Moslemid usuvad, et Jumal on saatnud inimesele juhised, kas siis otsekõnes või oma prohvetite tegude ja ütluste kaudu, kuidas enda eest hoolt kanda. See ei tähenda, et Jumal ei oleks loonud meid täiuslikult, ega ka seda, et kunagi loodut ei võiks hiljem oludele vastavaks kohandada.
Koraanis ei ole ümberlõikust mainitud, seega on islamiõpetlased selle kohustuslikkuse osas erimeelt – mõned ütlevad, et see on meestele üksnes soovituslik, teised et kohustuslik. Selle kohustuslikkus meestele tuleb välja prohvet Muhamedi traditsioonist, mille kohaselt ta on öelnud, et prohvet Aabraham oli ümberlõigatud. Koraanis on omakorda kirjas: „…Käi usus Aabrahami järel…” (16:123).
Kui traditsiooni kohaselt lõigatakse kindlasti ümber poisslapsed, et nad saaksid olla puhtad ja nende palve oleks tulevikus kehtiv ja seda väga vara, juba nädala vanuselt, siis tütarlaste ümberlõikamise puhul lähevad arvamused väga lahku. Osa õpetlasi arvab, et tüdrukute ümberlõikus on lubatud, kuna on teada üks prohvet Muhamedi ütlus, kus ta ütleb ühele ümberlõikusi sooritavale naisele, et ta lõikaks väga vähe, sest nii on parem naisele ja tema mehele on nii rohkem ihaldusväärne. Ehk et prohvet otseselt ei keelanud, kuid andis mõista, et kui kultuuriliselt on see normiks, siis vähemalt tehtagu seda minimaalselt. Seega leidub ka õpetlasi, kes ütlevad, et naiste ümberlõikamine on keelatud või vähemalt, et ei ole vajalik. Tihti seostatakse naiste ümberlõikust just islamiga, kuigi selle juured ulatuvad kaugele aega enne islami tulekut ja seda praktiseerivad ka kristlased ja Aafrika traditsiooniliste religioonide praktiseerijad.
Põhjus, miks naiste ümberlõikust siiski praktiseeritakse, peitub pigem ühiskondlikes ja kultuurilistes tavades ja nii on see tänapäeval laiemalt levinud Aafrika riikides. Kuna nendes riikides (Djibouti, Somaalia) on valdav osa naisi ümber lõigatud, jätkub see traditsioon, sest vanemad tunnevad, et kui nende tütar on teistest naistest erinev, mida peetakse halvaks erinevuseks, on tal raskusi tulevikus mehelesaamisega. Samal ajal peetakse neis riikides ümberlõigatud naist puhtamaks, sest ümberlõikus tagab talle väikese sugutungi – nii ei saa juhtuda, et naine patuse elu peale läheks ja seeläbi oma perekonda häbistaks.
Kahjuks on kultuurilised mõjutused siiski nii suured, et ei teadvustata endale, milliseid probleeme naise ümberlõikus tulevases abielus endaga kaasa toob, alates sellest, et naisel võib olla suguühe äärmiselt valulik, rääkimata sünnitusest, kuni selleni, et naine on õppinud valusa mälestuse tõttu – sest tüdrukute füüsilist omapära arvestades sooritatakse ümberlõikus enamasti hilisemas eas – tundeid mitte tundma. See kõik aga võib ühele abielule väga laastavalt mõjuda.
Egiptuses on naiste ümberlõikamine keelustatud ja üldiselt ei praktiseerita seda enam haritud inimeste hulgas, õnneks on vähemalt siinkandis inimesed muutunud teadlikumaks. Poiste ümberlõikuse praktiseerimine on aga levinud üle maailma ja tänapäeval väga populaarne ka Ameerikas, Inglismaal ja Austraalias.
Karistus
Euroopas on kogunud kirgi ühe Iraani mosleminaise juhtum, keda ootas surmanuhtlus kividega surnuks loopimise näol abieluväliste suhete eest. Samuti kahtlustati teda oma mehe mõrvas. Üle Euroopa ja maailma korraldati mitmesuguseid kampaaniaid naise päästmiseks ja sooviti, et selline seadus üldse tühistataks.
Kividega surnuks loopimine oli levinud juba ammu enne islami tulekut ja see tava ei tulnud islamist. Tänapäeval on selline seadus praktiseeritav erandkorras veel mõnes islamiriigis, nagu Iraanis ja Saudi Araabias. Egiptuses islamiseadust otseselt ei kohaldata, kuid ometi on sellel oma mõjutused. Näiteks kui koju jõudnud abikaasa leiab oma teisepoole voodist võõraga ning vihahoos mõlemad maha kõmmutab, on petmine asja kergendav asjaolu ja ta võib kanda üksnes väga kerget karistust.
