Umbrohi nisupõllus.
Aga nii on see inimese seisukohalt.
Kui ei kasvataks monokultuure,
ei peaks tegema ka laastavat umbrohutõrjet.
Muide – rukkipõllus on umbrohi
ka eesti rahvuslill rukkilill!
Paarkümmend aastat tagasi hävitati usinasti kotkaid
kui kahjulikke röövlinde,
maharaiutud ja jahiseltsile tõendina esitatud
jalgade eest said jahimehed plusspunkte.
Siis taibati, et ilma kotkasteta on maailm vaesem
ja nad võeti kaitse alla.
Kaitse alla kelle eest?
Inimese eest.
Ei ole kerge tõusta endast kõrgemale.
Üks juudi jutt räägib, kuidas iisraeli rahvas
pärast kuiva jalaga Kõrkjate merest läbiminekut
ning vaarao vägede uppumist alustas rõõmutantsu
ja taeva inglid tahtsid nendega liituda.
Aga Jumal keelas ja ütles: Minul on leinapäev,
sest ka egiptlased on minu lapsed.
Nii see on. Looja laseb oma päikest tõusta
kurjade ja heade üle ning vihma sadada
õigete ja ülekohtuste peale. Tema annab
igapäevase leiva nii tänulikele kui ka tänamatutele.
Inimene seda iseenesest ei suuda.
Piibli pattulangemise lugu on meisterlik
psühholoogiline kirjeldus.
Mütoloogilisse vormi rüütatud, täpselt tuuma tabav.
Inimene saab võime «tunda» head ja kurja.
Kas see on siis halb? On küll.
Sest loodu saab asju sorteerida
vaid enda kasu seisukohast.
Üks meie pattulangenud maailmas valitsevaid vastandusi
on ilmaliku ja vaimuliku, jumaliku ja inimliku,
taevase ja maise lahutamine.
Ühtpidi on see vältimatu, aga teistpidi
just praegust Jumalast lahutatust konserveeriv.
Jeesus kaotas vahe sakraalse ja profaanse vahel.
Ei ole enam pühi paiku ega roojaseid toite.
Vahe ei ole asjades, vaid meis.
Apostel Pauluse sõnadega: «Puhtaile on kõik puhas,
aga saastunuile ja uskmatuile pole miski puhas.»
Oluline ei ole mitte «mis», vaid «kuidas».
Just seepärast ei saa kiidelda:
minu arst on Jumal, mina teisi arste ei vaja!
Kui Jumal on kõik loonud, siis ta on loonud
ka arstid ja rohud. Kui iga hea and ja täiuslik kink
tuleb ülevalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole
muudatust ega varjutuste varju, siis ei ole võimalik
vastandada, mis on temalt ja mis ei ole.
Kõik on tema and.
Elava Jumalani ei jõuta arutlemise,
vaid armastuse ja kannatuse teed mööda.
Jumalat ei ole võimalik tundma õppida,
et siis teda armastama hakata.
Alustada tuleb tema armastamisest,
tema ihkamisest. Teda peab janunema.
Jumala tundmine kasvab välja
armastusest tema vastu.
Kui üldse midagi siin ilmas loeb, siis just see võime
lahti lasta oma elust, et pärida elu.
Siit minna tuleb nagunii.
Surm on meie osa, tahame või ei.
Aga valida on, kellena surra.
Kuidas surra.
Hing ja hambad
KUI KÜMMEKOND AASTAT TAGASI KADUSID
nõukogudeaegsed karmid keelud ning
inimesed julgesid üle kirikuukse kiigata,
avaldas ristiusus pettunud poeet Jaan Kaplinski
satiirilise loo, kus võrdles pastoreid
hambapasta müügiagentidega.
Nad müüvad oma kaupa palju jaksavad ja teevad
sellele ka reklaami, olgu jutlust pidades,
sambaid, lippe ja seltse õnnistades
või surnuid mattes.
Kristlus on maailma hambapasta,
miska meie osa maailmast oma vaimsed hambad,
mis viiskümmend aastat harjamata,
nüüd korralikult puhtaks teeb.
Nende pasta on nii magus ja tõhus,
et hambad löövad suus särama kui inglitiivad.
Luuletaja lootis, et kuna kristlastel enamasti
puudub enesekriitika ja mõõdutunne,
siis soolavad nad misjonitöö ning endareklaamiga
kahtlemata nii kõvasti üle, et suur osa rahvast
pöörab neile tüdinult selja.
Lugu oli lööv ja vaimukas.
Detailide täpsus on teisejärguline.
Karikatuuri on ju kergem klobida.
Sai selgeks, et kõik hambapastad ja religioonid
on kole ühekülgse toimega.
Kaplinski teatas lõpus, et tema on andnud
hambapastale kinga ning kasutab terve suu pastat.
Selliste kõrvutamiste võimalikkuses peab olema midagi,
mis on asjades endis. Ironiseerimine ei mõjuks,
kui ta ei osutaks seostele,
mida ei tarvitse ise märgata.
Niisiis hinge ja hammaste sarnasusele.
Igal inimesel on hambad. Ilusad või inetud,
sirges reas või puseriti, pesemata või pestud.
Kaunid hambad on vajalikud teiste jaoks,
et neil oleks meeldiv meie naeratust vaadata.
Eks see ole muidugi oluline ka iseendale,
tõstab enesetunnet. Et hambad oleksid tugevad
ja terved, on vaja aga ikkagi just endale.
Kuidas sa muidu saad närida,
olgu kommi või kaalikat.
Enamik inimesi teab, mis on hambavalu.
Hambaaugud teevad hirmsat valu, aga veel hullem,
kui neid parandada ei lase,
tingivad südamereumat ja mitut muud tõsist tõbe.
Peaks minema hambaarsti juurde,
inimene aga kardab hambapuurimist.
Võiks ju proovida ise plommida,
kuid tulemus ei ole päris see, mis peaks.
Hambaarst peab tarbe korral ka ise otsima
kolleegi abi.
Aga ega me ei taha hambaarsti juurde kuidagi minna,
sest