnud plaanis minna vabatahtlikult seiklema nende sekka, kes olid mind tundnud.
Ma lähen jala. Ma polnud kunagi pikemat maad jala käinud.
Miks me ei võiks siia jääda? uuris Öösilm uniselt. Jões on kalu, osmiku taga metsas on loomi. Mida meil veel vaja on? Miks me peame minema?
Ma pean. Ma pean seda tegema, et jälle inimeseks saada.
Kas sa tõesti usud, et tahad jälle inimene olla? Tajusin ta umbusku, ent ka leppimist sellega, et ma võin proovida. Ta ringutas laisalt, ent ei hakanud üles tõusma, vaid ajas esikäppade varbad harali. Kuhu me läheme?
Tradefordi. Sinna, kus on Regal. Pikk tee ülesjõge.
Kas seal hunte on?
Ma olen kindel, et linnas mitte. Aga Farrows on hunte. Ka Buckis on seniajani hunte. Ainult mitte siinkandis.
Peale meie kahe, rõhutas ta. Ja lisas: ma tahaksin, et seal, kuhu me läheme, oleks hunte. Siis ta pööras ennast ja jäi jälle magama. See käiski hundiks-olemise juurde, mõtlesin. Kuni lahkumiseni ta selle üle enam muret ei tunne. Ning siis ta järgneb mulle ja usaldab oma ellujäämise meie võimete hooleks.
Mina olin aga nii tegemiseks liiga palju inimeseks muutunud. Ma hakkasin juba järgmisel päeval toitu varuma. Öösilma protestidele vaatamata küttisin ma rohkem, kui meile igapäevaseks söögiks vaja oli. Ja kui jahilkäik oli edukas, ei lubanud ma tal ennast ülemäära täis õgida, vaid kuivatasin ning suitsutasin osa lihast. Lõputust Burrichiga rakmete parandamisest oli mulle jäänud piisavalt nahatöö oskusi, et endale suveks pehmed jalanõud valmistada. Määrisin oma vanad saapad korralikult rasvaga sisse ja panin talveks kõrvale.
Päeval, kui Öösilm tukastas, kogusin taimi. Mõned olid tavalised ravimtaimed, mida ma endale varuks tahtsin: pajukoor palaviku vastu, vaarikavarred köha vastu, teeleht mädanike raviks, nõges seedimise korrastamiseks ja nii edasi. Teised nii tervislikud ei olnud. Tegin endale väikese seedripuust karbi ja täitsin selle. Korjasin ja varusin Chade’i juhatatud mürke: mürkputk, kärbseseen, maavits, leedripuu säsi, siumari. Püüdsin valida võimalikult lõhnatuid ja maitsetuid, selliseid, mida saaks hõõruda hästi peeneks ja mis ei muudaks vedeliku värvi. Korjasin ka haldjakoort, tugevat ergutit, millega Chade toibutas Verityt pikkade taidumiste järel.
Regalit ümbritseb ja kaitseb tema kildkond. Nendest kartsin ma kõige enam Willi, aga alahinnata ei tohtinud neist kedagi. Burl oli olnud suur ja tugev poiss ja Carrod oli tüdrukute ees kehkenpüksina käitunud. Aga see oli olnud ammu. Olin näinud, kuidas taiu kasutamine oli Willile mõjunud.
Carrodi ja Burliga polnud mul ammu mingit kontakti olnud ja polnud mõtet nende suhtes midagi oletada. Neid oli treenitud taidu kasutama ja kuigi mu loomulik anne oli kunagi tundunud nende omast märksa tugevam, olin ma valusal kombel teada saanud, et nad oskasid taidu kasutada viisil, mida ei mõistnud isegi Verity. Kui nad peaksid mind taiuga ründama ja ma seejuures ellu jääksin, vajaksin ma toibumiseks haldjakoort.
Tegin teise, suurema laeka, kuhu mahtus mu mürgikarp, kuid mis meenutas kirjutaja laegast: nii sain ma kergemini rändkirjutajat teeselda. Laegas näitaks mind juhututtavatele just sellena. Suled sain hanelt, kelle me pesast tabasime. Mõnda värvipulbrit oskasin ma valmistada ning ma tegin nende hoidmiseks luust torud ja korgid. Jämedamate pintslite jaoks lubas Öösilm mulle vastutahtmist oma karvu. Peenemate jaoks kasutasin jänesekarvu, aga päris rahule ma nendega ei jäänud. See heidutas mind kõvasti. Inimesed eeldasid, et õigel kirjutajal on kaasas kõik vajalik – tindid, pintslid, suled. Järeldasin pahuralt, et Patience’il oli olnud õigus, kui ta väitis: mul on küll ilus käekiri, kuid täieõigusliku kirjutaja oskused mul puuduvad. Lootsin, et mu varudest siiski piisab kõigiks neiks töödeks, mida ma teel Tradefordi võisin leida.
