Tänusõnad
Mõni raamat on nagu lahing. Teine nagu sõda. Suur tänu kindralitele – Ann Pattile, Jane Berkeyle ja Linda Greyle –, kes te minult alati maksimaalset nõudsite; minu tänu kuulub Stephanie Tade’ile selle eest, et tal algusest peale sellesse raamatusse usku oli; Elisa Waresile ja Ballantine Books’i suurepärasele meeskonnale nende lakkamatu toetuse ja julgustuse eest; minu kaasvõitlejatele Megan Chance’ile, Jill Marie Landisele, Jill Barnettile, Penelope Williamsonile ja Susan Wiggsile – aitäh, et olite alati minu jaoks olemas, et mind kuulasite, minuga koos naersite ja kõike muud tegite; tänan kõige eest oma kaitseinglit, oma über-agenti, mentorit ja sõpra Andrea Cirillot.
ESIMENE OSA
Tõeline avastusretk iseendasse ei kulge mitte läbi uute maastike, vaid läbi uute silmade.
Esimene peatükk
Vihm langes kurnatud taevast tibatillukeste hõbepiiskadena. Kuskil pilvevallide taga peituv päike oli liiga jõuetu, et kas või mõni varigi maa peale saata.
Oli märtsikuu, aasta seisakuaeg, kus kõik püsis liikumatu, hääletu ja hallina, ent tuul puhus juba soojemalt, tuues endaga esimesed kevade märgid. Puud, mis veel eelmisel nädalal olid olnud raagus ja paljad, paistsid nüüd üheainsa kuuvalguseta öö jooksul mitu sentimeetrit kasvanud olevat ja vahetevahel, kui päikesekiir üle puuoksa libises, võis pruuni puukoore pragulisest otsast näha mõnd punast verivärsket punga elule pakatamas. Iga päev võivad Malibu taha jäävad künkad õide puhkeda ja mõne üürikese nädalaga on see kõige kaunim koht maakeral.
Samamoodi nagu taimed ja loomad, tunnetasid ka Lõuna-California lapsed saabuvat päikest. Nad olid hakanud unistama jäätisest, mahlapulgast ja eelmise aasta lühikestest pükstest. Isegi kõige veendunumad linnainimesed, kes elasid niisuguste pretensioonikate nimedega kohtade nagu näiteks Century City klaasist ja betoonist kõrghoonetes, leidsid end iseenesest kohaliku supermarketi aiandusnurka pööramas. Lisaks päikesekuivatatud tomatitele ja Eviani veepudelitele hakkasid metallist ostukärudesse ilmuma ka väikesed pelargoonipotid.
Üheksateistkümne aasta jooksul oli Annie Colwater oodanud kevadet samasuguse hingematva erutusega nagu noor tütarlaps oma esimest tantsupidu. Ta tellis kaugetelt maadelt lillesibulaid ja käis poodides otsimas käsitsimaalitud keraamilisi potte, kuhu istutada oma lemmiksuvelilli.
Aga praegu tundis ta vaid hirmu ning ebamäärast, piiritlematut paanikat. Pärast tänast ei ole tema hästikorraldatud elus enam miski endine, ning ta polnud naine, kellele äkilised ja ootamatud muutused meele järele olnuks. Talle meeldis, kui kõik kulges sujuvalt, rahulikus tempos. Niiviisi tundis ta end kõige turvalisemalt – kõige tavapärase keskel, perekonna rüpes.
Naisena.
Emana.
Need olid rollid, mis teda määratlesid, mis andsid ta elule mõtte. Nii oli see alati olnud, aga nüüd, tasapisi neljakümnendale sünnipäevale lähenedes, oli see ka kõik, mida ta oma mäletamist mööda kunagi oli tahtnud. Ta oli abiellunud kohe pärast kolledži lõpetamist ja jäänud samal aastal ka rasedaks. Tema abikaasa ja tütar olid tema ankur. Ta oli sageli mõelnud, et ilma Blake’i ja Natalie’ta hulbiks ta sihitult merel nagu kaptenita laev.
Aga mida teeb üks ema, kui tema ainus laps lahkub kodunt?
Annie niheles rahutult Cadillaci esiistmel. Riided, mille ta oli hommikul nii suure hoolega valinud – tumesinised villasest riidest püksid ja kahvaturoosa siidpluus –, ei tundunud õigetena. Tavaliselt otsinuks ta moodsa joonega maskeeringust pelgupaika, teeseldes, et ta on naine, kes ta tegelikult ei ole. Firmariided ja hoolikas jumestus jätaks temast mulje kui mõjuvõimsa ärimehe naisest, kes ta ju ongi. Aga täna mitte. Täna panid ta pihani ulatuvad pruunid juuksed krunnis – nii nagu ta abikaasale meeldis, nii nagu ta neid alati kandiski – tal pea valutama.
Ta trummeldas maniküüritud küüntega käetoele ja heitis pilgu Blake’ile, kes oli mugavalt juhiistmele vajunud. Mees paistis täiesti rahulikuna, justkui oleks tegu tavalise õhtupoolikuga, mitte sellise õhtupoolikuga, kui nende seitsmeteistaastane tütar ära Londonisse sõidab.
