Olin andnud talle jõudu, kuid mitte tervist, ja minu käest saadud elujõud pidi tema käes kiiresti läbi põlema, sest see polnud tõeline jõud, just nagu haljakoore tee pole kosutav söök.
Kus sa oled? uurisin.
Mägedes, ütles ta tõrksalt ja lisas, rohkem öelda pole turvaline. Me ei tohiks taidu kasutada. On neid, kes püüaksid meid pealt kuulata.
Aga ta ei katkestanud sidet ja ma teadsin, et ta ihkab niisama palju küsimusi esitada kui mina. Püüdsin mõelda, mida talle öelda. Ma ei tundnud küll kellegi teise juuresolekut, kuid ma polnud kindel, kas oskaksin ära tunda, kui keegi meie järele luuraks. Pikki hetki oli meie side lihtsalt teadmine teise olemasolust. Siis hoiatas Verity mind rangelt: Sa pead olema ettevaatlikum. Sa tõmbad endale pahandusi kaela. Ometi rõõmustad sa mu südant. Ma olen pidanud pikka aega läbi ajama sõbra puudutuseta.
Siis on see väärt riski, mida see mulle tähendab. Ma kõhklesin ja leidsin, et ei saa oma mõtet talle usaldada. Mu kuningas. On midagi, mida ma pean tegema. Aga kui see on tehtud, tulen ma sinu juurde.
Tajusin midagi tema poolt. Nii tugevat tänulikkust, et see pani mind ennast väärituna tundma. Ma loodan, et olen ikka veel siin, kui sa saabud. Siis rangemalt: Ära nimeta nimesid, taiu vaid siis, kui see on hädavajalik. Ja siis leebemalt: Hoia ennast, poiss. Ole väga ettevaatlik. Nad on halastamatud.
Ja siis oli ta läinud.
Ta oli taiuühenduse puhtalt katkestanud. Lootsin, et ükskõik, kus ta ka viibib, kasutab ta minult laenatud jõudu toidu või turvalise puhkepaiga otsimiseks. Olin tajunud, et ta elab tagaaetuna, alati ettevaatlikuna, alati näljasena. Saakloomana, umbes nagu mina. Ja midagi oli veel. Vigastus või palavik? Nõjatusin värisedes tooli seljatoele. Teadsin juba, et püsti tõusta pole mõtet proovidagi. Taiu kasutamine võttis minult niigi jõu, aga ma olin avanud end Verityle ja lasknud tal seda endast veelgi ammutada. Mõtlesin, et kui värisemine üle läheb, teen endale haldjakoorest teed ja taastan jõu. Esialgu jäi mul aga üle vaid istuda, tulle vaadata ja Verityle mõelda.
Verity oli Hirvelossist lahkunud möödunud sügisel. See tundus nüüd olevat terve igaviku kaugusel. Kui Verity lahkus, oli kuningas Shrewd veel elus ja Verity naine Kettricken ootas last. Ta oli võtnud endale ülesande. Välissaarte punalaevnikud olid meie rannikut rüüstanud juba kolm aastat ning kõik meie katsed neid tõrjuda olid läbi kukkunud. Nii oligi Kuue Hertsogkonna noorkuningas Verity võtnud ette teekonna mägedesse, et leida meie peaaegu legendaarsed liitlased elderlingid. Vanad legendid väitsid, et kunagi inimpõlvede eest oli kuningas Wisdom nad leidnud ning nad olid aidanud Kuut Hertsogkonda samasuguste rüüstajate vastu. Ka olid nad lubanud tagasi tulla, kui selline vajadus uuesti peaks tekkima. Ning Verity oli jätnud oma naise ja riigi, et neid otsida ja neile nende lubadust meelde tuletada. Maha olid jäänud ta eakas isa, kuningas Shrewd, ja ta noorem vend, prints Regal.
Peaaegu kohe, kui Verity lahkus, hakkas Regal tema vastu tegutsema. Sõbrustas sisemaa hertsogitega ja eiras rannaäärsete hertsogite vajadusi. Ma kahtlustasin, et tema oli vargsi sosistatud kuulujuttude taga, mis naeruvääristasid Verity teekonda ja lasid tal paista vastutustundetu tobuna, kui mitte lausa hullumeelsena. Taidujate kildkond oleks pidanud Verityle ustav olema, kuid tegelikult olid nad juba ammu Regali teenistusse meelitatud. Regal kasutas neid, et teatada Verity surmast teel mägedesse, ning kuulutas end siis noorkuningaks. Haige kuningas Shrewd oli nagunii tema täieliku kontrolli all; Regal oli teatanud, et viib oma õukonna sisemaale, jättes Hirvelossi sellega punalaevnike meelevalda. Kui ta teatas, et kuningas Shrewd ja Verity kuninganna Kettricken peavad koos temaga minema, otsustas Chade, et me peame tegutsema. Teadsime, et Regal ei lubaks kummalgi kauaks enda ja trooni vahele jääda. Nii me tegimegi plaani nad mõlemad põgenema aidata – sama õhtul, kui Regal end noorkuningaks kuulutab. Miski ei läinud plaanipäraselt. Rannaäärsed hertsogid oli valmis Regali vastu mässu tõstma ja nad püüdsid ka mind oma vastuhakuga liituma värvata. Nõustusin nendega ühinema, lootes säilitada Hirvelossi tugipunktina Verity jaoks. Ent kaks kildkonna liiget tapsid kuninga enne, kui me jõudsime ta minema toimetada. Ainult Kettricken oli põgenenud ja kuigi ma tapsin need, kes olid tapnud kuningas Shrewdi, sattusin ma ise vangistusse, mind piinati ja süüdistati vaistumaagia kasutamises. Mu isa naine, emand Patience oli mu kaitseks välja astunud, kuid sellest polnud kasu. Kui Burrichil poleks õnnestunud mulle mürki sokutada, oleks mind vee kohal üles poodud ja siis põletatud. Ent mürgist oli piisanud, et veenda kõiki mu surmas. Mu hing rändas koos Öösilmaga tema kehas ringi, Patience aga nõudis mu keha vangikongist välja ning mattis maha.
