„Ei.” Napilt.
„Mis ei?”
Ta raputas aeglaselt pead. „Tänase õhtuga on mulle väga selgeks saanud, et ma ei saa enam milleski sinule toetuda. Sa ei saa minult mingeid ülesandeid ega ole nüüdsest osaline minu plaanides. Need päevad on möödas.” Ma ei mõistnud lõplikkust ta hääles. Ta pöördus kõrvale, pilk kauguses. Kui ta uuesti rääkima hakkas, siis mitte nagu õpetaja, vaid nagu Chade. Vaatas ta seejuures ikka seina. „Ma armastan sind, poiss. Seda ma sinult tagasi ei võta. Aga sa oled ohtlik. Ning see, mida me tegema peame, on piisavalt ohtlik juba selletagi, et sa vahepeal hullunud sõdalaseks pööraksid.”
„Mida sa kavatsed?” küsisin tahtmatult.
Ta vaatas mulle otsa ja raputas aeglaselt pead. Seda saladust hoides katkestas ta meie sidemed. Tundsin end järsku pidetuna. Vaatasin juhmilt, kuidas ta oma kompsu ja mantli võttis.
„Väljas on pime,” tuletasin meelde. „Ning teekond Hirvelossi on pikk ja raske isegi päevavalgel. Sa võiksid vähemalt ööseks jääda, Chade.”
„Ma ei saa. Sa torgiksid seda vaidlust nagu kärna, kuni see jälle veritsema hakkab. Halbu sõnu on juba piisavalt öeldud. On parem, kui ma nüüd lähen.”
Ja ta läks.
Istusin üksi ja vaatasin, kuidas tuli lõpuni põles. Olin nende mõlemaga liiga kaugele läinud, palju kaugemale, kui olin kavatsenud. Olin tahtnud hakata neist sõltumatut teed käima, selle asemel olin aga mürgitanud kõik mälestused, mis neil minust olid. See oli tehtud. Seda ei saanud tagasi võtta. Tõusin ja pakkisin oma asjad kokku. See võttis väga vähe aega. Keerasin need lihtsalt oma talvemantlisse. Mõtlesin, kas ma olin nii käitunud lapsikust haavumisest või ootamatust otsustusvõimest. Ja mõtlesin, kas neil kahel oligi üldse vahet. Istusin tükk aega kolde ees ja pigistasin oma kompsu käte vahel. Tahtsin, et Burrich tuleks tagasi ja näeks, et ma kahetsen – teaks, et kahetsesin, enne kui lahkusin. Siis sundisin end hoolikalt järele mõtlema. Sidusin kompsu jälle lahti, laotasin teki kolde ette ja sirutasin end sellel välja. Sellest saadik, mil Burrich oli mind surnust tagasi tirinud, oli ta maganud minu ja ukse vahel. Võib-olla oli see mind paigal hoidnud. Mõnel ööl oli mulle tundunud, et tema oligi ainus, mis mind pimedusest lahutas. Nüüd teda polnud. Osmikul olid küll seinad, kuid mulle tundus, et olen üksi keset lagedat maailma.
Mina jään alati sinuga.
Ma tean. Ja mina sinuga. Ma küll püüdsin, kuid ei suutnud sõnadesse õiget tunnet panna. Olin välja valanud kõik tunded, mis mul olid, ja nüüd olin ma tühi. Ning nii väsinud. Aga nii palju oli veel teha.
Hall mees räägib Karja Südamega. Kas ma kuulan?
Ei. Nende sõnad on nende omad.Tundsin kadedust, et nemad on koos, mina aga üksi. Ent samas see ka lohutas. Ehk suudab Burrich veenda Chade’i hommikuni jääma. Ehk suudab Chade leevendada mürki, mida ma olin Burrichile pritsinud. Vaatasin tulle. Ma polnud endast just heal arvamusel.
Öös on üks surnud punkt, kõige külmem ja pimedam aeg, mil maailm on unustanud õhtu ja koidik pole isegi mitte veel lubadus. Aeg, mil on kaugelt liiga vara üles tõusta, kuid nii hilja magama heita pole ka erilist mõtet. Just siis tuli Burrich sisse. Ma küll ei maganud, kuid ei liigutanud. Teda see ei petnud.
„Chade läks ära,” ütles ta vaikselt. Kuulsin, kuidas ta ümberkukkunud tooli püsti tõstis. Ta istus sellele ja hakkas saapaid jalast võtma. Ma ei tajunud tema poolt viha või vaenulikkust. Just nagu poleks ma oma tigedaid sõnu välja öelnudki.
Või nagu oleks ta tõugatud ükskõiksusse, mis on teisel pool viha ja valu.
„Väljas kõndimiseks on tema jaoks liiga pime,” ütlesin tuleleekidele. Ütlesin ettevaatlikult, kartes rikkuda tekkinud rahu.
„Ma tean. Aga tal oli kaasas väike latern. Ta ütles, et jääda kartis ta rohkem – kartis, et ei suuda oma otsuse juurde kindlaks jääda. Et sul minna lasta.”
