Rainer näppis terve bussisõidu aja taskus mobiiltelefoni, aga ei helistanud kellelegi, kuigi gümnaasiumi direktorile teatamine oli tal mõttes mõlkunud. Ma jõuan, mõtles mees, ma pean jõudma tunni alguseks kohale. Politseijaoskonna korrapidaja kuulas Raineri kiirkõnes edasi antud seletuse ära ja soovitas avalduse tegemisega oodata. See muutis hädasolija resoluutseks ja ta kirjutas hambaid kokku surudes avalduse ning korrapidaja pidi selle vastu võtma.
„Urve pole seda sorti naine, kes…” pressis Rainer peaaegu solvunud häälel läbi hammaste ja surus oma kulturistirusikad taskusse, et mitte näida agressiivsena.
„Kui te nii ütlete,” sõnas valvekorrapidaja, avalduse esitanud mehele tundus, et osavõtmatult, „ma kutsun uurija. Oodake!”
Rainer istus kulunud kunstnahaga pingile ega teadnud, kuhu käsi panna. Ta vaatas iga natukese aja järel kella mobiiltelefoni kuvaril, millelt naeratas talle vastu Urve musiks torutatud huultega nägu.
„Rainer Kaarep?” kostis äkki kusagilt küsiv kilehääl.
„Jah!” kargas mees pingilt püsti ja võttis instinktiivselt valveseisangu.
„Kas vara ei ole otsima hakata?” küsis end uurija Rajanguks nimetanud mees, aga vastust ta ei oodanudki, vaid käskis Raineril endale järgneda.
Ingrit oli sõbranna Angela toel lõunaks läbi kamminud enamiku poodidest, mida ema oma tööpostilt tulles tavaliselt külastas, kuid keegi ei mäletanud naist fotolt.
„See pole võimalik,” imestas Angela, „me elame ju Euroopas ja mitte keegi ei saa lihtsalt niisama ära kaduda, ja täiesti mäletamatu olla! On ju?”
„On-on,” vastas Ingrit, „ja ma hakkan sellest jamast juba väsima.”
„Jah? Ja mina hakkan uskuma, et su ema on mingite maniakkide küüsi langenud. Kas te ikka politseisse teatasite?” jätkas sõbranna endiselt hasartselt.
Ingrit noogutas, lausudes: „Isa läks. Margus helistas just. Tal on ka nullseis ja nälg. Lähme meile. Janu on.”
Kodupeatuses bussist väljudes otsustasid tüdrukud veel kord selverist läbi minna, et piima ja saia osta ning keskpäevast klientuuri küsitleda.
Ingrit näitas ema fotot kõigile kassas töötavatele kassiiridele, aga tuttav tundus pildil olnud naine vaid paarile neist, kuigi käis iga päev selles kaupluses.
„Jama!” ohkas Ingrit ja oli valmis fotot õlakotti pistma, kui üks vanem naine temalt pilti näha küsis.
„Ilus naine,” sõnas vanatädi ja küsis: „Mis ta nimi on?”
„Urve,” vastas Angela kärmelt sõbranna eest, „kas te olete teda näinud?”
Ingrit hoidis hinge kinni, kuid pidi ohates õhu endast välja laskma, sest vana naine raputas pead.
„Ei, ei ole. Aga ma võin suurte majade rahvalt küsida, kui te selle foto mulle annate,” lausus ta tüdrukutele küsivalt otsa vaadates.
Ingrit maigutas suud, aga Angela leidis asja õige olevat. „Muidugi,” nõustus ta ja pöördus sõbranna poole, „meil on neid pilte ju veel. On ju? Ja mida rohkem inimesi näeb, seda parem.”
Koduteel oli Ingrit ära antud pildi pärast kahtleval seisukohal, aga Angela selle vajalikkuses veendunud.
„Ära põe. Abivalmis mutt. Need teavadki kõige rohkem. Polnud ju mingi parm… lokid peas ja puha! Nägid, samasugune moekas kollane sall kaelas, nagu meiegi ostsime. On ju?”
„Ei tea,” kahtles Ingrit „võis ju parukas olla ja – ja neid salle on nüüd tõesti juba igal teisel. Hea, et ma enda oma emale andsin.”
„Vaata! Margus tuleb!” juhtis sõbranna ta tähelepanu kõrvale.
„Noh?” luksatas Ingrit, kui vend kuuldavusse jõudis.
„Null infot! Paps helistas. Tegi pollaris avalduse. Mingi noks oli uurimist ka alustanud,” vastas Margus, lisades: „Äkki on kodus. Jube nälg on. Liiguks nüüd edasi,” lausus poiss ja lükkas tüdrukuid kodumaja kojaukse poole.
