Minu arust põrkuvad siinkohal kultuurid, sest kuigi neiud mustas ilmselt esindavad islamit, siis neiu valges religiooni või selle puudumist ei ole võimalik riietumisstiilist mingil moel välja lugeda. Minu jaoks on riietumine siiski esmalt kultuuriga seotud – kultuuriti erinev, ajalooliselt muutuv. Algselt kultuuris olevad rõivad, mis on sobitunud pealetulnud religioonireeglitega, on jäänud alles ja võtnud nii aja jooksul üle ka religioossusele viitavad tunnused. Ehk siis mosleminaiste traditsioonilise avara rõiva äbääjä näiteks võib üsna hästi liigitada nii kultuuri – tantsitakse neis ka folkloori – kui ka religiooni alla, sest on populaarne tänapäevani moslemite hulgas, kuna vastab hästi religioonist tulenevatele nõuetele end katta, et jääda tagasihoidlikuks ja auväärseks.
Kui mõelda, miks mina näorätikut kannan, kas kultuurist või religioonist tulenevalt, siis muidugi kannan ma seda esmalt religioonist tulenevalt, sest tänaseks päevaks – ajaks, mil mina seda kandma hakkasin, jättes kõrvale ajaloolise tausta – on niqaab siiski peamiselt üksnes moslemite tunnus. Vähemalt sellisel kujul, nagu mina kannan. Aga lisaks religioonile vastab niqaab, või siis antud juhul ka äbääjä ja rätik, ideaalselt ka kultuurilisele situatsioonile, vastab neile nõuetele, mida siinne ühiskond peab „heaks tavaks” – päris paljalt tänavale ei minda.
Kui nüüd mõelda tagasi sellele pildile, siis peegeldub see mõte hästi ka seal – neiu valges, kes viibib araabia maailmas, on lihtsalt eksinud ühiskondliku hea tava vastu. Kultuur ja religioon on araabia maailmas lihtsalt nii palju põimunud, et tihti on raske ühte teisest eristada. See omakorda võib tekitada ka ekslike arusaamu, kuna kultuur võrdsustatakse üks ühele religiooniga, kuid alati ei pruugi see seda olla. Näiteks kohalikud pulmapidustused on stiililt kultuuriga seotud ega vasta religiooni nõuetele kõiges ja enamasti.
Kuid ma jäin mõtlema, et kas alati ongi see üldse oluline, kuidas me asju nimetame. Kas on oluline teadmine, et ma kannan traditsioonilisi rõivaid kas religioonist või pigem kultuurist tulenevalt? Minu jaoks ei ole. Kui minu käest küsitaks, kas ma kannan neid rõivad selleks, et vastata religiooni või kultuuri nõudmistele, siis tegelikult ühene vastus puudub. Minu arusaama kohaselt ei ole näorätik islamis kohustuslik, seega ma kannan seda vabatahtlikult ja mitte otseselt selleks, et religioon minult nõuab niqaab’i kandmist. Aga see vastab minu puhul hästi religioonist tulevale nõudele olla tagasihoidlik, mitte näidata oma võlusid – antud situatsioonis lihtsalt selles kontekstis, et olen erinev – ja et mind ei tülitataks. Kui see eesmärk saab niqaab’i kandes täidetud, siis ei ole ju vahet, kas see tuleneb kultuurilisest või religioossest tegevusest.
Inimesed, kes end moslemiteks nimetavad, on tihti varmad endast teistsuguseid – kes väga täpselt religiooni ei järgi või üldse ei järgi midagi – hukka mõistma, samas kui ise alati nõuavad, et neid moslemitena mõistetaks ja nendega ja nende religiooniga arvestataks. Mõistmist ei saagi tulla, kui ühelt poolt on ainult hukkamõist. Iga sildi taga peitub inimene, kes enamasti ei olegi nii erinev sellest, milline oled sina. Igaühe tee on lihtsalt veidi teistsugune – mis sobib ühele, ei pruugi lihtsalt sobida teisele, ja vastupidi. Seda huvitavam meie maailm ju on. Kellelgi ei ole õigust oma arvamust teisele peale suruda, kellegi tee ei ole teisest õigem. Igaühel on lihtsalt oma tee.
Püüdke näha inimesi ja mitte neid silte, mida nende teod, riietus, kõnemaneer või mis iganes tekitavad. Iga inimene on oma erilisuses juba nii huvitav, et väärib tundma õppimist. Tõsi, mõnega haakume paremini, kui teisega, kuid kui maailmapildid sobivad, siis tegelikult määrab riietus ja kõik see väline kest siiski üsna vähe.
Rassism
Ühel päeval näitan abikaasa Mohamedile punast armi oma näos, mille meie poeg Omar sinna oma väikeste küüntega tahtmatult on tekitanud. Mohamed ainult muigab selle peale ja ütleb: „Oh, kui palju selliseid kriimustusi on ta minu näo peale teinud!”