See, mille nimel ma enne olin lõrisenud, tundus nüüd lausa hülgamisena. Mind haaras hirm, mis õõnestas mu otsust. Tõusin paanikasse sattudes istuma. Hingasin pikalt ja värisevalt sisse. „Burrich. Mis ma sulle enne ütlesin, ma olin vihane, ma…”
„Sa tabasid täpselt märki.” Ta häälitsus võinuks olla naer, kui selles poleks olnud nii rasket kibedust.
„Ainult selles mõttes, et inimesed, kes tunnevad teineteist kõige paremini, teavad ka, kuidas teisele kõige rohkem haiget teha,” vastasin vabandavalt.
„Ei. Asi pole selles. Võib-olla vajab see koer tõesti peremeest.” Pilge ta hääles, kui ta seda enda kohta ütles, oli mürgisem kui tigedus, mida mina enne olin jaganud. Ma ei suutnud midagi öelda. Ta ajas end toolil sirgu, lastes saabastel põrandale kukkuda. Vaatas siis minu poole. „Fitz, ma ei tahtnud teha sinust endasugust. Sellist asja ei sooviks ma küll mitte kellelegi. Ma tahtsin, et sa oleksid rohkem oma isa moodi. Aga vahel tundus, et ükskõik, mida ma ka teeksin, sead sa järjekindlalt oma elu minu järgi.” Ta silmitses mõnda aega süsi. Viimaks hakkas ta jälle rääkima, vaikselt ja tule poole. See kõlas nii, nagu jutustaks ta unisele lapsele muinasjuttu.
„Ma sündisin Kalheedi riikides. Väike rannikulinn, sadam kala- ja kaubalaevadele. Lees. Mu ema oli pesunaine, et vanaema ja mind üleval pidada. Mu isa oli surnud enne minu sündi, meri võttis ta. Vanaema valvas minu järele, aga ta oli väga vana ja tihti haige.” Kuulsin jälle ta kibestunud naeru. „Eluaegne orjapõli ei tähenda vanaduses tugevat tervist. Vanaema armastas mind ja hoolitses minu eest, nagu vähegi suutis. Aga ma polnud poiss, kes istuks toas ja mängiks vaikseid mänge. Ja kodus polnud keegi ka nii tugev, et mu tahtmisele vastu saada.
Nii ma sidusin end juba väga noorena ainsa tugeva isasega, kes maailmas minu vastu huvi tundis. Tänavakrants. Räpane. Armiline. Ainus, mida ta hindas, oli ellujäämine, ja ustav oli ta ainult mulle. Nagu ka mina talle. Ma ei tundnud muud, kui tema maailma ja tema viise. Võtta, mida tahad, ja siis, kui tahad, tundmata muret selle pärast, mis pärast saab. Ma olen kindel, et sa tead, mida ma silmas pean. Naabrid arvasid, et ma olen tumm. Ema arvas, et ma olen poolearuline. Ma usun, et vanaema aimas midagi. Ta püüdis koera minema kihutada, aga just nagu sinul, oli ka minul oma tahtmine. Ma olin vist kaheksane, kui ta hobuse ja vankri vahele jooksis ning surma sai. Ta varastas parajasti peekonitükki.” Burrich tõusis toolilt ja läks oma tekkide juurde.
Mina olin olnud veel noorem, kui Burrich minult Nosu võttis. Olin uskunud, et koer on surnud. Burrich oli aga kogenud oma seotud kaaslase tõelist vägivaldset surma. See erines vaid vähe enda surmast. „Mida sa siis tegid?” küsisin vaikselt.
Kuulsin, kuidas ta aset korraldas ja pikali heitis. „Õppisin rääkima,” ütles ta veidi aja pärast. „Vanaema sundis mind Slashi surmast üle saama. Mingis mõttes ma kandsin oma seotuse talle üle. Mitte et ma oleksin Slashi õpetusi unustanud. Minust sai varas, ja seejuures päris hea. Tegin oma uue ametiga ema ja vanaema elu pisut kergemaks, kuigi nad ei kahtlustanud kunagi, millega ma tegelesin. Umbes viie aasta pärast käis verekatk üle Kalheedi. Ma polnud sellist asja enne näinud. Nad mõlemad surid ja ma jäin üksi. Nii et ma läksin sõduriks.”
Kuulasin imestusega. Kõik need aastad olin ma tundnud teda sõnaahtra mehena. Joomine polnud ta keelepaelu lahti päästnud, vaid oli teinud ta veel vaiksemaks. Nüüd voolasid sõnad temast välja, pesid maha mu aastatepikkused uudistamised ja kahtlused. Ma ei teadnud, miks ta järsku nii avameelselt rääkis. Ta hääl oli ainus heli koldetulest valgustatud toas.
„Kõigepealt ma võitlesin Kalheedi väiksemat sorti maaomaniku Jecto väes. Ma ei teadnud ega