Ärkasin sellest, et Öösilm nügis oma külma ninaga mu põske. Ka siis ei tõusnud ma ehmatusega üles, vaid sain kuidagi tuimalt oma ümbrusest teadlikuks. Mu pea lõhkus ja nägu tundus kange. Kui ma end põrandal istuli lükkasin, veeres eemale tühi pudel, milles oli olnud leedrimarjavein.
Sa magad liiga sügavalt. Oled sa haige?
Ei. Ainult loll.
Ma pole varem märganud, et see su sügavamalt magama paneks.
Ta tonksas mind veel kord ninaga ja ma lükkasin ta eemale. Surusin silmad hetkeks kinni ja avasin taas. Miski ei läinud sellest paremaks.
Viskasin paar puupilbast õhtuse tule sütele. „Kas on hommik?” küsisin uniselt ja valjusti.
Valgus hakkas just muutuma. Me peaksime jälle jäneseurgude juurde minema.
Mine sina. Ma pole näljane.
Olgu. Ta hakkas liikuma, kuid peatus avatud uksel. Ma arvan, et toas magamine ei tee sulle head. Siis oli ta läinud, hall vari lävepakul. Lasin end aeglaselt pikali ja sulgesin silmad. Otsustasin, et magan õige natuke veel.
Kui ma uuesti ärkasin, paistis avatud uksest hele päevavalgus. Kiire vaistuotsing leidis täiskõhuga hundi tammepuu kahe suure juure vahelt täpilisest päikesevalgusest tukkumast. Heledate päikesepaisteliste päevadega polnud Öösilmal just palju peale hakata. Sel päeval olin temaga nõus, kuid sundisin end eilsest otsusest kinni pidama. Hakkasin osmikut koristama. Siis tuli mulle pähe, et tõenäoliselt ei näe ma seda kohta enam kunagi. Harjumuse jõud pani mu siiski põrandat lõpuni pühkima. Võtsin koldest tuha ja panin sinna sületäie puid. Kui keegi peaks siit möödudes varjualust vajama, leiab ta kõik enda jaoks valmis olevat. Korjasin kokku oma kuivanud riided ja seadsin laua peale kõik, mida ma tahtsin kaasa võtta. Seda oli õnnetult vähe – eriti kui arvestada, et midagi muud mul ei olnudki. Ent kui ma mõtlesin, et pean kõike seljas kandma, siis oli seda päris palju. Läksin jõe äärde jooma ja pesema, enne kui hakata oma kraamist korralikku pakki tegema.
Jõe äärest tagasi jalutades mõtlesin, kui pahuraks teeb Öösilma päevane rändamine. Nägin, et olin millegipärast oma varupüksid lävele pillanud. Kummardasin sisenedes neid üles võtma ja viskasin need lauale. Järsku sain aru, et ma pole üksi.
Rõivatükk ukse ees oleks pidanud mind hoiatama, aga ma olin muutunud hooletuks. Liiga kaua polnud miski mind ähvardanud. Olin ümbruses toimuvat kontrollides hakanud liialt usaldama oma vaistu. Sepistatuid selle abil ei märka. Nende vastu polnud kasu taiust ega vaistust. Neid oli kaks, mõlemad olid noored mehed ja paistis, et nad olid sepistatud suhteliselt hiljuti. Nende riided olid üsna terved ja kuigi nad olid määrdunud, polnud mustus veel naha sisse imbunud ja juuksed polnud pulstunud, aga just nii olin ma harjunud sepistatuid nägema.
Enamasti olin sepistatutega võidelnud talvel, mil nad olid näljast nõrgestatud. Üks mu kohustusi kuningas Shrewdi salamõrtsukana oli olnud hoida Hirvelossi ümbrus neist vabana. Me polnud kunagi avastanud, millist võlujõudu punalaevnikud kasutasid, kui nad röövisid meie inimesi perede juurest ja tõid nad mõne tunni pärast tagasi tundetute jõhkarditena. Teadsime ainult, et ainus ravi on halastussurm. Sepistatud oli kõige hullem õudus, mille punalaevnikud meie vastu valla päästsid. Nad jätsid meie sugulased meid röövima veel kauaks pärast seda, kui nad ise olid oma laevadega kadunud. Mis oli halvem: vaadata vennale näkku, teades, et nüüdsest on vargus, mõrv ja vägistamine tema jaoks oma tahtmise saamiseks normaalsed käitumisviisid? Või võtta nuga, minna ja ta üles otsida ning tappa?
Olin tabanud need kaks minu asjade käppimiselt. Nad sõid, pihud kuivatatud liha täis, samas teineteist valvsalt silmas pidades. Kuigi sepistatud võisid koos rännata, ei tundnud nad kellegi suhtes vähimatki ustavust. Tõenäoliselt oli teiste inimeste seltskond lihtsalt harjumuslik. Olin näinud neid üksteist metsikult ründamas, kui röövitud varale oli mitu tahtjat või kui nad olid lihtsalt näljased. Ent nüüd pöörasid nad pilgud uurivalt minu poole. Tardusin paigale. Ühe hetke jagu ei liikunud keegi paigast.
