Nad tegelevad sellega koos, tema ja Blake. Nad aitavad teineteisel sellest üle saada, üle päevadest ja öödest, mis neid tühjas pesas ootavad. Nad olid olnud enne Natalie’d perekond ja nad saavad selleks jälle, ka vaid kahekesi olles. See võib isegi tore olla, nii nagu vanasti, kui nad olid parimad sõbrad, partnerid ja armukesed … päevil, kui nad käisid koos tantsimas ega tulnud koju enne päikesetõusu.
Annie pööras end ringi, et mehele otsa vaadata ja lükkas tal juuksekihara silmilt. „Ma armastan sind. Me aitame teineteisel sellest üle saada.”
Mees ei vastanud.
Ta polnud seda mehelt oodanudki, aga kohmetu vaikus sellegipoolest lausa torkas. Ta surus pettumuse alla ja avas autoukse. Tillukesed vihmapiisad langesid läbi ukseava, tehes ta varruka märjaks. „Sellest tuleb üksildane kevad. Ehk peaksin Lupitaga rääkima ja grillpeo korraldama. Me pole enam aastaid vanamoodsaid rannapidusid teinud. See mõjuks meile hästi. Oleks ju nii imelik kõndida majas ringi ilma …”
„Annie.” Mees lausus ta nime nii teravalt, et naine hammustas keset lauset keelde.
Mees pöördus tema poole ja Annie nägi, et tal on silmis pisarad.
Naine kummardas ta poole ja puudutas põgusa hellitusega mehe põske. „Ka mina igatsen tema järele.”
Mees pööras pilgu kõrvale ja ohkas raskelt. „Sa ei saa aru. Ma tahan lahutust.”
Teine peatükk
„Ma kavatsesin selle jutuga oodata … vähemalt järgmise nädalani. Aga mõte tänaõhtusele kojutulekule …” Blake raputas pead ja jättis lause lõpetamata.
Väga aeglaselt sulges Annie autoukse. Vihm lõi vastu tuuleklaasi ja jooksis niredena aknalt alla, muutes autost väljapoole jääva maailma hägusaks.
Pole võimalik, et ta kuulis õigesti. Kulmu kortsutades sirutas Annie mehele käe. „Millest sa räägid …”
Mees tõmbas end eemale, akna vastu, nagu oleks naise puudutus – mida ta oli nii kaua tundnud – nüüd äkki eemaletõukav.
See kõik muutus järsku koos mehe tõrjuva liigutusega reaalseks. Abikaasa küsib temalt lahutust. Annie tõmbas käe tagasi, tundes, kuidas see väriseb.
„Ma oleksin pidanud seda juba ammu tegema, Annie. Ma ei ole õnnelik. Ma ei ole juba aastaid sinuga õnnelik olnud.”
See vapustus polnud võrreldav mitte millegagi, mida Annie oli elus kogenud. See valdas teda täienisti, levides tuimakstegevate lainetena üle kogu keha. Hääl oli tal kuskile sügavale, sügavale kurku kinni jäänud ning ta ei suutnud enam selle narmendavat algusotsa leida.
„Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen,” lausus mees tasa ning naine kuulis, kuidas miski mehe hingamist lämmatab. „Ma olen kohanud kedagi teist … teist naist.”
Annie vahtis teda, suu lahti. Mehel oli armulugu. See sõna vajus temast läbi, tehes luuni haiget. Tuhat väikest pisiasja laskusid oma kohale: õhtusöögid, kuhu mees ei jõudnud, reisid eksootilistesse paikadesse, uued siidbokserid, mida mees oli hakanud kandma, pärast pikki aastaid Polo lõhna üleminek Calvin Kleinile, armastus, mida nad nii harva jagasid …
Kuidas ta oli saanud olla nii pime? Ta pidi seda teadma. Sügaval sisimas, mingi ürgnaiseliku vaistuga pidi ta teadma, mis toimub, kuid ta oli otsustanud seda ignoreerida.
Annie pöördus mehe poole, tahtes teda nii väga puudutada, et see tegi lausa füüsiliselt haiget. Pool oma elu oli ta puudutanud meest, mil iganes seda soovis, aga nüüd oli mees selle õiguse temalt ära võtnud. „Me saame sellest armuloost üle …” naise hääl oli nõrk, üldsegi mitte tema enda oma. „Abieluinimestega juhtub seda kogu aeg. Ma tahan öelda … et mul läheb aega, et sulle andestada, ja aega, et õppida sind jälle usaldama, aga …”
„Ma ei taha sinu andestust.”
