Esimese jõulupüha hommik oli täis helgust. Karge öö oli muutnud maa valgeks ja taevas roosatas õrnas lootuses, et päevgi tuleb päikesepaisteline. Kuid päev tuli sajune, aga see oli hea ja õige, sest sadas pehmet ning valget lund, mis lausa kutsus jälgi tegema.
Rainer vaatas aknast alla tänavale, valas seejärel keeva vee kohvikannu, tegi endale võileiva ja sõi püstijalu. Talle tundus, et kui ta pilgu aknalt ära pöörab, võib lumi ära sulada ja maa taas mustaks ning poriseks muutuda. Aga seda ei juhtunud ning mees kiirustas treppidest alla. Ta polnud Urve kadumisest saati enam jooksmas käinud ja tundis, kuidas pikalt kasutuseta seisnud jooksudress kopituse järele haises, ahistas ja üldse seljas kuidagi ebameeldiv tundus. Rainer oli valmis tagasi tuppa pöörduma, et riietus ära vahetada, kuid sundis end siiski edasi jooksma.
Jõeluha kõrkjate vahelised rajad olid inimtühjad ja jäljetud. Siin-seal kraaksatas rongalisi ning aegajalt ristus ta jooksurada mõne rebaserajaga. Tühjus oli masendav ja Rainer tõstis tempot. Ta jooksis, kuni diafragma all pistma hakanud valu ta hingetuks muutis. Mees peatus ja vajus käsi põlvedele toetades küüru. Ta hingeldas, õigemini nuttis, sest tõdes esimest korda reaalselt end uskumas, et oli oma abikaasa kaotanud. Urve oli läinud, leidmata ja seda jäävalt – nii sosistasid talle kõrkjad. Ja seda sosinat Rainer uskus, sest see tuules lainetav kõrtemüür polnud talle kunagi valetanud.
Urve ei tundnud oma keha, ruumi ega aega, ometi liigutas miski akna taga valgust. Ta lamas kusagil, tõusis kinnisilmi, tegi mõtetes oma perele hommikusöögi ja liugles mõttelennul töö juurde. Ta rääkis oma patsientidega, andis neile soovitusi tervenemiseks ja kuulutas masendusest kurnatuile aega, mis ravis kõike. See osutuski tõeks – see, et ainult aeg raviski kõike. Urve enda närvivapustus oli nii ehe kogemus, et ta tundis end kui eluslehtedest paljaks tõmmatud võrse – täiesti alasti nii kehalt kui hingelt. Ükski ravim ei andnud talle lehti tagasi. Tal tuli seista paljana keset tühjust ja oodata, oodata, oodata… Kui siis kunagi esimene leht varre latva ilmus, tuli sügis ja võttis sellegi. Jäi vaid lootus, et ehk kevadel. Ehk!
Sahises uks seinas ja Urve mõte puges linnulennult tagasi ta kehasse. See oli kõhn, kahvatu ja hirmust tudisev naisekeha, kus elus hing sees püsis. Nõnda oskasid hinge koda kurnata vaid teised inimesed.
„No-oh, Pilleke! Jõuluvorstid,” rääkis läbi seina tuppa tatsav vanaeit ja istus Urve kušeti servale, „näe, lõikasin sulle kõik juppeks ka ja nüüd sa pead sööma.”
Urve pööras pea kõrvale. See pahandas vanainimest ja ta sõnas noomivalt: „Söö, muidu saab pojake pahaseks. Kuulsid, mis ta ütles! Nälgind naist ei taha keegi, ja mina tahan ka, et sa oleksid mu poja vastu kena. Tead, kui mehel on ikka kodust oma naine võtta – ei ta siis lähe küla peale hulkuma.”
Urve ei liigutanud, aga kui kuulis lähenemas veel kellegi samme, langes ta peale teinegi hirmuloor ja naine pööras pea oma toitja poole ning naeratas abitult.
„Tubli laps,” kiitis toitja, „söö aga söö! Siis saad uusi riideid proovida. Oi, mis ma kõik sulle tõin! Sa pole selliseid asju näinudki, Pilleke! Oi, Vadimile see meeldib! Eks ju, pojake?”
„Tee juba rutem,” mõmises mees ja lükkas muti kõrvale, lausudes: „Mine! Las ma ise.”
Ingel andis papptaldriku vorstitükikestega poja kätte ja upitas end voodi servalt püsti.
„Mine,” tõstis mees häält, „sul pole siin vahtida midagi, mida sa juba näinud pole. Kuulsid! Ja pane uks kinni!”
Vanaeit silus närvilise liigutusega oma lokke ja välgutas siis tulipunase pärlmutterlakiga kaetud küünega sõrme, lausudes: „Sa vaata ette! See on kaval nagu kassike.”
„Kao ära!” käratas Vadim ja tõusis ning lükkas ema ukse taha.