Neil oli toit ja kõik mu asjad. Kuni ma neid tagasi ei tahtnud, polnud põhjust mind rünnata. Nihutasin end ukse poole, astusin aeglaselt ja ettevaatlikult, hoides käed liikumatult all. Just nagu ma oleksin teinud, sattudes saagi tabanud karu peale, ei vaadanud ma nende poolegi, kui aeglaselt nende territooriumilt välja taganesin. Olin juba peaaegu ukse juures, kui üks neist oma määrdunud käega minu poole osutas.
„Näeb und liiga valjusti!” kuulutas ta vihaselt. Mõlemad pillasid oma saagi ja kargasid minu poole.
Pöördusin ja pistsin jooksu, põrgates uksel kokku veel ühega, kes parajasti sisenes. Tal oli seljas mu tagavarasärk – ja palju muud ei olnudki. Ta haaras minust instinktiivselt kinni. Ma ei kõhelnud. Sain vöölt noa haarata ja seda ma tegingi, siis lõin talle sellega mitu korda kõhtu, kuni ta mu lahti lasi. Ta tõmbus valust röökides kössi ja ma surusin end temast mööda.
Vend! tajusin ma ja teadsin, et Öösilm on tulemas, aga ta oli liiga kaugel, üleval mäeseljakul. Üks mees lõi mind tugevasti selja tagant ja ma kukkusin. Veeresin tema haardes ja karjusin kähedalt hirmust, sest ta oli järsku äratanud minus kõik põletavad mälestused Regali vangikongist. Paanika haaras mind nagu kiire toimega mürk. Vajusin tagasi luupainajasse. Olin liiga hirmunud, et liigutada. Mu süda tagus, ma ei saanud hingata, käed olid tuimad, ma ei saanud aru, kas mul on nuga veel pihus. Ta käsi puudutas mu kõri. Hakkasin pööraselt vehkima, mõeldes vaid põgenemisele, selle puudutuse vältimisele. Ta kaaslane päästis mu tahtmatult: kuna ma rabelesin, riivas ta jalalöök ainult mu külge, tabas aga kõvasti mind kinni hoidva mehe roideid. Kuulsin, kuidas ta õhku ahmis, tõukasin metsikult ja sain ta enda pealt maha. Veeretasin end eemale, sain püsti ja põgenesin.
Joostes andis mulle jõudu nii tugev hirm, et ma ei suutnud mõelda. Kuulsin, et üks meestest oli mul kannul, ja mulle tundus, et teine pole samuti kaugel. Kuid ma tundsin neid künkaid ja karjamaid nüüdseks niisama hästi, kui neid tundis mu hunt. Juhtisin neid osmiku taga asuvast järsust mäeküljest üles, enne aga, kui nad harjale jõudsid, muutsin ma suunda ja heitsin maha. Talve viimane torm oli seal tammepuu maha murdnud, tõstes selle segipõimunud juurtega üles suure lahmaka mulda, tüvi aga oli langetanud mitu väiksemat puud. Kokku oli see paras segadik tüvedest ja okstest, mis ühtlasi päästis metsa laia vöödi päikesepaistet. Põldmurakad olid rõõmsalt kasvama hakanud ja asunud langenud hiiglast vallutama. Heitsin end selle kõrval maha. Roomasin kõhuli okkaliste põldmarjavarte vahelt läbi, jõudsin tammetüve alla pimedusse ja lebasin täiesti liikumatult.
Kuulsin nende vihaseid hüüdeid, kui nad mind otsisid. Paanikas piirasin ka oma teadvuse müüridega.
„Näeb und liiga valjusti,” oli sepistatu mind süüdistanud. Noh, Chade ja Verity olid mõlemad kahtlustanud, et taidumine meelitab sepistatuid ligi. Võib-olla puudutas taiu kasutamiseks vajalik tundeteravus ja selle tunde laienemine neis midagi, meenutas neile, millest kõigest nad olid ilma jäänud.
Ja tekitas neis tahtmise tappa kõik, kes veel tundsid? Võimalik.
Vend?
See oli Öösilm, ainult kuidagi vaikne või väga kaugel. Söandasin end tema jaoks pisut avada.
Minuga on korras. Kus sa oled?
Siinsamas. Kuulsin krabinat ja järsku oligi ta kohal, vingerdas kõhuli minu juurde. Ta puudutas ninaga mu põske. Said sa viga?
„Ei.” Ma jooksin ära.
Tark tegu, märkis ta, ja ma sain aru, et ta mõtles seda tõsiselt.
Aga ma tundsin ka, et ta oli üllatunud. Ta polnud kunagi näinud mind sepistatute eest põgenemas. Varem olin ma alati