Annie teadis, et lapsik on niiviisi karta, aga see teadmine ei võta valu ära. Kui Natalie talle esimest korda ütles, et tahab varem kooli lõpetada, et viimane poolsemester Londonis veeta, oli Annie olnud tütre iseseisvuse üle uhke. Kallite erakoolide lõpukursuste õppurid tegid tihti nii ja see oli täpselt sedalaadi peen seiklus, mida Annie oma tütrele sooviski.
Annie’l endal poleks nii julgeks sammuks eales tarmukust jagunud – ei seitsmeteistkümneselt ega isegi kolmekümneselt. Reisimine oli teda alati hirmutanud. Kuigi talle meeldis näha uusi paiku ja kohtuda uute inimestega, tundis ta alati kodust lahkudes sisemist ebalust.
Ta teadis, et see nõrkus pärineb tema noorusest, täiesti normaalne kaasnäht tragöödiale, mis oli varjutanud tema lapsepõlve, aga oma hirmu mõistmine ei leevendanud seda. Iga perepuhkuse ajal oli Annie kannatanud õudusunenägude käes – süngete, moonutatud nägemuste käes, kus ta oli üksinda ilma rahata võõral maal ega teadnud, kuhu minna. Ekseldes hulkus ta tundmatutel tänavatel, otsides turvalist perekonda, kuni ta lõpuks nuuksudes üles ärkas. Seejärel ronis ta magava abikaasa kaissu ja rahunes lõpuks.
Ta oli olnud uhke oma tütre iseseisvuse ja julguse üle, selle üle, et tütar läheb omapäi koguni Inglismaale, aga ta polnud taibanud, kui raskeks kujuneb Natalie ärasaatmine talle endale. Nad olid olnud tütrega nagu parimad sõbrannad sellest ajast alates, kui Natalie oli välja jõudnud raevukast ja trotslikust teismeliseeast. Iseenesestmõistetavalt oli ka neil olnud raskeid aegu, tülisid ja solvumisi ning nad mõlemad olid öelnud asju, mida poleks pidanud ütlema, aga see kõik oli nendevahelise sideme veelgi tugevamaks muutnud. Nad olid kambajõmmid, „tüdrukud” majas, mille ainus mees töötas kaheksakümmend tundi nädalas ja unustas mõnikord päevade viisi naeratada.
Annie vaatas üksisilmi autoaknast välja. Los Angelese kesklinna betooniga kaetud kanjonid hägustusid kõrghoonete, grafiti ja uduvihmas helkivate neoontulede virvarriks. Nad lähenesid lennujaamale.
Annie sirutas käe ja puudutas abikaasa kahvatusinise kašmiirsviitri varrukat. „Lendame koos Nanaga Londonisse ja aitame tal end võõrustajaperre sisse seada. Ma tean …”
„Ema,” ütles Natalie tagaistmelt teravalt. „Ole normaalne. See oleks nii alandav, kui sa sinna ilmuksid.”
Annie võttis käe ära ja tõmbas kallitest villapükstest välja imetillukese karvapalli. „See oli vaid mõte,” ütles ta leebelt. „Isa on juba ammu tahtnud mind Inglismaale viia. Ma mõtlesin … et ehk võiksime nüüd minna.”
Blake heitis naisele kiire pilgu, mida Annie päriselt ei mõistnud. „Ma ei ole aastaid Inglismaad maininud.” Seejärel pomises mees oma nina all midagi liikluse kohta ja surus käega signaalile.
„California liiklusest sa vist küll puudust tundma ei hakka,” lausus Annie ebamugavas vaikuses, mis järgnes.
Tagaistmel hakkas Natalie naerma: „Oo ei. Sally Pritchart – mäletad ju küll teda, ema, läks eelmisel aastal Londonisse ning igatahes Sally ütles küll, et seal on täitsa äge. Mitte nii nagu Californias, kus auto peab olema ees ja taga. Londonis pole muud kui vaid metroosse istuda.” Natalie pistis oma blondi pea kahe esiistme vahele: „Isa, kas sa sõitsid metrooga, kui eelmisel aastal Londonis käisid?”
Blake surus uuesti signaalile. Ärritunult ohates lükkas ta suunatule sisse ja vahetas sõidurea kiirema vastu. „Ah, mis sa küsisid?”
Natalie ohkas. „Oh, ei midagi.”
Annie pigistas Blake’i õlast, et mehele leebelt olukorda meelde tuletada. Need olid hinnalised hetked – viimased, kui nad oma tütart pikki kuid näevad – ja nagu tavaliselt, magas mees need maha. Annie tahtis midagi öelda vaikuse täiteks, et tõrjuda mõtet üksildasest kodust ilma Natalie’ta, kui ta nägi äkki silti „LAX” ega suutnud enam midagi öelda.
Blake pööras auto mahasõidu kaldteele ja sealt edasi tummas vaikuses maa-alusesse parklasse ning seiskas mootori. Hetke