„Jah, ma usun,” vastan talle, „kuid sinu tumedama naha pealt ei paista need nii selgelt välja, kui minu valgelt nahalt.”
„Kas sa tahad öelda, et minu nahk on mingis mõttes sinu omast halvem?” küsib Mohamed seepeale muiates vastu.
„Kas punase roosi lõhn on halvem valge omast või lõhnavad nad täpselt ühtemoodi hästi?”
See on küsimus, mille me kõik võiksime endale aegajalt esitada.
Orjakaubandus, vähemalt ametlik, on ammu möödanik. Omajagu vett on jõudnud merre voolata ka sellest ajast, mil üle Ameerika kostis ühe mustanahalise mehe hüüd helgemast tulevikust, kus nii mustad kui ka valged võiksid olla võrdsed. Tema unelm, vähemalt ametlikult, täitus.
Mustad on täna kõrvuti valgetega kõikjal, kuid teatud sisemised pinged ei ole senini kadunud. Nendest ei ole ainult sobilik rääkida. Teisalt on negatiivsus kandunud üle teistele rahvus- ja religioonigruppidele.
Näiteks juhtusin ma nägema videolõiku, kus üks Ameerika toitlustusasutus keeldus rätti kandvat mosleminaist teenindamast. Iroonia peitub selles, et paljude tänaste ameeriklaste esivanemad põgenesid oma kodust tõotatud maale just tagakiusamise eest.
Rassismiteema on siiani aktuaalne üle kogu maailma, ka Eestis, kus võime oma emakeele kaudu tajuda halvustavat suhtumist erinevatesse rahvustesse pelgalt rahvuse nimetust kasutades. Sama kehtib ka religioonide esindajate puhul.
Koraanis on kirjas (2:213): „Inimesed olid alguses üks kogukond…”
Kas ei peitu selles lauses juba kogu tõde?
Terrorism
Kümme aastat pärast kaksiktornide langemist on minu mõtted selle sündmuse juures miskipärast rohkem kui varasematel aastatel. Ma ei oskagi öelda, miks. Aga ikka ja jälle terendavad need kaks torni minu silme ees.Kus olid sina siis, küsivad paljud nii endilt kui ka teistelt. Me kõik olime ju kusagil, mitte tingimata sündmuskohal, aga kusagil, kus sellest kuulsime. Imelik, kuidas katastroofid justkui liidaksid ühte. Ühel või siis hoopis teisel tasandil. Nagu Estonia hukk. Mäletan täiesti selgelt seda sünget sügishommikut, tormist ja vihmast, sõitmas bussis kooli, kummalist vaikust tavapärase kära asemel. Mäletan, et olin kuulnud uudist vahetult enne kooli minekut. Kõik on nii selgelt meeles, nagu oleks see toimunud alles eile.
Nii ka kaksiktornide puhul. Mäletan end seismas toonase üürikorteri elutoas, õigemini ainsas toas, ja vaatamas uudiseid – võimalik, et oli mingi erisaade – ühest vanast telerist. Need hetked on justkui mällu tarretunud. Lennuk lendamas torni. Suitsevad tornid. Paanika.
Mida ma toona sellest kõigest mõtlesin? Islamist, bin Ladenist? Ei mõelnudki vist eriti midagi. Mõtlesin pigem nendele hukkunutele, kelle viimaseks pildiks pidi jääma sõit pilvelõhkujasse. Mõni aeg varem olin näinud äärmiselt selget und sellest, kuidas hiiglaslik lennuk minu magamistoa aknasse sõidab ja selgelt on meeles hetk, kui märkasin lennuki nina oma akna taga. Mida võisid tunda need inimesed selles situatsioonis reaalselt olles?
Ma ei ole päriselt kunagi aru saanud, miks mõned end moslemiteks nimetavad inimesed riputavad enese külge lõhkeaine ja astuvad rahva keskele, et end õhku lasta, pidades end märtriteks. Islam ei pea tegelikult õigeks vigastada süütuid inimesi tänaval või metroos või lennukis. Kes paneb neile sellise mõtte pähe? Millist poliitikat aetakse, kui selliselt tõlgendatakse Koraani värsse, mis ütlevad, et ärge tapke endid? Või kui suur peab olema viha selle inimese hinges teiste inimeste vastu? Või kui suur iha peab tal olema kätte maksta? Ma saan aru, et sõjas, kus võitlevad armeed, surmasaanu võib tõepoolest märter olla või see, kes hukkub ebaõiglaselt kellegi teise käe läbi, aga milline märter on enesetapja?
Ma arvan, et enesetaputerrorist saab olla üksnes inimene, kes on kaotanud kogu lootuse elusse ja soovib siit lahkuda kättemaksu teel. Talle ei ole enam midagi elamisväärset alles jäänud. Ja selliseid inimesi kasutavad poliitilistel eesmärkidel ära teised, osavad kõnemehed…
Kui prohveti traditsioonidest rääkida,