Tuli aeg, mil ma teadsin, et olen toidumoonaga nii hästi varustatud kui võimalik ning peaksin varsti lahkuma, et suveoludes reisida. Ihkasin innukalt kättemaksu, kuid olin kummaliselt tõrges osmikut ja senist elu maha jätma. Ma ei mäletanud oma varasemast elust aega, mil ma tõusin hommikul siis, kui uni ära läks, ning sõin siis, kui mul oli nälg. Mul ei olnud muid ülesandeid peale nende, mis ma ise endale andsin. Ei saanud ju halba teha, kui ma endale tervise taastumiseks aega võtsin. Vangis saadud muhud olid ammu kadunud ja välispinnale olid mu vigastustest jäänud ainult armid, aga mõnel hommikul olin ma ärgates veidralt kange. Vahel ehmatas keha mind valuhoogudega, kui ma millegi järele hüppasin või liiga järsult pead pöörasin. Eriti kurnava jahi järel ma värisesin ja kartsin teadvusekaotust. Otsustasin, et targem on lahkumisega oodata, kuni mu tervis on täiesti korras.
Nii me viivitasime mõnda aega. Päevad olid soojad, küttimine edenes. Päevad libisesid mööda ja ma leppisin oma kehaga. Ma polnud küll karastatud sõdur nagu eelmisel suvel, kuid ma suutsin öisel jahil Öösilmaga sammu pidada. Kui ma uluki tapmiseks hüppe tegin, olid mu liigutused kiired ja kindlad. Mu keha paranes, jätsin mineviku valud endast maha, mäletasin neid, kuid ei mõelnud neile pikemalt. Mind piinanud luupainajad kadusid nagu Öösilma talvekasuka viimased jäljed. Kunagi varem polnud mu elu olnud nii lihtne. Ma olin viimaks endaga rahu teinud.
Ükski rahu ei kesta kaua. Mind äratas sellest unenägu. Tõusime Öösilmaga enne koitu, küttisime ja tapsime koos pundi pakse jäneseid. See mäekülg oli nende urgusid täis ja oma toiduportsu jahtimine oli mandunud tobedaks hüppamisest ja kaevamisest koosnevaks mänguks. Läks juba valgeks, kui me oma mängu lõpetasime. Viskasime end kasesalu varjulaikudesse siruli, sõime oma saaki ja jäime tukkuma. Miski – võimalik, et võbelev päikesevalgus mu suletud laugudel – tõi mulle unenäo.
Olin tagasi Hirvelossis. Vanas vahtkonnaruumis, siruli külmal kivipõrandal, karmi pilguga meeste ringi keskel. Põrand mu põse all oli jahtuvast verest libekleepuv. Hingeldasin päranisui ning vere lõhn ja maitse täitsid mu meeli. Siis nad tahtsid mind jälle ette võtta, mitte ainult mees, kelle rusikaid katsid nahkkindad, vaid ka Will, tabamatu ja nähtamatu Will, kes libises hääletult mu kaitsemüüridest läbi ja hiilis mu teadvusse. „Palun, oodake, palun,” anusin. „Pidage, ma palun teid. Teil pole vaja mind karta või vihata. Ma olen kõigest hunt. Lihtsalt hunt, ma pole teile ohtlik. Ma ei tee teile halba, laske mul ainult minna. Ma olen teie jaoks tühisus. Ma ei tülita teid enam kunagi, Ma olen kõigest hunt.” Tõstsin koonu taeva poole ja ulgusin.
Ärkasin oma ulgumise peale.
Veeretasin end kätele ja põlvedele, raputasin end põhjalikult ja tõusin siis jalule. Unenägu, ütlesin endale. Ainult unenägu. Hirm ja häbi voolasid minust üle, määrisid mind oma möödumisega. Unenäos olin ma halastust palunud, tegelikult polnud ma seda teinud. Ma ei ole argpüks, kinnitasin endale. Või olin? Näis, et ma tunnen ikka veel vere lõhna ja maitset.
Kuhu sa lähed? küsis Öösilm laisalt. Ta lebas kaugemal varjus ja ta kasukas maskeeris teda seal üllatavalt hästi.
Vee äärde.
Läksin jõe äärde, pesin kleepuva jänesevere näolt ja kätelt ning jõin siis pikalt. Pesin uuesti nägu, kraapisin küüntega habemest verd. Järsku otsustasin, et ei taha enam habet kanda. Nagunii polnud mul kavas minna kuhugi, kus mind võidaks ära tunda. Läksin tagasi karjaseonni habet ajama.
Uksel pani läppunud lõhn mu nina krimpsutama. Öösilmal oli õigus, sees magamine oli nüristanud mu haistmismeelt. Mul oli raske uskudagi, et olin seda talunud. Astusin tõrksalt sisse, inimlõhnad panid mu turtsuma. Mõned ööd tagasi oli vihma sadanud. Niiskus oli pääsenud mu kuivatatud lihasse ja osa oli halvaks läinud. Sorteerisin lihatükid, mõni oli juba nii paha, et pani nina kirtsutama. Lausa ussitas. Kuni ma hoolikalt oma lihavarusid kontrollisin, tõrjusin mingit närivat ja närvilist tunnet. Alles siis, kui võtsin noa ja pidin hakkama seda puhastama õhukesest roostekorrast, olin sunnitud endale tõtt tunnistama.
Ma polnud siin käinud juba päevi.
Võib-olla