Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah

Annie’le nagu kõrvakiil. Jumal, kuidas ta oleks tahtnud maa alla vajuda …

      „Ma pole kunagi maganud kellegi teisega peale Kathy,” ütles mees tasakesi, talle otseselt silma vaatamata.

      „Ah nii,” oli kõik, mida Annie suutis vastata, aga mehe vaikne ülestunnistus pani teda end veidi paremini tundma. „Ka minul juhtus selline asi esmakordselt.”

      „Noh seksuaalrevolutsioon on siis meist sama hästi kui mööda läinud.”

      Igas teises olukorras oleks see kõlanud naljakalt. Annie osutas peaga auto suunas. „Ma pean vist minema hakkama.”

      Sõnatult läksid nad auto juurde. Annie püüdis hoolega mitte mehe vastu puutuda, aga kogu tee mõtles ta muudkui mehe kätest oma kehal ja leegist, mille too oli sügaval ta sisemuses süüdanud. Kohas, mis oli nii kaua olnud külm ja surnud …

      „Niisiis,” katkestas Nick ebamugava vaikuse. „Bobby Johnson ilmselt valetas, kui ütles, et ta rautas sind pärast Sequimi mängu?”

      Annie jäi nagu post seisma ja pöördus Nicki poole, võideldes täiesti ootamatu tahtmisega naerma pahvatada „Rautas mind?”

      Nick kehitas õlgu, muiates. „Nii ütles tema, mitte mina.”

      „Rautas mind?” Annie vangutas pead. „Bobby Johnson ütles seda?”

      „Ära muretse – ta ütles ka seda, et sa olid hea. Ja isegi ei vihjanud suhuvõtmisele.”

      Seekord hakkas Annie naerma ja mõningane pinge kadus. Nad jalutasid üle märja muru autoni. Nick avas talle autoukse ja see ootamatu rüütellik žest üllatas Annie’t. Keegi polnud talle juba aastaid autoust avanud.

      „Annie?” Nick lausus tema nime õrnalt.

      Naine vaatas üles tema poole. „Jah?”

      „Ära kahetse. Palun.”

      Annie neelatas tugevasti. Paariks silmapilguks oli Nick pannud ta end tundma ilusa ja ihaldatuna. Kuidas võis ta seda kahetseda? Ta oleks tahtnud taas käed mehe poole sirutada, teha mida iganes, et vältida kõledat üksildust, mis haarab ta enda võimusse kohe, kui ta üüriautosse istub ja autoukse sulgeb. „Lurlene rääkis mulle, et sa otsid lapsehoidjat … Isabellale. Ma võiksin tema järele vaadata … päeval … kui see sind aitaks …”

      Nicki kulm tõmbus kipra. „Miks peaksid sa seda minu heaks tegema?”

      See küsimus tegi Annie kurvaks. Sellest peegeldus täielik usaldamatus ja see oli eluaegsest pettumusest läbi imbunud. „See aitaks mind, Nick. Tegelikult kah. Luba mul sind aidata.”

      Mees silmitses teda pikalt kahtlustava politseiniku pilguga. Seejärel võttis ta aeglaselt ja väljakutsuvalt naise käe ja tõstis selle üles. Kahvatus kuuvalguses kiirgas kolmekaraadiline teemant külma sära. „Kas sa mitte kuhugi mujale ei kuulu?”

      Nüüd saab Nick teada, milline äpu ta on ja miks ta pärast nii paljusid aastaid Mysticusse tagasi jookseb. „Me hakkasime hiljuti abikaasaga eraldi elama …” Ta tahtis rohkem öelda, lisada selle jõhkralt inetu uudise lõppu mõne muretu vabanduse, aga tema kurk oli nagu kinni nööritud ja pisarad kipitasid silmis.

      Mees laskis ta käe lahti, justkui oleks see teda kõrvetanud. „Taevas hoidku, Annie. Sa poleks tohtinud lasta mul käituda nagu üks vinguv hädapasun, nagu peale minu polekski kellelgi probleeme. Sa oleksid pidanud …”

      „Ma tõesti ei taha sellest rääkida.” Ta nägi meest võpatamas ja kahetses otsekohe, et oli sellist tooni kasutanud. „Anna andeks. Aga ma arvan, et ühe õhtu kohta oleme juba piisavalt teineteise õla najal nutnud.”