Rainer jõudis koolimajja just tunni alguseks, kuid ei vahetanud riideid ja läks teksade ning lipsuga tundi andma. Gümnaasiumi poisid imestasid, sest seda polnud varem juhtunud, aga veel rohkem üllatas neid see, kui kekaõps ühe poistest tunni vanemaks määras ja üldse võimlast minema kõndis. Rainer sammus kolleegide teresid kuulmata otse direktori kabinetti. Boss vaatas treeneri halli nägu karmi etteheitega ja oleks ehk koputamata sisenemistki pahaks pannud, kui siseneja poleks temast lausega ette jõudnud.
„Urve on kadunud,” sõnas Rainer.
Direktor ei osanud seepeal kosta muud kui samu sõnu, ainult teise intonatsiooniga: „Urve on kadunud?”
„Jah. Minu naine ei tulnud eile õhtul koju,” lausus Rainer juba pisut lõdvemalt, „sa ju tead Urvet. Ta tuli alati koju. Või helistas, et tuleb hiljem… või helistas hiljem, et tuleb varem.”
„Mis sa jamad? Avalduse tegid?” küsis direktor häält tasandades ja tõusis, et irvakile jäänud kabineti uks kinni lükata. „Kas sa helistasid?”
„Igale poole helistasin, avalduse tegin. Lapsed kammivad praegu poode ja parke läbi. Keegi pole näinud. Huvitav. Väga huvitav? Ja me elame Euroopas. Me elame tsiviliseeritud riigis ja inimene kaob ära, ja… Ja keegi pole teda näinud ka! Mis pagana müsteerium see on, ütle sina, Ainar! Mis jama see on?” laskis Rainer oma emotsioonid vihalainena valla.
„Rahune, mees!” kamandas Ainar ja pani käe oma vana kursusekaaslase õlale, korrates: „Rahune, mees! Räägime.”
Kui Rainer vastu õhtust pimedust koju jõudis, kamandas ta eeskotta vastu tormanud lapsed tagasi elutuppa, lausudes: „Rahunege, lapsed. Kohe räägime,” ja läks ise duši alla.
Ingrit uuris isa toodud kilekoti sisu ja otsustas loppis saiakestele lisaks teed keeta. Margus istus tagasi oma arvutitooli ja kui isa pärast poolt tundi duši all ligunemist tehtult reipana elutuppa astus, siis nad rääkisid. Sellest rääkimisest ei muutunud aga midagi paremaks. Ingritile tundus, et toas oli väga külm, Margusele näis, et ta nälg kasvas aina suuremaks ning Rainer ei vaadanud kordagi magamistoa ukse poole.
Hommikul ei helisenud ühtegi äratuskella ja keegi ei kiirustanud kusagile, sest kõik teadsid, et kohe-kohe tuleb ema, sakutab tekki ja kutsub nad hommikust sööma, et siis ise tööle kiirustada. Aga ema ei tulnud. Algas kaos. Kõik, mis oli seda peret koos hoidnud, lagunes osakesteks.
Tasane sumin, soe ja kuiva krohvi järele lõhnav õhk ning liigutamist pärssiv peavalu koos kustutamatuna näiva januga – need olid esimesed aistingud, mida Urve ärgates tajus. Ta ei julgenud silmi avada ega end liigutada. Ta vaid kuulas, kuid ei kuulnud midagi peale pausideta sumina. Ehk oli see ta enda veri, mis kõrvade vahel kohises. Sellest võis järeldada aga vaid üht – olemas olemist.
Kui Urve lõpuks käe lauba juurde tõsta söandas, tundis ta, kui raske see liigutus tegelikult oli. Ta oli seda tunnet varem tundnud, siis kui teismeliseeas pärast pimesoole lõikust narkoosist ärkas. Löök vastu laupa oli olnud täpne, et meeled mõneks ajaks uinutada, kuid mitte piisav selleks, mis edasi toimus. Järgmine koht, kuhu lamaja käsi roomas, oli jalgevahe. Otsmikul polnud muhku ja jalgevahe polnud valulik. Sellest järeldas Urve, et teda polnud pekstud ega vägistatud, küll aga uimastatud.
Ruum, kus ta lamas, polnud ei pime ega eriti valge. Hämarust toitev valgus tuli kusagilt kõrgemalt. See pidi olema aken, mõtles Urve, sest aken oli lootus. Ta pilutas silmi, kobas kõhualust ning hingas sügavamalt. Ta lebas voodis, selle kõrval oli väike kapp ja kapil tops ning midagi veel. Ajanud end vaevaliselt küünarnukkidele, nägi ta topsis vett ning laual pooleks