Feminism
Inimesed, kes kuulevad minu valikust hakata moslemiks ja vabatahtlikust tulekust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlevast ühiskonnast teise, kus domineerivad mehed, on alati minu otsuse suhtes veidi skeptilised. Leidub neid, kes arvavad, et ma ainult ilustan siinset elu ja tegelikkus on jube, kuid leiavad, et minu elu on minu enda teha. On neid, kes lihtsalt hukka mõistavad ning võrdlevad minu elu puurilinnu omaga, kes nii kui vabadust tunda on saanud, kohe puuri tagasi lendab ja siis oma vangistajale oodi laulab. Kuid on ka neid, kes püüavad mõista, tahavad mõista ja saavad aru, et usuga ei kaasne mitte ainult vaimne maailm, vaid ka teatud roll ja et sellele tuleb lihtsalt alistuda, usku vastu võttes tuleb seda rolli täita. Muidugi ei saa seda teha vastu tahtmist ja ma arvan, et siin saabki määravaks see, kui usklik keegi on. See tähendab, et kui inimene tõesti usub sellesse, millesse ta väidab end uskuvat, siis on selle rolli täitmine lihtne ja see tulebki iseenesest, sundimatult.
Sellised kommentaarid ja arvamused on mind alati mõtlema pannud. Hästi huvitav on ennast läbi teiste silmade näha ja tõdeda, et me ei saa kontrollida seda, kuidas meid nähakse, vaid üksnes seda, kuidas end esitleme, kuidas ise endasse suhtume.
Olen ikka mõelnud selle üle, et nüüd, kui ma olen moslem, kas ma mitte pigem just ei toeta soolist võrdõiguslikkust? Ma saan aru küll, et väljast vaadates ei pruugi see nii tunduda. Moslemid elavad ju meeste maailmas, meeste võimu all ja lõppsõna jääb alati mehele. See justkui ei oleks sooliselt võrdne.
Aga kui ma mõtlen sellele, miks ma selle valiku olen teinud, tulnud sealsest võrdõiguslikust ühiskonnast siia, mis ei tundu sugugi võrdõiguslik, siis tegelikult tundub mulle, et pigem olen ma seda teinud just sel põhjusel, et mulle tundub – siin on võrdsem. Kuidas siis nii?
Kui ma katan ennast pealaest jalatallani, siis tegelikult muutun ma meestega võrdseks nii palju, kui see üldse võimalik on – minu üle ei otsustata minu välimuse järgi, füüsiliste parameetrite tähenduses. Mul on oma kindlad ülesanded elus ja mehel on oma ülesanded – see tagabki võrdsuse. Eestis on naised endale küll kätte võidelnud peale paljude õiguste ka palju lisakohustusi, aga vahel mulle tundub, et sellega on nad teinud endale karuteene, sest liiga palju kohustusi ajab teinekord suu lõhki.
Ma saan küll aru, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et nii meestel kui ka naistel on täpselt ühesugused õigused, nad on võrdsed inimestena. Kuid fakt on see, et oma olemuselt ei saa naine ja mees kunagi täpselt võrdsed olla, mis tähendab sisuliselt ka seda, et täpselt ühesuguste õiguste ja seega ka kohustuste taotlemine võib pigem naisele kahjulik olla.
Kodumoslem
Islamis ja selle reeglite järgimises nähakse läänes koletist ega suudeta aru saada, miks Euroopas kasvanud inimesed äkki selle usu omaks võtavad. Tihti ei mõisteta, et islamireeglite järgimine ja islam üldse võib olla lääne moslemite jaoks hoopis vabastuslik.
Kõik ei põgenegi oma ühiskonnast alati religiooni läbi, mõni lihtsalt eraldub ülejäänutest, kuid nende ajend on tihti üks – eemaldumine. Samal ajal suudab sama kultuuritaustaga inimene kuidagimoodi mõista seda, kes eraldus, kuid väga keeruline võib olla mõista inimest, kes eraldus uusi põhimõtteid vastu võttes justkui ühtlasi ka oma rahvuslikust identiteedist. Kuid reaalselt ei pruugi see sugugi sellist äärmust tähendada.
Islam jõudis Eestisse juba mitu sajandit tagasi ja seda Vene sõjaväes teeninud tatarlaste kaudu, kes Eestis paikseks jäid. Nõukogude Liidu tekkimisel tuli Venemaalt veel tatarlasi juurde. Uue Eesti Vabariigi sünniga ja maailmale avatusega on ka eesti rahvusest inimesed, nii naised kui ka mehed, islamiga kokku puutunud ja selle usu omaks võtnud. Ka islamimaadest on Eestisse elama tulnud mitmeid moslemeid, kes on näiteks eestlasega abiellunud. Eestis elavad moslemid on seega valdavalt mitte-eestlased, enamasti tatarlased, aga ka aserid ehk aserbaidžaanlased, usbekid, kasahhid ja araablased.