Talle teadmata kaevasid Burrich ja Chade mu välja niipea, kui see oli turvaline.
Pilgutasin silmi ja pöörasin pilgu leekidelt kõrvale. Tuli oli peaaegu lõpuni põlenud. Mu eluga oli sama lugu, mu seljataha olid jäänud ainult söed. Polnud mingit võimalust võita tagasi naist, keda ma olin armastanud. Molly uskus, et ma olen surnud, ja kahtlemata suhtus ta põlgusega mu vaistumaagia kasutamisse. Ning üldse oli ta lahkunud juba mitu päeva enne seda, kui mu ülejäänud elu koost lagunes.
Olin tundnud teda sellest ajast saadik, mil me olime lapsed ja mängisime koos Hirvelossi linna tänavatel ja sadamas. Ta hüüdis mind Uuspoisiks ja arvas, et olen üks kindluse paljudest lastest, tallipoiss või kirjutaja õpilane. Ta oli minusse armunud enne, kui avastas, et ma olen Sohik, abieluväline poeg, kelle pärast Chivalry oli trooni pärimisest loobunud. Kui ta teada sai, oleksin ta äärepealt kaotanud. Aga ma suutsin veenda teda mind usaldama, minusse uskuma, ning peaaegu aasta aega klammerdusime kõigist takistustest hoolimata teineteise külge. Ikka ja jälle pidin ma asetama esikohale oma kohustuse kuninga ees, selle asemel, et teha, mida me oleksime tahtnud. Kuningas ei andnud mulle luba abielluda; Molly leppis sellega. Kuningas lubas mu teisele naisele. Ka selle kannatas mu kallim välja. Teda ähvardati ja narriti „Sohiku libuks”. Ma polnud võimeline teda kaitsma. Ta oli kogu aeg olnud nii vääramatu… kuni ütles mulle ühel päeval lihtsalt, et on keegi teine, keda ta armastab ning kelle pärast jätab ta kõrvale kõik muu, just nagu tegin mina oma kuninga pärast. Ja ta jättis mu maha. Ma ei saanud teda süüdistada. Sain ainult temast puudust tunda.
Sulgesin silmad. Olin väsinud, lausa kurnatud. Ja Verity oli hoiatanud, et ma hädavajaduseta taidu ei kasutaks. Aga ei teeks ju ometi halba, kui ma püüaksin Mollyle pilku heita. Et teda hetkeks lihtsalt näha, veenduda, et temaga on kõik korras… Tõenäoliselt mul isegi ei õnnestuks teda näha. Aga mida halba võiks juhtuda, kui ma hetkeks prooviksin?
See peaks olema lihtne. Tema üksikasjalik meenutamine ei nõudnud minult mingit pingutust. Olin nii sageli sisse hinganud tema lõhna, mis koosnes ürtidest, mida ta kasutas oma küünalde lõhnastamiseks, ja tema enda armsa naha soojusest. Teadsin ta hääle iga varjundit, seda, kuidas see naerdes madalamaks läks. Võisin täpselt meenutada ta lõuajoont ja seda, kuidas ta minu peale pahaseks saades lõuga kergitas. Tundsin ta läikivaid tumepruune juukseid ja ta tumedate silmade sähvivat pilku. Tal oli kombeks panna käed mu põskedele ja mind kõvasti kinni hoida, kui ta mind suudles… Tõstsin käe põsele, soovides leida sealt eest tema käe, sellest kinni võtta ja igavesti nii hoida. Selle asemel tundsin põsel ainult armi. Mu silmadesse tõusid tobedad kuumad pisarad. Pilgutasin silmi, et neid tõrjuda; korraks läksid leegid koldes uduseks, siis sain selge nägemise tagasi. Olen väsinud, kinnitasin endale. Liiga väsinud, et üritada oma taiuga Mollyt leida. Peaksin pigem proovima magada. Püüdsin end eraldada neist liigagi inimlikest tunnetest. Ent kui ma valisin inimeseks olemise, valisin ma just nimelt selle. Võib-olla oleks mõistlikum olla hunt. Hundil ju ometi selliseid tundeid ei olnud.
Väljas ööpimeduses tõstis üks üksik hunt koonu ja ulgus järsku taeva poole, lõhestades öö oma üksilduse ja meeleheitega.
IV
TEE PIKI JÕGE
Buck on vanim Kuuest Hertsogkonnast, selle rannajoon ulatub Highdownist lõuna poole, haarates endasse Hirvejõe suudme ja Hirvelahe. Sarvesaar kuulub