Urve teadis, et pääsu polnud, tuli end vaid lõdvaks lasta ja söömisega venitada. Mehel näis aega olevat. Ta söötis oma vangi, sundis teda lapikust pudelist jooma, jõi ise ka ja käskis siis oma ohvril tõusta. Urve venitas end aeglaselt istuli ja tegi, mis mees käskis. Ta võttis mehe ema toodud mustast prügikotist välja riided ja hakkas neid selga proovima. Urve polnud selliseid riideid tõesti varem näinud ega osanud neid kohe ka õigesti selga panna. See tegevus pani ta oma tütrele mõtlema ning ta naeratas eneselegi märkamatult.
„Noh, näed siis,” kommenteeris Vadim ja laskus meeldiva etenduse vaatamiseks kušetile röötsakile. Ta itsitas ja kommenteeris naise riietumist ning kui kilekott tühjaks sai, otsis hilbuhunnikust välja midagi, mis talle meeldinud oli ja käskis naisel need selga jätta. Kui mees naudingu ootel selili heitis ja naiselt alustuseks suuseksi nõudis, läks Urve meel segi ja lõuapärad lukku.
„Sa keeldud? Tänamatu kondikubu. OK,” sõnas Vadim, tõusis püksilukku kinni tõmmates püsti ja lausus, „sa tead küll neid Treffneri gümnaasiumi abituriente! Jooksevad muudkui vahetunnil jõe äärde suitsu tegema. Jah? Aga üks korvpalluri kasvu poiss käib seal, sinu pilt taskus, ja muudkui tülitab kalamehi. Ükskord ta jõkke upub. Küll näed!”
Urve ahmis õhku ja laskus Vadimi ette põlvili, sundides oma lõuapärasid avanema. Ühe võõra mehe sugutungi rahuldamine ei olnud ju võrreldav oma lapse surmaga ja Urve valis võõra mehe, et mitte valida oma lapsele õnnetust.
„Ma… ma pole seda varem teinud… ma-ma… lihtsalt ei oska,” pobises naine vabandusi.
„Siis õpid,” sõnas Vadim ja hingas kahisedes, sest Urve oskamatus erutas teda ning naudinguni jõudmine käis ruttu.
Hetk hiljem krõbises põrand ukse all. Valvur oli tagasi ruumis ja nurises, et poiss oli taas tilli kummita jätnud.
„Ära mölise,” mõmises füüsilisest mõnust rambe mees ja tõusis loiult.
Urve hingatas koormast vabanenult ja kattis end ruttu päevatekiga.
„Tulevad tited. Kes neid koristab,” pomises eit ja asetas kraanikaussi kastruli sooja veega ning põrandale plastkausi.
„Küll sina kasid,” vastas Vadim ja ajas end jalule.
„Tule nüüd, pese oma tuss ära, litsike,” sõnas vanamutt ja käsutas poega: „Ja sina pane endale saun kütte, muidu haisete mõlemad oma keha roisuveest.”
Kui uks lahkujate järel kinni sahises, võis Urve taas oma mõtetesse minna. Ta läks puhtalt, jättes kogu oma häbi ja piina kušetil lamavasse kehasse. Tema elu oli saanud mõtte, sest reaalsus ei vastanud ta soovidele. Urve võis jalutada Toomemäe nõlvadel, lipsata sisse suvalisse ärisse või koos Ingritiga kaubamaja proovikabiini. Ta võis lennata üle jalakäijate sillakaare ning lihvida kive raekoja platsil. Mõttes võis Urve minna, kuhu tahtis, kas või koos Margusega kooli või Raineriga voodisse, sest mõtet polnud võimalik vangistada. Mõte oli lehepung raagunud elu puul – temal oli kevadel lootust.
Urve kehaga olid lood viletsamad, selle elutahe kippus känguma. Teda küll toideti ja pesti, aga vaid ühel eesmärgil – pikema kasutamise eesmärgil. Urve keha ööpäev pöördus titeaega tagasi. Ta magas päeval ja hulkus öösel oma vangitoas. Mõnikord pidi ta vanaeidele kartuleid koorima ja teinekord tema poega rahuldama. See oli kogu ta elu. Urve ei mõelnudki küsida midagi muud, sest millegi küsimine osutus ta lastele ohtlikuks ja sügaval südamepõhjas oli Urve tänulik, et tal rohkem lapsi polnud. Ta oli justkui alateadlikult end oma saatuseks ette valmistanud. Õnn oli seegi, et ta oli end rasestumise eest kaitsnud, aga hoopis teisel põhjusel. Selleks, et end Raineriga vabalt tunda.
„Sul on ikka kuldne põli. Toit tuuakse kandikul ette ja mees hoi’d su kui sitta pilpa pääl,” hindas vanamutt õhates Urve olukorda ja halas oma aega. „Kui raske ikka mul oli.”
Urve ei mõelnud kartuleid koorides sellest, mida ta tegi. Ta lihtsalt tegi, algul karistuse hirmus tegemata jätmise ees, siis selle pärast, et muud teha polnud