Leidmata. Marje Ernits

Tema kandekott, see, mis tütar talle tegi.”

      „See pealuu pildi ja pärlitega suur-suur õlakott?” küsis Rainer üle, ise taas õhinasse sattudes.

      „Jah. Seesama,” vastas Veera ja vabandas, et peab kiirustama, sest lapsed jäid üksi autosse.

      „Okei, aga tänu,” vastas Rainer ja nägi silme ees selgemast selgemat pilti, kuidas Urve mööda tänavat läks, pealuu pildiga suur-suur kott sangapidi õlal ja toidukraami täis kilekotid käte otsas.

      II peatükk

      Sel kevadel lõpetas Margus gümnaasiumi. Viimane õppeaasta oli poisi plaane kõvasti muutnud. Ta ei mõelnudki enam sportlasekarjäärist, aga ta ei saanud endale ka IT-kolledžit lubada. Jäi vaid lootus, et õnnestub kodulinnas ülikooli sisse pääseda ja füüsika teaduskonnas õppides oma infotehnoloogilist kirge rahuldada. Sõjaväkke kutsumine poissi ei hirmutanud, aga ta praagiti välja, sest ülekaalulisus oli spordist loobunud noormehe südant rikkunud. Margus ise ei pidanud seda ohtlikuks ja sõi aina, süüdistamata oma saatuses kedagi, kuigi tegelikult oli ta elupööre alguse saanud ema kadumisest.

      Esimesed kaks kuud ei söönud Margus eriti midagi või siis ahmis valimatult suhu kõike, mis kätte juhtus. Ta lonkis, ema pilt taskus, mööda linnaparke ja tülitas võõraid. Mõnda aega tõmbas ta koos klassikaaslastega vahetunnil jõe ääres suitsu ja proovis õlut, aga kõik see maksis raha ja üksi isa palgast jäi väheseks. Söömisest oli parema enesetunde saamiseks rohkem abi ja toidu pealt isa raha kokku ei hoidnud, sest midagi muud ei osanudki ta oma lastele pakkuda.