Üks kõige rangem karistus islamis puudutabki abieluväliseid suhteid, nii mehele kui ka naisele.
Koraanis on kirjas (24:2): „Hoorajast naist, nagu ka meest, nuhelge saja piitsahoobiga. Ärgu mingu teil süda haledaks nende vastu Jumala pärast, kui te vaid usute Jumalat ja viimset päeva. Nuhtlemise juures olgu mõned usklike hulgast tunnistajateks.”
Kuna Koraan annab üldiselt seaduse laiemale enamusele, siis täpsustab mõnikord prohveti traditsioon ehk sunna neid seadusi. Tähendab, kui abieluvälistesse suhetesse astunud inimene, olgu siis mees või naine, on ise juba abielus, siis on karistuseks surmanuhtlus kividega surnuks loopimise näol. Seda sel põhjusel, et reeglina on seksuaalsuhetes need, kes abielus ei ole. Kes on abielus, teevad kõrvalehüppeid harvem. Sellest tulenevalt võib mõista ka kuritöö raskust ja tõsidust, kui selle eest nii karmid karistused on ette nähtud. Kuid peale Jumala seaduse rikkumise oled sel juhul rikkunud ka abielulepingut: petnud inimest, kellega on sõlmitud abieluleping ja tema kaudu ka kogu tema perekonda. Seega, abieluvälised suhted, mida tänapäeval paljudes liberaalsetes riikides vabalt praktiseeritakse, on islamis väärt rangeimat karistust.
Sama kehtib ka näiteks varguse puhul – käsi maha.
Koraanis on kirjas (5:38): „Vargal, olgu mehel või naisel, raiuge tema tehtud teo eest ära käed Jumala karistusena, sest Jumal on suur ja tark.”
Ka siin saab karmist karistusest tuletada, kui tõsise kuriteoga on teise vara kallale kippumisel tegu. Aga selleks on samuti omad tingimused, mis nii range karistuse teo sooritanule kaasa võib tuua. Need tulevad täpsemalt välja samuti sunnast. Näiteks varastaja peab olema täiskasvanu, kes on võimeline oma tegude eest vastust kandma, varastamist ei sooritatud suurest näljast ega juhuslikult hajameelsusest. Nii et mitte igale vargale ei kehti see range reegel.
Need ranged seadused on ka põhjuseks, miks araabia maades on moraalinormid läbi aastasadade tugevatena püsinud – inimesed teavad nende tegude tõsidust Jumala palge ees ja kes ei saa õiglaselt karistatud maa peal, seda ootab õiglane karistus viimsel kohtupäeval. Kuigi muidugi ei saa mööda minna faktist, mida Koraanis pidevalt korrutatakse, et Jumal on halastav ja armuline.
Ma ei hakka siinkohal kedagi õigustama ega hukka mõistma, kuid inimesed, kes on selliste seadustega üles kasvanud, mõistavad tõenäoliselt enda tegude tagajärgi ise kõige paremini, sest nemad on need, keda see otseselt puudutab. Samuti ei tasuks unustada, kui oluline on araabia maailmas juba kultuuriliselt perekonna ja seeläbi eriti naise au ja väärikus.
Iseasi on muidugi see, kas inimese üle on üldse õiglaselt kohut mõistetud – pidades siinkohal silmas, et teise üle kohut mõista võivad ikkagi ainult kohtunikud, tahtlik tapmine on islamis keelatud.
Koraanis on kirjas (4:135): „Teie, usklikud! Olge kindlameelsed õigluses, kui annate tunnistust Jumala ees, ja seda ka siis, kui tunnistate enda, oma vanemate või hõimlaste vastu. Jumal mõistab õigust kõige paremal viisil, olgu nad siis rikkad või vaesed. Ärge olge omakasupüüdlikud, sest niimoodi ei suuda te olla õiglased. Kui teie ei taha olla õiglased ja väldite seda, siis Jumal nagunii teab, mida teie teete.”
Valega teise hukkamõistmise eest on niisamuti ette nähtud range karistus, mis näitab meile, kui tõsiselt tuleks hoiduda valetamisest ja valevandumisest.
Koraanis on kirjas (24:4–9): „Neid, kes laimavad süütuid naisterahvaid, kuid ei too sealjuures nelja tunnistajat, nuhelge kaheksakümne piitsahoobiga ja ärge võtke neid iial enam tunnistajaks, sest nad on teinud ülekohut, peale nende, kes pärast laimu on kahetsenud ja oma süü heastanud. Sest tõesti, Jumal on andestaja ja armuline. Need, kes süüdistavad oma naisi abielurikkumises, omamata tunnistajaid peale iseenda, siis võivad nad asendada tunnistaja neljakordse vandega Jumala nimel, et nad räägivad tõepoolest tõtt,