Ilmselt on Eestis moslemina olla üsna erinev, olenevalt sellest, kas ka rahvus on erinev või mitte. Erinevast rahvusest moslem on eestlasele vast mõistetavam – see religioon on olnud osa sellest inimesest tema sünnist peale ja isegi kui seda religiooni ei mõisteta, suudetakse seda siiski teise identiteedi osana aktsepteerida. Palju keerulisem on eestlasel lahterdada eestlasest moslemit. Inimene on justkui sama, aga tema põhimõtted on muutunud arusaamatuks ja nii on ta ühtaegu justkui sarnane ja erinev, tema käitumine etteaimatav ja ka etteaimamatu, mida mõningal juhul võidakse tõlgendada ka ohtlikuna. Inimesed kardavad ikka endast erinevat.
Moslemina Eestis elamine ja olemine ongi seetõttu mittemoslemina Eestis olemisest erinev peamiselt just teiste suhtumise läbi – taust ja inimesed on ju samad, ainult sina oled nende jaoks muutunud. Ja seega võib olla muutunud ka suhtumine sinusse. Nii võib juhtuda, et inimene, kes sind pigem võõraks peab, tuleb sulle halvasti ütlema või lihtsalt vaatab hukkamõistvalt, aga võib ka juhtuda, et teine, kes sind pigem omaks peab, tuleb selle usu kohta uurima, et kuidas siis asjalood tegelikult on. Ja tuleb ette ka naljakaid juhtumisi, näiteks seda, et sind mõne teise moslemiga pidevalt segamini aetakse – justkui tahetaks öelda, et ah, ühed rätikandjad kõik!
Ma olen mõelnud, et kas eestlasena Egiptuses on samamoodi olla, kui seda religiooni omaks ei võeta. Eestlasi on Egiptuses ka omajagu, peamiselt naisi, kuid on ka mehi, ja üha rohkem neid juurde tuleb. Korraldatakse ka kokkusaamisi, et siis kas või korraks tunda end omana võõraste seas. Kuna mina tunnen end enamiku egiptlastega ühise religiooni tõttu alaliselt Egiptuses omana, kuigi mingis kultuurilises mõistes ma jään muidugi erinevaks ja nii ka minu maailmapilt, ei suuda ma tegelikult ette kujutada seda, kuidas siin oleks elada teist religiooni või üldse mitte mingit religiooni järgides. Mingil olulisel pinnal jääks ju kohalikest ikkagi nii erinevaks ja kuidagi ehk ka kaugeks. Aga võib-olla see ei ole üks ühele võetav, sest egiptlased on oma loomu poolest juba nii avatud ja külalislahked, samal ajal kui eestlased põhjamaalastena hoiavad pigem omaette.
Vahel tundub mulle, et eestlasest moslemina on Eestis olla nagu võõrana omade seas ja eestlasest moslemina Egiptuses nagu omana võõraste hulgas.
Mošee
Kuhu ma Egiptuses ka ei sõidaks, mošeesid jääb teele igale poole. On väiksemaid ja lihtsamaid, vaid ühe minaretiga külamošeesid, mis on tagasihoidlikult kaunistatud ja öö saabudes roheliste tulede süttides endast külapimeduses palvetajatele märku annavad. On keskmise suurusega, veidi oskuslikumalt kaunistatud ja enam kui ühe minaretiga mošeesid suuremates linnades, kuhu elanike suure arvu tõttu ka rohkem moslemeid õlg õla kõrvale palvetama mahub. Kuid on ka suuri ja uhkeid, kuldsete laevõlvidega, kivisse uuristatud arabeskidega, värviliste kalligraafiliste maalingutega, põrandaid katmas luksuslikud vaibad. Tõelised kunstiteosed keset halli argipäeva.
Euroopas on kütnud kirgi mošeedele minarettide ehitamise küsimus, mille tulemusena minarettide ehitamine Šveitsis lausa keelustati, sest see lihtsalt ei sobivat linnapilti ja näitavat islami juurdumist ja võimutsemist demokraatlikus Euroopas. Kuid tõenäoliselt oli sellise otsuse taga pigem kartus uute moslemite riiki sissevoolamise ees. Aga juba need olemasolevad moslemid – olgu siis sisserännanud või päris selles Euroopa riigis sündinud, samast rahvusest islami järgijad – neil peaks ju ometi olema õigus oma religiooni praktiseerida samal moel, nagu kristlased ja juudid ning mis tahes muude religioonide esindajad seda nendes riikides teha saavad. Selle asemel, et astuda uhkesse minarettidega mošeesse, peab moslem palvetama korteris või eramajas, mis mošee ülesandeid täidab, samal ajal kui teise usutunnistusega inimene saab kohe kesklinnas oma uhkesse kirikusse või sünagoogi siseneda.
Muidugi ei tähenda uhke mošee puudumine, et moslemitel palvekoht üldse puuduks. Islam on oma olemuselt väga lihtne ja palveks piisab ka puhtast kohast ükskõik, kus parajasti viibitakse.