ja ühte pidada paremaks teisest.
Kumba? Kuidas võtta.
Kõigi elusolendite käitumist määrab eelkõige
enesealalhoiuinstinkt.
Inimene on bioloogilise olendina
püsima jäänud just oma äärmiselt leidliku
kohanemisvõime tõttu.
Ühel hetkel aga tuli Homo sapiensi ellu
ka teine võimalus.
Inimene on suuteline taotlema irratsionaalset,
loodusseaduslikkust eiravat eesmärki.
«Kes oma elu hoiab, kaotab selle…»
See, mis on ajaliku elu jaoks kõige kasulikum,
võib välistada igavese. Ja vastupidi.
Võib-olla ei saagi olla kuigi palju selliseid,
kes ei mugandu oma ajastule,
inimsugu sureks muidu välja.
Kummatigi, ilma valgusest sündinuteta
oleks öö pilkaselt pime.
Lõputa lugu
IGAL AJAL ON OMA KÄIBEFRAASID JA LÖÖKLAUSED.
Praegu on suure osa ühishala,
kas me niisugust riiki tahtsime,
kui seisime Balti ketis käest kinni
ja skandeerisime: «Va-ba-dust!»
Ei tahtnud.
Kui küsida, mida siis taheti, meenub, et
loitsiti maad, mis oleks täidetud lastega,
kauneid talusid lokkavate viljaväljadega ning
Looja kaitstud uhkeid hiiepuid.
Aga nüüd möllavad keeristormid,
igal aastal suletakse laste puudumisel koole
ning hea on elada vaid metsavarastel.
Kõik elus kogetu mõjutab meie mälestusi,
samuti aeg ja hetk, mil me meenutame.
Minevikus kogetut meelde tuletades
tõlgendame seda oma järgnenud kogemuste
ja praeguse vajaduse taustal.
Meenutamine täidab olulist kohta inimese elus,
selle abil luuakse sild mineviku ja oleviku vahel.
See on tegevus, mille käigus toodetakse
versioone tõelisusest ning milles on tähtis
isiklik kogemustasand.
Teoreetiliselt võib tunnistada õigeks,
et ajaloolased peaksid kirjutama minevikust ning
iga inimene meenutama oma varasemat elu nii,
nagu oleks olevik hetkeks unustatud.
See aga pole kahjuks võimalik.
Sest mälestustest rohkem unistatakse
kui mäletatakse.
Mis aga määrab mäletamise ja unustamise vahekorra?
Tänane päev.
Tänane päev oleks nagu ajaloo lõpp-punkt,
kuhu ollakse jõutud pika ja seiklusrikka
teekonna läbimisel. Kuid see pole mitte üks
ja sirge tee, vaid tuhandetest hargnevatest radadest
koosnev rägastik. Ning iga hetke jaoks,
mis ongi olevik, on oluline mäletada
vaid seda teelõiku, mis sinnani viis.
Sest sellest punktist vaadatuna
oli see tee kui sihini viiv ainuõige.
Mõnes järgmises olevikus, uues ajaloolises situatsioonis
ilmneb, et too varasem oli vaid teivasjaam,
ja tee, mis paistis olevat õige, osutus
valeks või tupikuks. Siis tuleb ta kiiresti unustada,
kustutada mälust ja püüda meenutada
mõnd teist teed ehk seda, mis tõi tänasesse.
Nii ehitatakse uus loogiline rida
minevikust olevikku, soovides mäletada
vaid neid märke, mis tähenduslikena
selle tee äärde jäävad.
Ajaloolane David Vsesiov toob näiteks, et
nõukogudeaegne ajalugu mäletas Narva kommuuni
kui loogilist sammu teel sotsialismi.
Tänase päeva lõpp-punkti vaatevinklist
ei ole kommuuni mäletamisel mingit tähtsust
ja ta on unustatud. Või on säilinud mälus
mingi kurioosumliku kõrvalepõikena peateelt.
Mõne aja pärast selgub alati, et see,
mis paistis olevat sündmusterea lõpp, on vaid
veelgi suurema protsessi algus või osa.
Siis peab järjekordselt haarama sule
ja asuma ajalugu ümber tegema.
Aja möödudes muudab olevik ajaloomälu valikud,
ja tuginedes uutele valikutele,
konstrueerib uue tee minevikust tänapäeva.
Me oleksime nagu iga hetk uues lõppjaamas
ja kirjeldaksime kogu aeg teekonda sihtpunkti,
mis hetkel paistab meile olevat reisi lõpuks.
Kusjuures meie eelis mineviku ees seisnes asjaolus,
et me teame kogu aeg selle meie jaoks mineviku
(mis oli millalgi vaid oletatava tulevikuga olevik)
tulevikku.
Vabaneda sellest teadmisest on
peaaegu võimatu.
Me ei suuda kunagi taasluua puhast,
ajaliselt järgnevatest sündmustest mõjutamata
ajaloolist olevikku.
Ajalugu mäletatakse kogu aeg
erisuguse mälupagasiga.
Moskvas pensionipõlve pidav endine Eestimaa
asevalitseja Karl Vaino loetles jaaniõhtul
Madis Hindile antud intervjuus rea meie
tuntud tegijate nimesid ning nentis:
«Kogu minuaegne eliit on miljoneid kokku
ajanud. Huvitav, kas nad vahel mõtlevad,
tänu kellele õigel ajal õigesse kohta sattusid?
Tänane Eesti tõestab teile,
et lollpäid ma tööle ei võtnud.»
Kust me võtame,
et Eesti iseseisvumine toimus sellepärast,
et eestlaste elu läheks lahedaks?
Võib-olla kord tagasi vaadates selgub,
et omariiklus oli vaid vajalikuks vaheastmeks
Euroopa Liitu pääsemisel.
Kust inimene üldse on saanud mulje,
et tema näeb läbi ajaloo niiditõmbamist?
Õnn ja rõõm
TAVALISELT ARVATAKSE, ET ÕNNELIKU ELU ELAMISEKS
tuleb