Polnud võimalik, et midagi niisugust juhtub. Mitte temaga. Mitte nendega. Ta kuulis mehe sõnu ja tundis valu, aga see kõik tundus kuidagi õõnestavalt ebareaalne. „Aga meil on nii palju. Meil on minevik. Meil on Natalie. Me suudame sellest üle saada, võiks ju proovida nõustamist. Ma tean, et meil on olnud probleeme, aga me suudame kõik need lahendada.”
„Ma ei taha proovida, Annie. Ma tahan ära minna.”
„Aga mina ei taha.” Naise hääl muutus peenikeseks kaeblikuks vingumiseks. „Me oleme perekond. Sa ei saa visata kahtkümmet aastat minema …” Ta ei suutnud leida sõnu, mida vajas. See kohutas teda, see ootamatu vaikus, mille ta omaenda hingest eest leidis. Ta kartis, et on olemas sõnad, mis võiksid ta päästa, päästa neid, aga tema ei suuda neid leida. „Palun, palun, ära tee seda …”
Mees ei öelnud pikka aega sõnagi – nii pikka, et Annie leidis lootuseniidikese ja punus selle kohe tugevaks kangaks. Blake muudab meelt. Ta taipab, et me oleme perekond, ja ütleb, et tegu on lihtsalt keskeakriisiga. Ta …
„Ma olen temasse armunud.”
Annie’l hakkas kogu sisemus aeglaselt ja piinarikkalt valust krampi tõmbuma.
Armunud? Kuidas võis mees olla armunud kellessegi teisesse? Armastus vajab aega ja vaeva. Miljon üksteise külge haakunud väikest hetke võivad vaid midagi kombatavaks muuta. See armastuse tunnistamine – ja kõik, mida see tähendas, pisendas teda. Annie tundis end imetillukese hääbuva kujuna, miljoni miili kaugusel mehest, keda ta oli alati armastanud. „Kui kaua?”
„Peaaegu aasta.”
Annie tundis, kuidas esimesed pisarad kurku tõusevad. Aasta, kui kõik nende vahel oli olnud vale. Kõik. „Kes ta on?”
„Suzannah James. Firma uus nooremosanik.”
„Suzannah James – üks Blake’i eelmisel nädalalõpul toimunud sünnipäevapeo kahekümnest külalisest. See kõhn noor naine türkiissinises kleidis, kes oli rippunud iga Blake’i sõna küljes. See, kellega mees oli tantsinud, kui mängis „A Kiss to Build a Dream on”.
Pisarad tungisid Annie’le silma, muutes kogu ümbruse ähmaseks. „Aga pärast pidu me ju …”
Kas mees oli endale pimedas ette kujutanud hoopis Suzannah’ nägu? Kas sellepärast ta oligi kustutanud magamistoatuled, enne kui teda puudutas? Tasane nuuksatus pääses tema rinnust. Ta ei suutnud seda alla suruda. „Blake, palun …”
Mees näis abituna, veidi ehmunudki ning sel nõrkushetkel oli ta jälle endine Blake, tema abikaasa. Mitte see jääkülm mees, kes tema pilgulegi ei vasta. „Ma armastan teda, Annie. Palun ära sunni mind seda veel kord ütlema.”
Mehe pihtimuse kibe järelmaik rüvetas õhku, Annie’l polnud enam midagi hingata. Ma armastan teda, Annie.
Annie väänas autoukse lahti ja komberdas mitte midagi nägemata kodusele kivisillutisele. Vihm lõi talle näkku, segunedes pisaratega. Ukse juures tõmbas Annie käekotist võtmed, aga ta käsi värises nii hullusti, et ta ei suutnud esimesel katsel lukku leida … Aga siis libises võti pilusse ja krigises valjusti lahti.
Ta tormas sisse ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Annie lõpetas teise veiniklaasi ja kallas kolmanda. Tavaliselt tegid kaks klaasitäit chardonnay’d ta uimaseks, panid kergelt õõtsuma ja noorusaja laulusõnu meenutama, aga täna õhtul see ei aidanud.
Ta kõndis tuimalt läbi maja, püüdes selgusele jõuda, mida ta oli valesti teinud ja kuidas ta oli äpardunud abieluni jõudnud.
Kui ta vaid seda teaks, ehk siis suudaks ta kõik jälle korda teha. Ta oli viimased kakskümmend aastat oma perekonna vajadused esikohale seadnud ja ikkagi polnud tal midagi õnnestunud, abielu nurjumise tõttu oli ta jäänud üksikuks, ilmatu suures majas ringi hulkuvaks inimeseks, kes igatseb taga oma lahkunud tütart ja kellessegi teise armunud abikaasat.
Kuskil oma teel oli ta unustanud, mida oleks